Kogenud õpetajatena tajume üha rohkem, et oma varasemate kogemustega on võimalik küll tavapärast tööd teha, kuid meie ees on üha keerukamad ülesanded. Muutuvad ju lapsed ja ühiskond pidevalt ning õpetaja rolli ja tööd vaadeldakse teaduspõhiselt hoopis teisest vaatevinklist, nõudmised õpetajale aina kasvavad. Meilt ei oodata enam ainult aine- ja pedagoogilisi teadmisi, vaid ka laia silmaringi, analüüsioskust ja võimet näha tulevikku. HEV-lapsed on tavakoolis, kuid nendega toime tulla on paljude jaoks raske. See oli ka põhjus, miks asusime õppima Tallinna Ülikooli kaasava hariduse magistriõppesse.

Mugavustsoonist väljuda on õpetajatel ja ilmselt ka kõigil teistel väga keeruline: oled ju kogenud ja tead, kuidas oma tööd teha, miks peaksid midagi muutma? Oleme lõpetanud ülikooli siis, kui meile ei antud kutset, osal meist ei olnud ka kraadi. Seega oli motiive õppima asuda palju.

Mare Tallo: Olen töötanud õpetajana juba 29 aastat, kuid esimene takistus minu teekonnal tekkis umbes kolm ja pool aastat tagasi, kui soovisin taotleda vanemõpetaja kutset. Kutsekojas tekkis küsimus, kas mul on õigus seda saada, kui mul ei ole magistrikraadi. See oli viimane tõuge. Otsisin pikalt ülikoolis eriala, mis oleks huvitav, praktiline ja millele kvalifitseeruksin. Just sel perioodil loodi Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöös kaasava hariduse eriala, mis mind kõnetas. Tundsin, et saan uuesti õppima minna, sest lapsed on suured. Kindlasti oli õppima minemise üks põhjuseid ka soov laiendada erialast koostöövõrgustikku.

Liina Uutar: Olen töötanud klassiõpetajana ühes ja samas koolis 24 aastat. Ei ole olnud mahti mõelda oma kvalifikatsioonile, kutsepädevusele ja ammu omandatud diplomi vastavusele tänapäeva nõuetele. Õpetajatööks vajaliku hariduse omandasin Tartu Õpetajate Seminaris. On üpris loomulik, et rohkem kui 20 aastat tagasi omandatud teadmised vajavad uuendamist, omal käel läbitud kursused ja omandatud teadmised ei pruugi olla piisavad. 

Aeg-ajalt avastasin ennast uurimas ülikoolide täiendõppe võimalusi, kuni mu tähelepanu köitis kaasava hariduse õppekava Tallinna Ülikoolis. See vastas mitmele minu seatud kriteeriumile: kõnetas oma sisult, oli uuendusmeelne, piisav õpetaja kutsekvalifikatsiooni nõuetele vastamiseks ning uusi teadmisi oli võimalik omandada täiskohaga töötades.

Kadrian Allika: Minu jaoks on õppimine ja eneseareng üks põhiväärtustest. Otsin pidevalt võimalusi õppida. Kaasava hariduse erialale õppima asumine oli üks nendest võimalustest, hoolimata sellest, et ma ei olnud sihtrühm (varasemalt eripedagoog-nõustaja). Kui Õpetajate Lehes ilmus artikkel kaasava hariduse magistriõppekavast, olin juba viis aastat igal nädalal külastanud ülikoolide kodulehti ja lugenud infot erialade kohta, mis kattuksid minu hariduse ja tööga, kuid aitaksid ka karjääriredelil kõrgemale ronida. Saanud varasemalt Tallinna Ülikoolis õppides suurepärase kogemuse, sest seal töötavad oma ala spetsialistid, otsustasin just selle kasuks. Kõige suuremaks ootuseks oli täiendada enda tööriistakasti ja leida teaduspõhist kinnitust oma sisetunde ja intuitsiooni põhjal tehtud otsustele ning läbi viidud tegevustele klassiruumis, kaasates kõiki õpilasi.

Õpingud ja õppimine

Esimeses kaasava hariduse eriala lennus alustas 22 erineva staažiga tegevõpetajat Eestimaa eri paikadest. Meie hulgas olid klassi- ja aineõpetajad, õppejuhid, HEVKO-d ja ka kutsekooliõpetajad. TLÜ-s kestab kaasava hariduse eriala kolm semestrit ja sinna vahele jääb tore pikk suvevaheaeg, mille jooksul on võimalik oma uurimistöö jaoks materjali lugeda. 

Esimesel semestril läbisime järgnevad ained: kaasav haridus, areng ja õppimine, sotsiaal-emotsionaalsed oskused klassiruumis ja praktika tõenduspõhine uurimine ja arendamine. 

Kaasava hariduse aines saime põhjalikult uurida ja analüüsida oma kooli võimekust ja valmisolekut pakkuda ja rakendada erinevate õppijate jaoks sobilikke võimalusi ning õpetajate hoiakuid kaasavast haridusest. Samuti tutvusime dokumentatsiooniga ning tegime oma koolile kaasava hariduse tulemuslikumaks rakendamiseks parendusettepanekud. Saime aimu, kui erinev on Eesti koolide tase: mõnes toimib kõik juba suurepäraselt ja teises ei ole pea midagi tehtud selleks, et kaasav haridus saaks toimida. 

Arengu ja õppimise aine osutus meie jaoks keeruliseks, aga samas andsid selle teemad kõige rohkem mõtlemisainet ning panid lapse arengupsühholoogia teemal edasi uurima ja lugema. See keeruline, kuid väga vajalik valdkond, mida kõik õpetajad võiksid teada, annab oluliselt parema pildi sellest, kuidas õppimine õppijate peades võiks päriselt toimida. Miks üks laps saab asjadest kohe aru ja teisel tuleb takistusi ning kuidas õpetaja saab õpitavat materjali lapsele jõukohaseks teha. Tore oli näha, kuidas kodune raamaturiiul erialase kirjandusega täituma hakkas ja ööd tänu haarava sisuga raamatutele järjest lühemaks jäid. Meie kõige suuremateks inspiratsiooniallikateks olid B. Oakley, B. Rogowsky ja T. J. Sejnowski „Teadlik õpetaja“, Stanislas Dehaene’i „Kuidas me õpime“ ja Jo Boaleri „Piirideta mõistus“.

Õppeaine sotsiaal-emotsionaalne käitumine klassiruumis andis väga hea põhja saamaks aru, mis on üldse tunded ja kui palju võivad need mõjutada seda, kas ja kuidas laps õpib, aga ka teadmise, et kõik oskused on õpitavad. Saime taas hästi palju praktilisi nippe, nõuandeid ja lugemissoovitusi, nt Ben Furmani „Oskuste õpe“. 

Üks äärmiselt kasulik töövahend ja kogemus, mille saime, oli käitumise tugikava koostamine. 

Üks valdkondadest, millest oleks tahtnud palju rohkem teada saada, oli õpiraskustega laste kaasamine õppetöös. Selle aine raames saime palju kasulikke ja koheselt töösse rakendatavaid võtteid, näiteks kuidas kohandada õppetekste, valida näitvahendeid või koostada individuaalset õppekava. Oskame tänu sellele ainele märgata paremini last ja tema erivajadusi ning teha muudatusi oma igapäevatöös. 

Veel üks oluline õppimise koht oli õpetaja professionaalse arengu õppeaine. Õppisime ennast väärtustama, analüüsima ja määrama refleksiooni kaudu oma arenguvajadusi ning koostasime ja kaitsesime portfoolio vanemõpetaja kutse taotlemiseks. 

Magistritöö kirjutamine oli küll keeruline, kuid äärmiselt huvitav protsess, mis samas oli teaduspõhiselt väga praktiline, sest tegime uurimistöö tegevusuuringuna oma koolis. Saime vabalt valida ennast huvitava teema, minna sellega süvitsi, leida teaduspõhisust ja seda ka kohe rakendada. 

Protsessi läbimine andis hea võimaluse uurida oma töös, miks mõni asi ei toimi või kuidas koolis tehtavat õppetööd mõjutada ja parendada. Kirjutasime oma tööd täiesti erinevatel teemadel. Näiteks „Matemaatika tekstülesannete lahendamisoskuse kujundamine 6. klassi õpilaste näitel“, „Õpetajate kujundava hindamise alaste teadmiste kujunemine õpiringi abil I kooliastme näitel“, „Õpistrateegiate teadliku õpetamisega kaasnevad muutused õpilaste õpioskuste ja juurdekasvuuskumuste kujunemisel ühe kooli näitel“.

Meie kõigi üheks suurimaks õppimise kohaks oli oma aja oskuslik planeerimine – kuidas mahutada õpingute kõrvale täiskoormusega töö õpetajana, pere, hobid ja huvialad. 

Mingil hetkel jäid viimased tagaplaanile, kuid meid motiveeris see, et lõpp paistis. Pidevalt tekkis küsimus, kuidas hoida oma tass täis, et jaksaks kõike teha. Oskuslik planeerimine ja kaasõppijate küünarnukitunne olid hästi suur abi. Ja loomulikult ei oleks saanud seda kõike teha toetava ja mõistva pere ning tööandjata. Raskustest hoolimata oleme siiski seisukohal, et õppimine on nii äge. Keegi meid ei sundinud seda tegema, see oli meie enda sisemine motivatsioon, mis oli nii tugev, et ei andnud võimalust alla anda. 

Lõpetuseks

Viimaks ometi saime aru, mis see kaasav haridus täpsemalt on. Oleme muutunud mõistvamaks ja pandlikumaks meetodite valikul. Julgeme rohkem proovida erisuguseid võtteid. Mõistame, et õppijate toetamiseks ei ole ühte kindlat retsepti, sest igal lapsel on oma eripärad. Me ei püüa last muuta, vaid pigem kohandame ennast vastavalt tema vajadustele. Varem oli raske aru saada, miks mõnel lapsel on õppimine keerulisem ja aeganõudvam, kuid nüüd teame, mis võib seda põhjustada. Ka kolleege toetada ja lapsevanemaid nõustada on oluliselt lihtsam. 

Nüüd, kus õpingud on selleks korraks läbi, ei ole kadunud soov ennast veel täiendada, et olla parim võimalik juhendaja oma õpilastele ning eeskuju oma kolleegidele. 

Sellel suvel võtab Tallinna Ülikool vastu kaasava hariduse magistriõppekava neljanda lennu. Lõpetaja saab vanemõpetaja kutse panustamaks veelgi enam oma kooli arendamisse, et muuta see kaasavaks kooliks.