Eesti Linnade ja Valdade Liidu (ELVL) juhatus otsustas haridusleppe läbirääkimistel mitte jätkata. Oleme seisukohal, et niivõrd olulisi muudatusi haridusvaldkonnas ei saa teha nelja kuuga ning selgeid eesmärke seadmata ja partneritega sisulisi arutelusid pidamata. Liit osaleb haridusleppe protsessis edaspidi vaatlejana.

Omavalitsused saavad haridusleppe läbirääkimisi jätkata. Kui omavalitsustel tekib põhjendatud arusaamine, et hariduslepe tuleb sõlmida ning selle sõlmimisel on omavalitsuse jaoks lisandväärtus, saavad nad selle ka sõlmida. Juhime tähelepanu, et haridusleppe sõlmimisega võtavad omavalitsused endale ka kohustusi. 

Riigieelarve läbirääkimiste protsessi jälgimine on haridusleppe läbirääkimiste taustal väga oluline.Riigieelarve seis on aga pingeline ja omavalitsustel lisakohustusi võtta keeruline. Järgmisel aastal võidakse kärpida ka kohalike omavalitsuste tulubaasi ja toetusi. 

Haridusleppes kokkulepitav õpetajate karjäärimudel ja töökoormuse kokkulepped taanduvad päeva lõpuks rahale. Kui riigieelarvesse lisarahastust ei teki, võib omavalitsustel olla väga keeruline kokkulepitut tagada.

Haridusleppe eesmärk on ELVL-i jaoks segane: omavalitsustele on ülesanded juba seadustega sätestatud ning liit ei näe põhjust, miks neid hea tahte leppega dubleerida. Oleme ka seisukohal, et nii mõnedki töörühmade ettepanekud Eesti haridusvaldkonna arengule ja omavalitsustele ei sobi: näiteks vähendada koolipidaja ja koolijuhi autonoomsust. Samuti ilmneb, et ca 40 protsenti omavalitsustest ja kõik erakoolid kaotavad finantseerimises jne. Meie hinnangul ei ole sisulist arutelu rahastamise, koolivõrgu, koormuse ega ka karjäärimudeli teemal toimunud.

Ministeeriumi saadetud töömaterjalidel on arusaamatul põhjusel olnud kogu aeg asutusesisese kasutamise ehk AK-märge. Liidu hinnangul ei saa sel moel avatult ja ausalt kokkuleppeid sõlmida.

Tegusaid omavalitsusi karistatakse

Kui haridusleppe rahastuse töörühm kogunes, oli üks lähteülesanne mõistetav: raha juurde ei tule, vaid olemasolev jagatakse koolipidajate vahel ringi. Miks seda on vaja teha ja milline on muudatuste mõju, seda ei ole ministeeriumist keegi selgitada osanud. Omavalitsustel on tulnud need mõjud ise ära hinnata olukorras, kus ministeerium on omavalitsuste täiendava küsimise peale jaganud küll omavalitsuste lõikes rahanumbreid, aga täit infot arvestuste aluste kohta mitte.

Võrreldes praeguse rahajaotusega kaotab 40 protsenti omavalitsustest. Raha kaotus tuleb eelkõige keskmisest suuremat tuge vajavate laste, maapiirkondade laste ning koolivõrku korrastanud kohalike omavalitsuste arvelt. Tegusaid omavalitsusi, kes on oma koolivõrku korrastanud, karistatakse. Haridus muutub halvemini kättesaadavaks ka saartel. 

Seega tuleb kohalikel omavalitsustel arvestada, et kui nad soovivad oma piirkonnas hariduse mitmekesisust hoida, langeb näiteks Waldorfi koolide ja kristlike koolide õpilaste kulude katmise surve suures osas neile.

Lisaks soovib ministeerium osa rahast, mis on kohalike omavalitsuste tulubaasi tõstetud, muuta uuesti sihtotstarbeliseks. Kuidas aitavad rahastamise muudatused nügida koolivõrku haridusvaldkonna arengukavas seatud eesmärkide suunas, sellele ministeeriumil vastus puudub.

Uus rahastusmudel viib maapiirkonnas uute koolide sulgemiseni ka seal, kus on juba tehtud valusad otsused ja haridusvõrku korrastatud. 

Maakoolide meetme toetus on kõige selle juures pisku ning sellelegi ei kvalifitseeru kõik maal asuvad väikesed koolid, sest kriteerium on jäigalt kuueklassiline kool.

Kummastav on ka olukord, kus regionaalministri suund on jagada jõukamate omavalitsuste tulu väiksema tulubaasiga omavalitsustele; haridusministri suund aga jagada maapiirkondade õpilaste ja õpetajate arvelt raha suurematele omavalitsustele. Jääb mulje, et valitsuses on kolm erakonda, mis tegutsevad tuntud valmi „Luik, haug ja vähk“ vaimus. Pikka plaani kvaliteetse hariduse kättesaadavaks muutmiseks see küll ei ennusta.

Riigieelarvest lisaraha ei tule

Haridusleppe õpetaja töökoormuse töörühmas on käidud välja utoopilisi ideid. Näiteks Eesti Haridustöötajate Liit on avaldanud arvamust, et õpetaja töökoormus ei saa olla suurem kui 16 kontakttundi (see on 12 astronoomilist tundi). Keskmiselt on praegu hariduse infosüsteemi andmetel igal täistööajaga töötaval õpetajal 22–24 kontakttundi üldtööaja sees. Kui seada jäigad reeglid kontakttundide ülempiiriks, on meil praegusega võrreldes juurde vaja vähemalt 15 protsenti õpetajaid (enam kui 2000 uut õpetajat!). See ei ole realistlik, eriti praegu, mil eestikeelsele õppele üleminekuks on vaja juurde sadu uusi õpetajaid.

Ministeerium ei ole selgitanud, miks me keelame koolijuhtidel õpetajatega sõlmida õppeainest, õpetaja kogemusest ja muudest eripäradest lähtuvaid kokkuleppeid, kui need tööülesanded mahuvad üldtööaja sisse. Samuti ei ole hinnatud, mida tähendavad muudatused õpetajate järelkasvule. Kui riigieelarvest õpetajate palgakasvuks lisaraha ei tule, siis õpetaja palk mitte ei kasva, vaid kahaneb, või on kohalikud omavalitsused sunnitud selle raha oma tulubaasist ja teiste valdkondade arvelt võtma.

Haridusminister on öelnud, et õpetajate karjäärimudel tuleb neljaastmeline ja on jäigalt seotud riiklike palgaastmetega. Kui laiapõhjaliselt kokku lepitud haridusvaldkonna arengukavas on põhiprobleemiks õpetajate järelkasv, siis ministri sõnum on järgmine: „Noored, tulge kooli, maksame teile miinimumpalka!“

Tähelepanuta on jäänud ka fakt, et paljud kohalikud omavalitsused väärtustavad noori õpetajaid samaväärselt kogemustega õpetajatega. Kui riik palgasüsteemi kehtestab, siis tuleb kinni maksta ka kõik töölepingutes kokku lepitud töötasud. Analüüsi, kui palju selle süsteemi ülesehitamine, ülalpidamine ja rakendamine hinnanguliselt maksta võib, ei ole minister haridusleppes osalevate partneritega jaganud.

Kuna hea tahte lepe survestab koolipidajaid kulud katma ka olukorras, kus riigieelarvesse ei ole lisaraha võimalik planeerida, on selge, et kõik täiendavad kulud tuleb koolipidajatel katta kas õpetaja palga diferentseeritavast osast või kui sellest ei piisa, siis teiste valdkondade arvelt.

Haridusleppe läbirääkimised on asendustegevus

Mullu sügisel kohtus haridusminister valitsuskomisjoni ning ELVL-i hariduse ja noorsootöö eelarveläbirääkimiste töörühma liikmetega. Hariduse pikka plaani ehk haridusleppe läbirääkimise ideed omavalitsustele siis esitleda ei olnud. Vajadust hariduslepet sõlmida ei olnud ja ei ole ka praegu kehtivas koalitsioonilepingus. Haridusleppe läbirääkimise idee tekkis ootamatult siis, kui oli selge, et 2024. aasta riigieelarvest õpetajate palgakasvuks lubatud mahus lisaraha ei saa.

Olles silmitsi streikivate õpetajatega, hakati rääkima haridusleppest ning lubati kõikide õpetajate mured lahendada. Paraku on hariduslepe pelgalt hea tahte leping, millel puudub õiguslik alus ja tähendus. Õpetajate palgakasvuga seotus on seni lepitud kokku valitsuskomisjoni ja ELVL-i vahelistel riigieelarve läbirääkimistel, õpetaja töö korraldusega seotu on kirjas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ning õpetaja karjäärimudeli kujundamiseks on nii õpetajatele kui ka koolijuhtidele ja koolipidajatele tööriist loodud ning see on õpetaja kutsestandard.

Seega saab järeldada, et haridusleppe läbirääkimiste näol on tegemist asendustegevusega. Kõlavaid loosungeid hüüdes saab õpetajate seas koguda poliitilist kapitali ja avalikkuse tähelepanu, hoolimata sellest, et loosungid on tühjad ja vasturääkivad.