Teatriõpetusel on noore inimese hariduses oluline koht. Ühelt poolt tuleb kasuks teatrit näha, teisalt seda ise teha. Pikaaegse nukunäitleja kogemusega Harry Gustavson pakub juba seitsmendat korda Tallinnas erivajadusega inimestele võimalust kutsuda endale külla nukuetendusi. Rahvusvahelise nukuteatrite liidu UNIMA Eesti keskuse asutaja ja juhatuse liikmena on ta mitmesuguseid nukuteatri projekte korraldanud juba 25 aastat. 

Harry Gustavsoni algatatud projekt „Erivajadustega inimestele parem elukvaliteet nukuteatri kaudu“ sai Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametilt esimest korda toetust 2019. aastal. Sealt alates on igal aastal toetust saadud, välja arvatud koroonaaeg, kui kaks aastat jäi vahele. Ka selle aasta aprillis ja mais antakse selle projekti kaudu seitse etendust, mis on kutsujate jaoks tasuta ja toimuvad nende enda ruumides. 

Eestis tegutseb terve hulk väikesi nukuteatreid, kes selle projekti raames on käinud külas Tallinna Tondi, Kadaka, Ristiku, Heleni, Vabaõhu, Laagna ja teistes erivajadusega laste koolides; lasteaedades, kus on erirühmad, samuti Tallinna Lastekodus, päeva- ja tegevuskeskustes jne. Aastate jooksul on külastatud rohkem kui 20 asutust, mõnda neist mitu korda ja erinevate etendustega. Etenduste kõrval pakuvad teatrid ka töötube, kus saab koos teatritegijatega nukke meisterdada. 

Vaatajate tagasiside sellele projektile on olnud väga hea, kinnitab Harry Gustavson. „Õpetajad on öelnud, et kui muidu tekitab teatrisse minek – alates ühistranspordis sõitmisest ja suure rahvamassi seas viibimisest – erivajadusega lastes ärevust ja väsimust, siis tuttavas ja turvalises keskkonnas saavad nad rahulikult etenduse jälgimisele keskenduda. Kui pärast etendust said lapsed lisaks veel nukke näha ja näitlejatega suhelda, tundsid nad, et on saanud osa millestki erilisest. Selle kevade etendustega kokku oleme korraldanud 43 teatriüritust. Kõigil soovijatel, kelle juurde teatrid veel jõudnud pole, palume endast märku anda meiliaadressil unima.eesti@gmail.com.“

Astangu keskuse näitering

Harry Gustavsonil on ka erivajadusega noortega teatri tegemise kogemus. Nimelt juhendas ta üle 18 aasta – 2005. aasta algusest kuni 2023. aasta suveni – Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses erivajadusega noorte näiteringi. Kogu selle aja oli talle n-ö vabatahtliku ringijuhendajana abiks abikaasa Lully Gustavson. Mõlemal neil on nii teatrialane kui ka pedagoogiline haridus. Harry Gustavson töötas 38 aastat Eesti Riiklikus Nukuteatris, neist 20 aastat näitlejana, ning lõpetas teatritöö kõrvalt Tartu Ülikoolis inglise keele õpetaja eriala. Näiteringi juhendamise kõrval andiski ta Astangul ka draamaõpetuse ja inglise keele tunde. Lully Gustavson on õppinud nii näitejuhtimise kui ka lasteaiaõpetaja eriala ning töötanud Tallinna Pedagoogilises Koolis õppejõuna, kus ta tudengitele samuti nukuteatrimängu õpetas. Lisaks on neil oma nukuteater, millega nad on varsti juba 40 aastat esinemas käinud.

Enesekindlus ja esinemiskogemus

Harry Gustavsoni sõnul ei olnud tema juhendatud näiteringi peamine eesmärk erivajadusega noortele näitlejaoskusi õpetada ega esinemisteks valmistuda, vaid eeskätt see, et noored õpiksid ennast paremini tundma ja rohkem avama. „Kõige tähtsam selle töö juures oligi teraapiline pool. Kõik, mida me näiteringis tegime, oli ühel või teisel viisil teraapia, et toetada noorte iseseisvat hakkamasaamist. Alustasime sellest, et lasime neil selge ja valju häälega oma nime öelda, ning õppisime, kuidas omavahel suhelda. Mõnikord mängisime läbi olukordi, mis võivad elus ette tulla, ja harjutasime draamatundides isegi tööintervjuul käimist, et nad saaksid hakkama, kui elus selleks vajadus tekib. Õpitud abitust on erivajadusega lastel palju, nii mõnelegi neist sisendatakse isegi kodus, et nad ei oska midagi ega saa millegagi hakkama. Näiteringis saab noor inimene juurde enesekindlust ja avaliku esinemise kogemuse. Kui alguses ei julgenud neist paljud lavale minna, siis pärast esimest õnnestunud kogemust asi muutus. On palju näiteid, kuidas noormees või neiu, kes tulles ei julgenud suudki lahti teha, jõudis aegamööda nii kaugele, et hakkas meil pearolle mängima. Mõnele polegi vaja väga palju selgitada, sest tema enda sees on vahenditust nii palju, et kõik hakkab tulema iseenesest. Muidugi nõuab see töö suurt järjepidevust.“ 

Mängulised lood ja luulepõimikud

Õppeaasta jooksul toodi välja kaks näidendit – üks jõuludeks ja teine kevadpeoks. Kohe sügisel hakkasid juhendajad noortega jõulunäidendit õppima ning pärast jõulupidu hakati kevadnäidendiga tööle. Näiteringis kohtuti kord nädalas, korraga kaks tundi. 

Vastavalt noorte võimetele tuli valida ka näidendid. Suurema osa lavastatud lugudest on kirjutanud Lully Gustavson ise, kellelt on ilmunud kolm näidendite raamatut: „Näidendeid koolilavale“ kaks osa ja „Lustakaid lavalugusid“ täiskasvanutele. Vajadusel kohandaski ta näiteringi tarvis kas enda või mõne teise autori tekste.  

„Eelistasime lõbusaid ja mängulisi lugusid ning kindlasti pidi lavastuses olema muusika,“ meenutab Lully Gustavson. „Oleme toonud lavale mitmesuguseid muinasjutte, nagu „Vaeslaps ja talutütar“, „Kirvesupp“, „Kolm soovi“, „Lobiseja vanaeit“, „Punamütsike“ ja paljud teised. Oleme teinud ka nukuetendusi, olen pannud noored isegi nukke õmblema. Näidendite kõrval õppisime selgeks ka üsna palju luulepõimikuid. Samamoodi nagu näidendites, kasutasime ka luulekavades palju muusikat, laulu, tantsu ja tantsulist liikumist. Üllatuslikult hakkasid noortele just luuletused väga meeldima. Kuna õppisime järjest keerukamaid näidendeid, nagu „Väike nõid“, „Vigased pruudid“, „Nukitsamees“ jt, imestati sageli, kuidas noored nii suure tekstimahuga lugudega toime tulevad ning nii elavalt ja orgaaniliselt laval liiguvad ja suhtlevad. Arvestasime igaühe võimetega ega andnud kellelegi üle jõu käivaid ülesandeid. Küll aga püüdsime üles leida igaühe tugevad küljed ja just neid esile tuua. Arengu võti ongi eduelamus.“

Koos tegutsemine ja järjepidevus

Tööprotsess oli Lully Gustavsoni sõnul selline, et kõigepealt loeti lugu ühiselt laua taga istudes läbi ja püüti loetust aru saada, sest paljud sõnad ja mõisted olid noortele võõrad. „Õige pea panime nad liikuma. Liikudes omandasid noored teksti kiiremini ja muutusid julgemaks. Kui üks stseen oli selge, läksime edasi. Järgmine kord kokku saades tuletasime alati ka eelmisel korral õpitut meelde. Kuna tekst ei tahtnud hästi meelde jääda ja nädalaga kippus kõik õpitu ununema, tuli mitmel korral otsast alustada. Alguses oli nende jaoks kõige raskem, kui laval tuli midagi päris üksinda öelda või teha. Julgust andis, kui mingit soolo-osa said proovida ka teised. Püüdsime luua stseenile vastavat meeleolu, õppisime tundma ja väljendama nii suurt rõõmu kui ka kurbust ja pahameelt.“

Harry Gustavson lisab, et kui alguses tuli sageli juhendajatel koos noortega lavale minna, et aidata neil järjel püsida, siis varsti polnud seda enam vaja. „Näiteringi jäid edasi käima paljud keskuse lõpetanud, kellest oli väga suur abi. Nad andsid julgust ja kindlust ringi uutele liikmetele, kes vanade olijate toel sisse elasid ja kohanesid. Tekkis heas mõttes järjepidevus ja noored arenesid väga kiiresti! Samas kasvas näiteringi liikmete arv väga suureks. Kui muidu käis ringis keskmiselt 12 osalejat, siis mingil ajal oli meid paarkümmend. Kahjuks ei lubatud pärast koroonaaja lõppu vilistlastel enam ringis edasi käia.“

Hea sõna ja kiitus aitab alati

Harry Gustavson räägib, et päris palju võis näha ka noorte pisaraid ning kuulda kurtmist, et ei saa ja ei oska. Keeruline oli seegi, et kord omandatut oli pea võimatu muuta. „Kui tahtsime proovi käigus mõnda kohta teisiti teha, võis mõni noor selle peale lausa hüsteeriasse minna: „Nii ei ole, mina nii ei saa!“ Vahel oli tunne, et me ei jõuagi tükki valmis, aga tegime enne esinemist tihedalt proove, noored võtsid end kokku ja lõpuks läks kõik väga hästi. Noori tuli väga palju julgustada ja kiita ning neile sisendada, et nad suudavad ja saavad hakkama. Kõige keerulisem oli leida viisi, kuidas igaühele läheneda. Ei ole olemas kahte sarnast erivajadusega inimest, kõik on erinevad. Pidime püüdma ennast nende järgi kohandada, et igaühe parimad küljed välja tuua. Õppisime seda tööd tehes ise väga palju.“

Esinemised koolides ja teatripäevadel

Näiteringi töö juurde kuuluvad ka esinemised, mida Harry Gustavsoni sõnul oli kolme sorti. Esiteks esineti kooli jõulu- ja kevadpidudel, kus publikuks oli koolipere. Esinemas käidi ka teistes koolides ja asutustes, näiteks Tondi koolis, Ristiku koolis, Tartu Maarja koolis, Haabersti klubis ja mujal. „Kõige tähtsamad ja kaalukamad olid esinemised erivajadusega inimeste teatripäevadel, mis on toimunud 2009. aastast Eesti eri kohtades. Ka Astangu keskus ise on kaks korda teatripäevi korraldanud. Sealt tõime pea iga kord kaasa tunnustuse ja aukirja, mis on esinejate jaoks väga suur asi. Teatripäevad on just selle poolest toredad, et seal saab ise esineda ja teisi näha. Noored saavad omavahel suhelda, sõbruneda, koos tantsida, juhendajad aga kogemusi jagada. Üritus lõpeb alati ühistantsu ja kringlisöömisega.“

Ka näiteringis oli komme iga lavastuse valmimist tähistada ühise pannkoogiõhtuga Astangu keskuse kohvikus, et see oleks sündmus, mis kõigile meelde jääb. Noored ise küpsetasid koogid ja katsid laua, lõpus koristasid ja pesid nõud. Kooli poolt kingiti näitetrupile moosipurk. Koogisöömise lõpetasid alati ühismängud.  

Harry ja Lully Gustavsoni viimaseks tööks Astangu keskuse näiteringi noortega jäi 2023. aasta kevadel tehtud luulepõimik sõprusest, mis juhendajate arvates tuli hästi välja ja meeldis väga ka noortele endile. Sel õppeaastal tegutseb näitering juba uue juhendaja käe all.