Ikka kuuleb muretsemist, et õpilased ei täida enam õpetaja korraldusi, ei vastuta millegi eest, õpilastelt ei saa midagi nõuda, sest seadus lubab neil mitu korda järeltööd teha jne. Ja muidugi kurdavad õpetajad, et neid peetakse teenindajateks.

Aga mida siis teha, et õpilased täidaksid korraldusi, vastutaksid oma õppimise eest ega peaks õpetajat teenindajaks? Tuleb tugevdada kontrolli ja suurendada nõudlikkust, on tüüpiline vastus. Näiteks järelevastamised tuleb kindlasti ära lõpetada ja hiljaks jäänud tööde eest kohe kahed panna. 

Esimese hooga tundub kontrolli tugevdamine loogiline – kuidagi on ju vaja kord majja saada. Aga siis meenub, kuidas Juri Andropovi ajal nõudlikkust suurendati ja kontrolli tugevdati. Päevasel ajal hakati tänaval inimesi kinni pidama ja küsima, miks nad tööl ei ole. Praeguseks teame, et see ei aidanud. Aga miks peaks tugevam kontroll siis koolis aitama? 

Nagu Eesti pääses kontrolli alt ja hakkas siis kohe arenema, nii tuleb ka koolis kontrolli hoopis vähendada ja õpilastele rohkem vabadust ning ise otsustamise õigust anda. Näiteks Tallinna Kunstigümnaasiumi Suvemäe osakonnas on just nii tehtud ning õpihuvi ja vastutustunde kaotanud õpilased on seal loodud vabamates tingimustes uuesti õppima hakanud. Õpetaja pole neile teenindaja, vaid juhendaja. 

Ka ülikooli õppejõud kinnitavad, et mitte ainult õpetaja, vaid õpilanegi vajab autonoomiat. Vabas Eestis otsustavad õpetajad ise, kuidas nad õpetavad. Aga miks siis õpilased ei tohi ise otsustada, kuidas nad õpivad, vaid peavad täpselt õpetaja näpunäiteid täitma?

Õpilased ei viitsi ilma sunnita mitte midagi teha, on tüüpiline vastulause. „Ei tohi lastest ometi nii halvasti mõelda!“ ütleb TKG Suvemäe osakonna asutaja Charlie Moreno-Romero. Loodusteadlane Mihkel Kangur aga märgib, et tegelikult tahab iga laps õppida, sest inimesele on see soov bioloogiliselt kaasa antud. Kõik elusorganismid õpivad, see on neile ellujäämiseks vajalik. Kui õpilane on õpihuvi kaotanud, siis tuleb vaadata, mida õpetades valesti tehakse. Kas õpetaja ei ole näiteks õpilase autonoomiat piiranud ja tema eest kõik pisiasjadeni ise ära otsustanud.

Ülo Vooglaid on piltlikult öelnud: „Kuni laps teeb seda, mida kästi, nagu kästi ja siis, kui kästi, seni ei maksa häid tulemusi loota.“

Loe ka: Kui õppimiskohustus pikeneb 18. eluaastani