„Õpetaja päevikus“ saame sel korral tuttavaks Põlva Jakobi kooli õppejuhi ja klassijuhataja Kairit Lepistuga. Miks ta valis õpetajaameti ning mida soovib haridusmaailmas muuta?

Olen õpetaja, sest saan nii olla tuleviku looja ja lastele eluks vajaliku vundamendi luua. Lisaks aineteadmiste andmisele meeldib mulle keskenduda väärtuskasvatusele. Õpetajaametis ei piisa ainult ameti meeldimisest, väga oluline on, kus sa õpetaja oled. Millised kolleegid ja suhtluskultuur sinu koolis on. Olen õpetaja tänu Põlva Jakobi koolile. Saan olla mina ise, mul on väga toetav kollektiiv ja suurepärane kontakt lapsevanematega. Mind mõistetakse ja minust hoolitakse.

Minu õpetajaks saamise lugu. Mõte õpetajaks saada tuli mul 2013. aastal. Mõtisklesin ja kahtlesin, kas mulle ikka sobib see amet. Tänu perekonna toetusele ja julgustamisele otsustasin proovida ja pole oma otsust kunagi kahetsenud. See on minu amet! Eelmisest aastast olen ka õppejuht. Need kaks ametit sobivad ideaalselt kokku, saan luua õpetajatele parima hüppelaua nende igapäevatööks, toetades ja mõistes neid. 

Õpetades paneb mu silma särama ennastjuhtiv õppija.

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: rääkimine, kuulamine, mõistmine, õpikud ja arvuti.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt kodus, sest see on kõige turvalisem paik!

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle aega veeta oma perega. Mul on kaks väikest last, kes aitavad töömõtetest eemalduda.

Hoian end oma valdkonnaga kursis töökaaslastega jutustades.Parimad õpetajad on teised kolleegid – räägi ja arutle oma kolleegiga! Tööle ja koju sõites kuulan koolitusi enesearengu ja vaimse tervise teemal. Esmalt peab endaga hästi läbi saama, alles siis saab teisi õpetada.

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see koolide kaotamine ja traditsioonide lõhkumine. Kool on kogukonna süda ja väärtuste kandja. Kaotaksin raha ja kooli võrdluse. Kooli püsimine ei tohiks võrduda raha olemasoluga.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt andragoog. Olen hea inimeste tundja, suhtleja, otsustusvõimeline ja motiveeriv õpikeskkonna looja.

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös: ükskõik, kuhu mu teekond mind kunagi viib, jääb Põlva Jakobi kooli teekond positiivseks mälestuseks minu elus.

Soovitan teistel õpetajatele SEISTA oma unistuste eest. Olge loovad ja isikupärased. Kui kooli uksest enam sisse minna ei taha, on aeg muutusteks. Lisaks minu soovitus juhtkonnale: hoidke oma õpetajate energiat. Vaadake kriitiliselt üle oma nõudmised ja õpetajate kohustused. Vaheajal lubage õpetajatel ise oma tööaega ja sisu määrata. Meie õpetajad on professionaalid ja neil on suur missioonitunne. Usaldage ja toetage neid. Vahepeal ei saa õpetajad ise ka aru, et peaksid hoogu maha võtma. Puhanud ja särasilmne õpetaja on klassiruumi ees palju väärtuslikum kui pidevalt koolitatud ja „pesumasinas keerlev“ õpetaja.

Unistan haridusmaailmast, kus õpetajaamet on au sees ja populaarne. Õpetaja = tippspetsialist, tasustatud väärilise palgaga. Loomulikult peavad esmalt õpetajad ise seda ametit väärtustama ja selle üle uhkust tundma.

Hea õpetaja on tore, usin, kannatlik, rõõmsameelne, rahulik, tahtejõuline, otsustusvõimeline, julge, motiveeriv, tugevate närvidega, sõbralik, enesekindel, südamlik, hea vaistuga, tolerantne, kiire õppija ja kohaneja. Hea õpetaja ei ole tujukas, ta aktsepteerib teiste inimeste negatiivseid emotsioone, jäädes ise täiesti rahulikuks. Ta lubab ennast kritiseerida ja mõistab kriitika põhjuseid. Hea õpetaja tuleb kella 7-st koolimajja ja lahkub sealt viimasena. Heal õpetajal ei ole eraelu! Õhtuti on ta valmis lapsevanemate kõnedele ja kirjadele vastama. Voodisse jõudes võtab ta erialakirjanduse ja harib ennast igas valdkonnas. Neid kriteeriume on veel sadu, millele hea õpetaja peab vastama. Edu teile, „head õpetajad“!

Hea õpetaja mõistab nalja ja on hea huumorimeelega!

Olla hea õpetaja on südameasi, tingimusi täites ei suuda me kunagi selleni jõuda.

Kommentaar päevakajalisel teemal

Mida arvate õppimiskohustuse ea tõstmisest 18. eluaastani?

Selle muudatuse on ellu kutsunud olukord, kus suur hulk põhikoolilõpetajaid ei jätka oma haridusteed. Ilmselgelt on tänapäeval põhiharidusest vähe ja see seab noore teistega ebavõrdsesse olukorda tööturul. Minul tekitab koolikohustuse ea tõstmine küsimuse, kuidas see rakendub. Kui õpilased jätavad haridustee pooleli, kas aasta juurde lisamine aitab neid kuidagi? Noortel on sageli raske kohustuslikke asju vastu võtta, tuleb olla loovam ja leida viise, kuidas neid haridusteel toetada.