See raamat on mosaiikbiograafia, kus on eri stiilis lühikesed peatükid. 

14. märtsil 1879. aastal sündinud Albert Einsteini elu on lihne vaadelda enne ja pärast kuulsaks saamist. Nooruses oli ta tunnustamata, ent geniaalne, vanas eas hinnatud, ent särata. 

Einsteini parimad tööd valmisid kõik enne kuulsaks saamist. Ta avastas energia ja aine samaväärsuse, mis nüüdseks on jäädvustatud võrrandisse E = mc². Kümme aastat hiljem esitas ta üldrelatiivsusteooria, kus suutis ühe täpse võrrandikomplektiga esitada tähistaevas valitsevad seadused.

Pärast kuulsaks saamist kirjutas Einstein vaid mõne üksiku märkimisväärse töö. Suurema osa oma viimasest kolmekümnest aastast pühendas ta ühtse väljateooria arendamisele. See kõiksuse teooria pidi hõlmama kõiki loodusseadusi, alates taevakehade liikumisest kuni magnetismi aatomi sees toimuvani. Paljud teadlased ei uskunud, et ta võiks veel edu saavutada. 

Einstein oli teadlane, kel oli erakordselt särav intellekt. Ta oli suurkuju, kes oli otsekohene ja hoolimatu nii riiete, auhindade kui tiitlite suhtes. Ta oli erakordselt hea ja aus inimene. Enda kohta kirjutas Albert Einstein nii: „Pingeline intellektuaalne töö ja Jumala Loodu vaatlemine on need lepitavad, jõudu andvad, kuid halastamatult ranged inglid, kes mind läbi kõigi eluhädade juhivad.“ 

1930. aastal antud intervjuus käidi talle peale, et ta oma religiooni määratleks. Ta vastas üsna sobiliku mõistujutuga: „Me oleme nagu väike laps, kes siseneb tohutusse raamatukokku, mis on täis paljudes keeltes kirjutatud raamatuid. Laps teab, et keegi pidi need raamatud kirjutama. Ta ei tea, mismoodi. Ta ei mõista keeli, milles need on kirjutatud. Laps kahtlustab ähmaselt, et raamatute paigutuses valitseb salapärane kord, kuid ta ei tea, milline see on. Mulle tundub, et selline on enamiku arukate inimeste suhtumine jumalasse. Me näeme, et universum on imeliselt korraldatud ja järgib teatud seadusi, kuid me mõistame neid seadusi vaid ähmaselt. Meie piiratud mõistus adub seda salapärast jõudu, mis liigutab tähtkujusid.“

Kord oma tõekspidamisi kirjeldades kirjutas ta: „Kõige kaunim asi, mida saame kogeda, on salapära. See on põhiemotsioon, mis seisab tõelise kunsti ja tõelise teaduse hälli kõrval. See, kes seda ei tea ega suuda enam imestada ega tunda hämmastust, on samahästi kui surnud, kustunud küünal /…/ Inimene loob endale pisikese maailma ja olgu see pealegi nii kurvastavalt tühine võrreldes päris eksistentsi pidevalt muutuva suurusega, tunneb ta end imeliselt suure ja tähtsana nagu mutt enese kaevatud augus.“

Raamatu viimases, 99. osas on ta eneseportree 56-aastasena: „Sellest, mis enda elus tähtis, ollakse vaevalt teadlik, ja see ei tohiks kindlasti teisi häirida. Mis teab kala veest, milles kogu elu ujub?

Kibe ja magus tulevad väljastpoolt, raske tuleb seestpoolt, omaenda pingutustest. Enamasti teen ma seda, mida mu loomus mind tegema sunnib. Piinlik on pälvida selle eest nii palju austust ja armastust. Ka vihanooli on minu pihta lastud, kuid need ei tabanud mind kunagi, sest mingil moel need kuulusid ühte teise maailma, millega mul pole mingit sidet.

Elan üksinduses, mis nooruses on valus, kuid küpses eas mõnus.“

Albert Einstein suri 18. aprillil 1955. aastal varsti pärast oma 75. sünnipäeva.