• Et eestikeelsele õppele ülemineku suhtes vastuseisu vähendada, on vaja jõuda vastuseisu tuumani.
• Vanemad leiavad, et vene kodukeelega laste õpikoormus kasvab üleminekuga järsult.
• Kui lasteaed suudab mitte-eesti kodukeelega lapsele anda eestikeelseks õppeks vajaliku ettevalmistuse, on väiksemate laste vanemate üks põhilisi hirme maandatud.

8. aprillil võis lugeda ERR-i uudiste portaalist pealkirja „Toetus eestikeelsele õppele üleminekule püsib kõrge“. Kui aga uudis avada, siis saab selgeks, et riigikantselei tellitud Turu-uuringute küsitlus näitab küll, et eestlaste arvates on eestikeelsele haridusele üleminek igati vajalik ettevõtmine, samas on muust rahvusest vastanute seas aga 50 protsenti eestikeelsele õppele ülemineku vastu. 

Et muust rahvusest vastajate vastuseisu vähendada, on vaja jõuda vastuseisu tuumani. Miks ollakse vastu? Kui vastuseisu tagamaid ei tunta, siis on ka raske negatiivsust maandada ja positiivsemaid hoiakuid kujundada.

Üleminekut toetav uuring Tartus

Kui Eestis tervikuna hakatakse eestikeelsele õppele üle minema selle aasta sügisest, siis Tartu kolm vene/kakskeelset lasteaeda ja kaks vene/kakskeelset kooli liiguvad eestikeelse hariduse suunas kiiremas tempos ning peaksid 2025. aastaks lasteaedades ja üldhariduskoolides viima õppetööd läbi ainult eesti keeles. Ka nende koolide-lasteaedade vanemate seas on olnud üleminekuga seoses palju segadust ja ärevust. Balti Uuringute Instituut viis 2022. a lõpus Tartus läbi uuringu, millest selgus, et ka ülikoolilinna muu kodukeelega lastevanematest umbes pooled on haridusreformi otsusega rahul, aga pooled ei ole.

Koostöös Tartu linnavalitsusega püüdsime Tartu Ülikooli rakenduslingvistika osakonna kolleegidega 2023. a jooksul jõuda Tartu muu kodukeelega lastevanemate ärevuse ja murede tuumani, aga ühtlasi leida koos vanematega nende tõstatud probleemidele ka lahendusettepanekuid. Uuringu aruanne on nähtav Tartu linna koduleheküljel. Seal on ka meie uurimisrühma koostatud üleminekut toetavad soovitused, mis kasvasid välja kohtumistest lastevanematega. 

Aasta jooksul kohtusime igas eestikeelsele haridusele üle minevas lasteaias ja koolis lastevanematega kaks korda. Kokku osales aruteludes aasta jooksul ligi 400 vanemat. Nende kohtumistega püüdsime hajutada müüte kahe ja enama keele üheaegse omandamise ja teises keeles õppimise kahjulikkuse kohta. 

Meie uurimisrühm rääkis oma mitmekeelseks kasvamise ja teises keeles hariduse omandamise lugusid. Püüdsime oma kogemuslugudega näidata, et lapsed võivad korraga mitu keelt selgeks saada, ja ka seda, et teises keeles õppides võib vene kodukeelega noor jõuda kahekordse kõrghariduse ja doktoriõppeni. Lasime vanematel ise valida, mis keeles nad meiega arutleda soovivad. Juttu rääkisime põhiliselt vene keeles.

Mis on üleminekus vanemate arvates head?

Eestikeelsele haridusele ülemineku sageli ainsa positiivse aspektina näevad Tartu lapsevanemad õpilaste edaspidist kodukeelest sõltumatut hariduse omandamist kõigile ühises kooliruumis. Kui kodukeel ei saa edaspidi olema määrav lasteaeda ja kooli valides, tekib linna haridusasutuste vahel ilmselt positiivne konkurents. Vanemad loodavad, et laste koos õppimine aitab vähendada rahvus- ja keelerühmade vahelisi piire ning hõlbustab sotsialiseerumist. Laste väga hea eesti keele oskus peaks avardama nende õpi- ja karjäärivõimalusi. 

Ühtne riigikeelne kool ja koos õppivad eri kodukeeltega lapsed on ju ka mujal Euroopas väga tavapärane koolimudel. Samas tuleb koolivälise õppekeelse keskkonna puudumisel erilist rõhku panna sellele, et lasteaias ja koolis oleks ka tunniväline ühine keel õppekeel.

Loomulikult ei hakka keegi piirama laste omavahelise suhtluse keelevalikut vahetunnis. Õpetajaga suhtlemine ja õpetajate omavaheline suhtlus peaks olema küll õppekeelne. 

Probleemid ja mured

Kohtumiste põhjal võib välja tuua päris palju muresid ja hirme, mis vanemaid vaevavad. Loetlen siinkohal üles ja avan põhjalikumalt Tartu kohtumistel tõstatatud probleeme ja nende tagamaid. Paralleelselt on käinud ka kohtumised Narva koolides ja lasteaedades, sealne vanemate vastuseis eestikeelsele haridusele tõukub paljuski sarnastest muredest nagu Tartus, kuid probleemid tõstatatakse oluliselt häälekamalt ja kohati lausa agressiivselt. 

Üks Narva vanemate seisukoht, mida kohtumistel väga selgelt väljendati, on see, et neilt tahetakse ära võtta „valikuvabadus oma lapse õppekeele osas“. Lisaks kavatseb Eesti riik vene kodukeelega lastele, keda „sunnitakse eesti keeles õppima“, anda edaspidi kehvemat haridust, mis ei luba neil tulevikus edasi õppida ega ka head töökohta saada. 

Haridusreformi eesmärgid on ju hoopis vastupidised: anda kõigile noortele ühesugused võimalused nii haridustee jätkamiseks kui ka karjääriperspektiivid. Näiteks Tartu Ülikooli tudengitest umbes 10% on vene kodukeelega, kuigi nende protsent vastavas vanuserühmas Eestis on ligi kaks korda suurem. 

Peab kindlasti välja tooma ka seiga, et lasteaialaste ja eriti just väiksemate laste vanemad suhtuvad üleminekusse pooldavamalt kui koolilaste vanemad. Vanemate põhisoov on, et laps valdaks eesti keelt juba 1. klassi minnes, st lasteaialt eeldatakse tõhusat eesti keele õpet ja eesti keeles sotsialiseerumist. Kui lasteaed suudab mitte-eesti kodukeelega lapsele anda eestikeelseks õppeks vajaliku ettevalmistuse, on väiksemate laste vanemate üks põhilisi hirme maandatud. 

„Õpetage paremini eesti keelt!“ oli vanemate põhiline ettepanek. Lasteaedades kohtumistel oli vaja palju selgitada, et ainult mõni tund eestikeelset (sageli tõlkega) õpet päevas ei anna muu kodukeelega lapsele kooliminekuks piisavat eesti keele oskust, kui kogu muu tegevus lasteaias, aga ka mujal on venekeelne. 

Väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured

Keskendun nüüd eelkõige vanemate muredele, mis on seotud koolis käivate lastega. Haridusreformi eesmärk jääb vanematele sageli arusaamatuks. Ka on vanemate arvates üleminek kavandatud liiga rutakalt. „Miks nüüd äkki ja miks nii kiiresti?“ küsivad nad.

Mures ollakse üldhariduse edasise kvaliteedi pärast. Kuigi vanemad loodavad, et Tartus võiks tekkida lastele ühine haridusruum, on palju neid, kelle meelest seda ei juhtu ja segregatsioon jätkub. Vanemad on mures laste emakeele arengu ja identiteedi hägustumise pärast. Kuna vanemate arvates saab identiteete olla ainult üks ning riiklikku ja rahvuslikku identiteeti ei eristata, siis eestikeelne kool „teeb lapsest eestlase“, katkestades sidemed oma keele ja kultuuriga. Narvas, muide, identiteedi teema ja mure emakeeleoskuse kadumise pärast vanemaid ei kõnetanud. 

Vene kool pole üleminekuks valmis, eesti kool samuti

Vanemad on mures, et vene/kakskeelne kool pole üleminekuks valmis nii õpetajate ettevalmistuse kui ka eestikeelset õpet toetavate tegevuste puudumise tõttu. Kuna paljud õpetajad oskavad vanemate arvates eesti keelt kesiselt, lahendatakse nende meelest koolides probleem sel moel, et võetakse edaspidi tööle „inimesi tänavalt, peaasi et ta eesti keelt oskaks“. Ja need „inimesed tänavalt on ilma pedagoogiliste oskusteta, ei oska õpetada ega tunne ka ainet“. 

Venekeelne lapsevanem on ka üsna umbusklik „Noored kooli“ programmi kaudu kooli tööle tulevate õpetajate suhtes, usaldades enam staažikaid pedagooge. Mure on ka eesti kooliga, kus „ei taheta vastu võtta vähese eesti keele oskusega last, sest ei osata temaga midagi peale hakata“. 

Vanemad leiavad, et vene kodukeelega laste õpikoormus kasvab üleminekuga järsult. Sama mure on vanematel ka enda koormuse kasvu pärast, sest ollakse harjunud, et perekond vastutab lapse õpitulemuste eest: „Kui praegu õpin lapsega kaks tundi igal õhtul, siis edaspidi pean õppima neli tundi.“ 

Kõik see kokku võib viia selleni, et muu kodukeelega laps ei omanda teises keeles õppides ainesisu, tema akadeemilised tulemused jäävad eesti kodukeelega laste omadest oluliselt kehvemaks. Vanemate suur (tundus, et isegi suurim) mure on, et „lapse hinded hakkavad olema halvad“ ja „see tekitab lapsele ja vanemale suurt stressi“.  

Puudub motivatsioon eesti keelt õppida

Kuigi eestikeelsele õppele üleminekus nähakse positiivsena lapse eesti keele oskuse eeldatavat kasvu, ei ole lastel vanemate arvates siiski motivatsiooni eesti keelt õppida. Ühelt poolt demotiveerib perekonna enda teadmatus oma tulevikuplaanide kohta, sh võimalik elukohariigi ja sellega seoses keelekeskkonna vahetus. „Ja mida see laps välismaal eesti keele oskusega peale hakkab? Õppigu parem inglise keelt!“ 

Teisalt ei motiveeri last õppima eestikeelse suhtlusvõrgustiku puudumine. Kui kõik sõbrad, ka huviringi- ja trennikaaslased on venekeelsed, siis ei ole isegi Tartu-suguses linnas, kus 85% elanikest on eestlased, palju võimalusi eesti keelt kooliväliselt praktiseerida. Mis siin veel Narvast rääkida! 

Ja kui ei ole kasutusvõimalusi, kui neid ka ei otsita, kui ei ole kasutusvajadust, siis milleks keelt õppida? Kõik vene/kakskeelsed lasteaiad ja koolid on näiteks Tartus Annelinnas, mis on muu Tartuga võrreldes oluliselt venekeelsem. Võiks ju soovitada laps saata „eestikeelsesse trenni“, kuid kui „juhendaja keeldub venekeelset last oma olematu vene keele oskuse tõttu vastu võtmast“, siis see on tõsine probleem. 

Vanemaid teeb murelikuks ja ebakindlaks ka enda kehv eesti keele oskus. Kehv oskus on ühelt poolt enesehinnang. Keeleoskus ei pruugi üldse nii kehv olla. Teisalt ja objektiivselt on kehv eesti keele oskus tingitud praktika puudumisest ja suhtlemiskartusest, mille juuri tuleks ehk otsida koolist ja seal kinnistatud teadmisest, et rääkida tuleb vigadeta. 

Tartu vanemad on juba ette mures, kuidas nad hakkavad suhtlema oma lapse eestikeelse õpetajaga, kui nad ise eesti keelt ei oska. Samamoodi kannavad vanemad turvatunde puudumise ja suhtlemisstressi üle lapsele, olles juba ette veendunud, et lapsel tekivad selles osas probleemid.  

Lastevanemate muredesse ja hirmudesse tuleb väga tõsiselt suhtuda. Kui vanem on eestikeelsele õppele ülemineku suhtes segaduses, kui ta näeb selles pigem probleemi nii enda kui ka oma lapse jaoks, mõjutab ta oma ebakindluse ja kohati lausa vaenulikkusega ka last. 

Laps vajab tuge, aga seda vajab ka vanem –  vajab selgitusi ning keele omandamise ja teises keeles õppimisega seotud müütide ja hirmude hajutamist. Väga oluline on, et tegelik elu, lapse edenemine koolis nii eesti keele kui ka ainesisu omandamisel annaks nii lapsele kui ka vanemale hea kogemuse.