Järjest nõudlikumad lastevanemad ja nende sekkumine hindamisse toob üha enam kaasa õpetajate läbipõlemise ja ametist lahkumise. Kolmandik alustanud õpetajatest lahkub Eestis töölt esimese kolme tööaasta jooksul. Sellest enamgi on lahkujaid kogenud õpetajate seas.

Õpetajate meiliaadressid on avalikud. Üha sagedamini on õpetajad sunnitud vastama lastevanemate e-kirjadele, mis suurendab märgatavalt nende juba niigi piiri peale viidud töökoormust. Vanemas eas õpetajad ei pruugi sellise rollimuutusega kaasa minna ja võivad töölt lahkuda. Noored õpetajad ei ole niisuguseks peidetud ametikohustuseks samuti valmis ja põlevad juba paari aastaga läbi.

Arenguseire Keskuse andmeil järeldub uuringutest, et kui seni on õpetajate järelkasvu probleemi fookuses olnud peamiselt õpetajakoolitusest uute õpetajate lisandumine, siis oluliselt teravamaks probleemiks on kujunemas juba kogenud õpetajate töölt lahkumine: 2021/2022. õppeaastal lahkunutest moodustavad 30% vanuses 40–59 ehk tõenäoliselt oma karjääri keskpaigas olevad vilunud õpetajad.

Nagu Hunt Kriimsilm

Armastatud muusik ja meremees Jaan Tätte ütles hiljuti Õpetajate Lehes („Jaan Tätte arvates võiks õpetaja näha iga õpilast kui oma last“, 09.04), et õpetajad peaksid igasse õpilasse suhtuma kui oma lapsesse.Õpetajatega vesteldes jääb mulje, et üha rohkem arvavad sama ka lastevanemad. 

Oma kooliajast mäletan, et lastevanemad sekkusid koolitöösse haruharva – vaid suure probleemi puhul. Näiteks siis, kui mõni õpilane puudus koolist juba nädalaid või oli kooli peal aset leidnud midagi tõsist. Kõik hinnetega seotu jäi suuresti õpilase ja õpetaja vahele. Tänapäeval see enam nii ei ole. Tihti teab vanem oma lapse hinnet isegi varem kui laps ise ja kirjutab lahendust otsides otse õpetajale. 

Eri osapooltega suheldes tuleb välja, et suur osa lastevanematest kooli igapäevatöösse siiski kuigivõrd ei sekku, aga neid, kes seda teevad, on varasemast rohkem. Seda kinnitas ühe Tallinna kesklinnas paikneva kooli loodusõpetuse õpetaja, kes „Noored kooli“ programmi kaudu kaks aastat õpetajaametit pidas. Programmi lõppedes pühkis ta oma käed koolitööst kiiresti puhtaks ja tõdes, et kooli tagasi ta ei lähe. Seda paljuski just lastevanemate tõttu.

„Mina olin koolis lühikest aega, aga küsisin mõnelt pedagoogilt, kes oli õpetanud juba 15–30 aastat, ja nad ütlesid nagu ühest suust, et lastevanemad on muutunud. Nende nõudmised on meeletult kõrged,“ räägib endine loodusõpetuse õpetaja, kelle sõnul peab tänapäeva õpetaja olema ka kasvataja, psühholoog, huvijuht ja reisiplaneerija – mitmes ametis nagu Hunt Kriimsilm.

Koolist lahkunu oli aineõpetaja ega kujuta enda sõnul isegi ette, mida kõike peavad läbi elama klassijuhatajad. Sellegipoolest sai ka tema nädalas lastevanematelt mitu e-kirja – selline surve õpetajale mõjutab otseselt ka lapse haridust.

„Lapsevanem kirjutab sulle E-kooli või Stuudiumisse või saadab e-kirja kohe, kui laps saab halva hinde,“ märgib ta. „Mõni päris lausa, et mis mõttes selline hinne, nad õppisid eelmisel päeval ju terve õhtu. Need päevast päeva tulevad kirjad mõjutavad emotsionaalselt. Õpilasi on sul ju mitusada.“

Tihtipeale lõppeski asi sellega, et õpetaja pani välja hinde, mida laps ei väärinud. See oli ainus viis toimida, et su hing rahule jäetaks. Muidu tuleb veeta õhtud e-kirjadele vastates. „Seda ei tulnud palju ette, aga ka üks selline juhtum on liiga palju, sest laps sellisel puhul ju teemat selgeks ei õpigi,“ nendib endine õpetaja. „Mina võin küll öelda, et üks peamisi põhjusi, miks ma juba pärast teist aastat koolist ära tulin, olid lastevanemad. Tean, et ma ei ole kaugeltki ainus.“

Laps kui lotovõit

Tallinna Reaalkooli lastevanemate esindaja Kristi Tiivase sõnul on lastevanemate nõudmiste suurenemisel õpetajatele mitu põhjust. Üks nendest võib olla seotud asjaoluga, et paljudesse koolidesse on konkurents väga suur ja lapsi valmistatakse katseteks ette juba väga noorest east.

„Vanemad ise suhtuvad oma lastesse juba väiksest saati kui isiksustesse, kelle arengusse nad on palju panustanud, ja nad tahavad, et kool suhtuks neisse samamoodi. Mitte ei mõõdaks kõiki sama mõõdupuuga,“ täheldab Kristi Tiivas. Tema sõnul toob paljude lapsevanemate seesugune ootus tihtipeale kaasa konflikti.

„Sa kas proovid lapsevanemana leppida ja lased lapsel endal olukorra lahendada või lähed õpetajaga rääkima,“ arutleb lapsevanem. „Vanema instinkt on oma last kaitsta. Ja üldjuhul nähakse oma last kui lotovõitu. Ühest küljest on see tore, aga teisalt on selles olukorras hästi palju potentsiaali täiesti ebavajalikeks kokkupõrgeteks.“ 

Isiksus või mitte

Õpetajate väljaütlemised ja käitumine on suure tähelepanu all, aga samal ajal soovitakse, et nad oleksid suured isiksused, õpilastele eeskujud ja autoriteedid, keda lapsed kuulavad. 

Tänapäeva maailmas võib valusalt kätte maksta ka õpetaja liiga värvikas iseloom. Siinkohal on Tiivase sõnul oluline roll mängida kooli juhtkonnal.

„Nagu igas kollektiivis, sõltub ka koolis palju juhist. Need õpetajad, kes meile omal ajal kõige rohkem meelde jäid ja meeldisid, olid suured isiksused, aga tänapäeva kontekstis ehk liiga värvikad. Seal tulebki mängu juht, kes peaks aitama tuua välja õpetaja tugevused ja osutama kindla käega ka tema nõrkustele,“ arutleb Tiivas. „Tõsiasi on, et kui õpetaja on tugev isiksus ja lapsevanemad juhtuvad samasugused olema, on kokkupõrked lihtsad tekkima.“

Tagajärg võib olla see, et õpetaja – äge isiksus ja väga hea pedagoog, kes saab lastelt ja lastevanematelt oma isikuomaduste pärast palju halba tagasisidet – kaotab motivatsiooni õpetajana edasi töötada. 

Tiivas ise kasvatab kaht põhikooliealist last, kes on elukorralduse tõttu õppinud juba kolmes riigis. Seetõttu oskab ta võrrelda, mida ja kuidas koolid õpetajate abistamiseks teevad. Mõnes välisriigis on koolides tööle võetud inimesed, kes ei ole psühholoogid, aga hoiavad õpetajate ja õpilaste suhetel silma peal.

„Õpetaja on nagu švamm, kes imab kogu lastelt tuleva energia endasse ja üritab sellest kaosest korda luua,“ toob ta võrdluse. „Õpetaja töö on väga stressirohke, on arusaadav, et tal on tarvis n-ö emotsionaalset prügikasti, kuhu kogu see pinge panna – kedagi, kellega rääkida. Aga mulle tundub, et Eesti koolides kipub see rääkimine toimuma klatširingi formaadis, ja see ei ole produktiivne. See aitab stressi maandada, aga mitte positiivset suhtumist kujundada.“

Õpetaja maine on hea

Inimeste käitumist mõjutab pahatihti staatuse või palganumbri erinevus. USA-s keskkoolis õppides täheldas Tiivas seda eriti riigikoolides, kus õpetaja on madalam kui muru. Eestis ta sellist olukorda tähele pannud ei ole.

„Vähemalt selles mullis, kus mina elan, austab 95% lapsevanematest õpetajaid väga,“ tõdeb lapsevanem. „Kirutakse vahel ikka, aga see on eestlaste puhul loomulik. Õpetajaametil ei ole lapsevanemate seas negatiivset kuvandit. Arvan, et Eesti ühiskond väärtustab õpetajaid väga kõrgelt.“

Ühe Tallinna kooli juhtkonna liige tõdeb, et kolleegidega vesteldes on tal jäänud tõepoolest mulje, et lastevanemate nõudmised on kasvanud. Eriti just turvalisuse vallas, mistõttu on koolides ka mitmesugused tugispetsialistid. Eripedagoogid, psühholoogid ja logopeedid saavad õpilasi nõustada murede puhul, mida varem lahendati pigem väljaspool kooli. Õpetajate ja lastevanemate konfliktid võivad tekkida siis, kui mõni laps vajab teistest rohkem tähelepanu.

„Hariduslike erivajadustega laste puhul võivad kooli ja õpetajate ressursid ja vanemate ootused küll teatud määral lahkneda, aga mingit üldist tendentsi on raske välja tuua,“ nendib koolijuht, kelle sõnul võivad vanematel olenevalt koolist ja kooliastmest olla väga kõrged nõudmised lapse õppeedukuse tagasisidestamisele (sh hindamisele). Paraku ei keskendu mõned vanemad mitte niivõrd sellele, kas laps õpib ja õpetaja on tore, vaid sellele, millised tulemused laps saavutab ning kuidas need on põhjendatud. See on pingeallikas. Koolijuht rõhutab, et kooli ja õpetaja fookuses on õpilane ja tema areng – vanematele meele järgi olemine ei ole eraldi eesmärk. 

„Õpetajate, eriti klassijuhatajate ja vanemate head suhted on õpetaja ja õpilaste hea koostöö loomulik tagajärg,“ märgib ta. Ta on nõus, et õpetajad vajavad keerulistes olukordades tuge. Koolis ongi kujunenud välja vastav süsteem. „Õpetajad ja klassijuhatajad teavad, millal juhtkonna poole pöörduda, ja nende tugi on alati olemas. Proovime süsteemi toimimisel silma peal hoida ja oleme mõelnud ka näiteks kommunikatsioonialase sisekoolituse peale.“

Vanematel on õigus pöörduda koolipidaja ehk haridusameti poole, kui tekib küsimusi, millele koolis lahendust ei leita, aga seda juhtub harva. Mõningatel juhtudel peab kool ka väljastpoolt tuge otsima, aga needki on erandjuhtumid. Selge on see, et koolitöötajatel peab olema psühholoogiline tugi. Väga palju aitavad suhete toimimisele ja õhkkonna kujundamisele kaasa toredad õpilased ja nende vanemate positiivne tagasiside.

---

Miks lapsevanem pahandab?

Annika Koppel

Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem sellest, et õpetajad langevad lastevanemate kiusu ohvriks. 

Kas tegemist on üksikjuhtumitega, mida ikka ette tuleb ja mis lahendatakse iga kord eri moodi, või on välja kujunenud muster, mis viitab, et midagi on süsteemselt korrast ära? 

Õpetaja Angelika Maria Plooman on uurinud õpetajate kiusamist oma magistritöös. Sellest tuleb välja, et kõige enam kogevad kiusamist õpetajad, kelle tööstaaž on kuni kümme aastat. Kõige enam kogetakse verbaalset kiusamist, kuid üllatav asjaolu on õpetajate küberkiusamise kogemus. Samuti on esinenud värvikaid juhtumisi: näiteks toovad lapsevanemad õpetajatele kingitusi, eeldades, et saavad selle eest midagi vastu. 

Enamasti pahandab lapsevanem siis, kui arvab, et tema laps väärib paremat hinnet, kui ta sai. Muidugi pärineb lapsevanema info lapselt. Laps omakorda on teadlik vanema ootustest, ei taha teda kurvastada ega ise pahandada saada, aga seekord (või taas) ei läinud tal kõige paremini. Kes on süüdi? Muidugi õpetaja, kes ei oska õpetada või hindas valesti.  

Millal saab arusaamatusest kius? Kõik vanemad ei käitu korrektselt. Kui õpetaja ja vanem omavahel sel teemal räägivad, võib vanem tõsta häält, sõimata, isegi ähvardada. Õpetaja seda teha ei tohi ja loodame, et ka ei tee. Või jõutakse direktori ja õppealajuhataja juures kokkuleppele, et laps on ikkagi väärt paremat hinnet. Kurioosumina tuuakse välja juhtumeid, kus vanem saadab juristi kooli õpetajaga rääkima. 

Maarja Välimaa uuris oma Tartu Ülikooli bakalaureusetöös (2016), kuidas lapsevanemad õpetajaid kiusavad: „Õpetajad kirjeldasid olukordi, kus vanemad kodus ei aktsepteeri õpetaja otsuseid ning ülesandeid. Õpetajatel oli tuua näiteid, kus vanemad räägivad kodus õpetajatest halvasti ning sellise käitumisega suunavad ka oma lapsi nii tegema. Vanemad on õpetajaid ka nende kolleegide ees halvustanud ning neile vastu töötanud. Vanemad on tulnud kooli ja teistele õpetajatele öelnud, et antud õpetaja ei oska oma tööd teha ja peaks õpetajaametist lahkuma. Samuti õigustatakse uuritavate sõnul kergekäeliselt oma lapse tegusid ning tehakse lapse nimel teinekord asju pimesi, ilma et olukorda süvenetaks.“  

Õpetajad kurdavad, et konfliktid lastevanematega on kurnavad, panevad nad kaitseseisundisse ja viivad lõpuks läbipõlemiseni. 

Iga kord, kui meedias on juttu lapsevanematest, kes õpetajaid kiusavad, leiab loo alt kommentaarid, kus räägitakse õpetajatest, kes lapsi kiusavad, ja õpetajate ringkaitsest. Mida sügavamale probleemi süüvida, seda tihedamaks vastastikuste ütluste rägastik muutub ja väljapääsu enam ei paista. Ometigi peaks nii õpetajatel kui ka lastel ja nende vanematel olema üks ja ühine eesmärk: et lapsed saaksid hea hariduse ja elus hakkama ning kõik see toimuks turvalises ja heas keskkonnas.

Taani kirjanik, perepsühholoog ja haridustöötaja Jesper Juul kirjutab oma raamatus „Kool on kriisis“: „Asi on nimelt selles, et lapsevanemad võitlevad oma soovide, unistuste ja illusioonide eest.“ Kui asja sedapidi võtta, saab selgemaks, miks lapsevanemad õpetajaid kiusama võivad hakata. Nemadki töötavad palju, neil pole elumuredest puudus, nad soovivad oma lapsele parimat ja on andnud ta parimate lootustega kooli hoolde, kus nüüd, selgub, ei lähegi kõik nii, nagu nad oma ettekujutustes soovivad. 

Selle asemel et võtta aega ja probleemi süüvida, leiavad nad mugavalt käepärase süüdlase – õpetaja! Õpetaja on sellisel puhul üsna kaitsetu. Loomulikult peaks tema selja taga olema kooli juhtkond, kuid kas alati on ja kas nad aitavad probleemi lahendada?

Ehkki lapsevanemaid püütakse üha enam kooliellu kaasata, ei õnnestu see alati. Jesper Juul sedastab, et õpetajatel, eriti noortel õpetajatel, on lapsevanemate ees sageli suur hirm. See ei lase neil vanemate kriitikale konstruktiivselt reageerida. Vahel läheb asi nii kaugele, et lapsevanemaid võetaksegi vaenlastena, sest nad kritiseerivad kooli. Õpetajatele on aga väga oluline olla mõistlikus dialoogis ka kriitiliste vanematega. 

Üks põhjus, miks õpetajatel läheb halvasti, on Juuli sõnul see, et nad on sunnitud täitma ülesandeid, milleks nad valmis ei ole. Õpetajate eest tuleb hoolitseda, arendada nende pädevusi, kusjuures äärmiselt oluline on suhtluspädevus. Suhtluspädevus on ka oskus leida tõelist kontakti.

Sama kehtib vanematega suhtlemise kohta. Ega vanemad pruugigi osata suhelda, ent õpetaja peab seda nendega siiski tegema. Muidugi peab tegema vahet, millistes olukordades saab minna kompromissile ja kus see ei ole võimalik. Isiklikke piire ja väärtushinnanguid ei saa sellele altarile tuua. Õpetaja peab oskama luua endale ka isikliku autoriteedi. 

Jesper Juul leiab, et õpetajatel peab hakkama paremini minema, ja see ei ole mitte üksnes lapsevanemate mure, vaid ülesanne kogu ühiskonnale.

Et kooli, laste, õpetajate ja lastevanemate suhted oleksid paremad, saab palju ära teha, aga muidugi nõuab see järjepidevat tööd. Eestiski on asi ette võetud. Hea ülevaate võimalustest, mida teha saab, annab Aune Valgu ja Kristel Ressi raamat „Rõõmuga kooli: kodu ja kooli koostöö käsiraamat“ (2016). Selles pakutud mõtted ja lahendused võivad olla hea alus õpetajate ja lastevanemate suhete parandamisele. 

Esmalt on vaja aru saada, mida kool ja kodu koos teha saavad. Üks asi on kooli hoolekogu, kuhu vanemad saavad mugavasti oma esinduse delegeerida, aga sellest võib jääda väheks. Kui suudetakse luua laiem koostööring vanematega, kes kooli käekäigust hoolivad ja kaasa aitavad, tekib kogukond ja muu sellega kaasas käiv elu edendav suhtumine.

See koostöö on kasulik ennekõike lapsele, kes tunneb end kindlamalt, kui tema vanemad on samuti asjaga seotud. Kui vanemad kooliellu panustavad, annab see lapsele sõnumi, et kool ja haridus on tähtsad. Kui vanemad laste õppimist kodus toetavad, mõistavad lapsed paremini oma võimeid ja arenemisvõimalusi.

Ka koolielu sujub paremini, kui vanemad on toimuvast informeeritud. Kui kool tahab mingit muutust läbi viia – nt kaotada töövihikud, muuta hindamist vms –, tuleb alati igasugusele muutusele, mille põhjus on lahti seletamata, vastuseis. Vanemate vähene kaasatus ja infopuudus loob olukorra, kus kool ja vanemad ei tegutse mitte ühise eesmärgi nimel, vaid igaüks selles suunas, mida arvab õige olevat. Nagu luik, haug ja vähk. 

Muidugi on vanemate kaasamisel kooliellu karisid ja takistusi, sest vanematel pole sageli koostööks aega – tänapäevane tööelu on nõudlik ja tempo kiire. Ometi, kui on suudetud alustada ja kooliga usalduslikud suhted luua, muutub see ühel hetkel meeldivaks võimaluseks inimestega kokku saada ja midagi koos teha. 

Vanemate kaasamisel on ka oma ohud ja takistused. Kui grupp valjuhäälseid vanemaid domineerib ja soovib näiteks kallist kooliekskursiooni, saame tagajärjeks olukorra, kus väljasõit käib vähemkindlustatud laste vanematele üle jõu. Koostööd võib takistada ka eelnev halb kogemus, konflikt õpetajaga, argielu probleemid, ajapuudus ja elumurede kuhjumine. Või siis arusaamine, et varasemast tegevusest pole olnud kasu ja see tundub mõttetuna. Lapsevanem, kes ise koolis hästi hakkama sai, võib oma kogemuse põhjal mõelda, et küllap saab ka tema laps ja midagi teha polegi vaja. 

Kui aga koostöö sujub, võib jõuda arusaamisele, et vanemad polegi ainult tüliks. Konstruktiivset ja positiivset tagasisidest õpetajatööle pole kunagi liiga palju, pigem on seda alati vähe. Hea koostöö vanematega aitab seda puudust leevendada.

Koostöö algatamine on ikkagi kooli ülesanne. Koolid peaksid juba esimesel päeval tutvustama, mida nad vanematelt ja lastelt ootavad, missugused on nende väärtused ja kombed, millega arvestada. Tuleks rääkida ennekõike väärtustest, mitte vihikupaberi värvist ja teistest detailidest. Koostöö aluseks on ennekõike ühised väärtused. Kui sõnastada, mida ja miks, saavad eesmärgid selgeks ja siis nendeni ka jõutakse. Võtmetähtsusega on siinkohal info jagamine ja selleks on tänapäeval ka paremaid võimalusi kui lastevanemate koosolek. 

Mida rohkem lapsevanemaid on kooli asjadest teadlikud ja näevad oma lapse haridust kooli ja kodu koostööna, seda vähem kiusatakse õpetajaid, lapsed tunnevad end koolis paremini, üleüldist kiusu on vähem ja kool muutubki selliseks mõnusaks kohaks, kus kõik end hästi tunnevad.