Kui hariduspsühholoog Grete Arrol on vähegi võimalik, ei sega ega katkesta ta oma tegevusele või mängule keskendunud last. Keskendumine arendab keskendumist ja see oskus on  üks õnneliku elu alustalasid. 

Kuidas sul koolis läks?

Mul on väga hea koolikogemus. Käisin praeguse nimega Tallinna Saksa Gümnaasiumis, kus minu arvates väärtustati intellektuaalsust, seda ka õpilaste seas. Samal ajal oli see kool väga kaasav, võeti vastu ja aidati lapsi, kes olid mingil põhjusel hädas, ehkki see alati ei õnnestunud. Tagasi vaadates saan aru, millised õpiraskused mõnel mu klassikaaslasel olla võisid. Osa neist kadus ühel hetkel lausa ära. Praegu sellele mõelda on hirmutav, aga tollal ei teadnud me õpiraskustest ja muudest õppimist segavatest probleemidest midagi. Ei osanud kõrvalt vaadates mõeldagi, et võiksime oma kaaslasi kuidagi aidata. Kindlasti oleks kõigil olnud kasu arukatest õpistrateegiatest, aga neid me otseselt ei tundnud ega teadvustanud.  

Minul oli suur ja kohutav õpiraskus – väga hea mälu. Ma ei pidanud meeldejätmiseks vaeva nägema, õppimiseks tarku strateegiaid arendama. Õnneks tulin kuidagi ise selle peale, et pean nii-öelda tühjalt kohalt suvalistel hetkedel õpitut meenutama. Praegu teame, et pikaajalisest mälust meenutamine on üks arukamaid mälustrateegiaid üldse. Tegin kooliteel sageli sellist self check’i, et kas mäletan mingeid varem õpitud asju, ja järeldasin, et kui ma neid suvalisel hetkel meenutada ei suuda, siis järelikult ei tea. 

Tagantjärele saan aru, et meil oli koolis ka kiusamist. Ja ehkki minule tundus meie klassis turvaline, ei taju kõik õpilased klassi õpikeskkonda ühtemoodi. Mõni õpilane samas ruumis võis tajuda seda täiesti teistsugusena kui mina. Jällegi, usun, et oleksime olnud soodne pinnas kiusamisse sekkumisel, selle vältimisel ja ennetamisel, aga neid programme tollal veel ei olnud.  

Meil vedas sellega, et meil oli palju väga häid õpetajaid. Lisaks ei olnud õpilaste enda hulgas intellektuaalsed huvid häbiasi, ja see oli väga tore.

Milline tüdruk sa olid koolis?

Arvan, et olin täiesti tavaline. Mul on tänini kooliajast sõbrad, kellega käin tihedalt läbi. Eks see ring on muidugi väiksem, kui oli kooli ajal, inimesed on juba füüsiliselt üksteisest kaugemal. 

Milles sa tugev olid? Millistesse tundidesse läksid hea meelega?

Olin tugev humanitaar- ja sotsiaalainetes, ja sellel on põhjus – oleksin võinud olla ühtlaselt tugev kõiges, nii nagu seda võivad olla kõik õpilased, valimatult. Reaalainetes olin vahel ebakindel seoses tempoga – oleksin võitnud rääkivast, arutlevast matemaatikast ja aeglasemast tempost, õppimisest, kus fookus oleks olnud lahenduskäikude üle arutlemisel. Samas oli meil äge füüsikaõpetaja, kes oli ka meie klassijuhataja. Tema tunnis oli selline mõnus kes-keda-õhustik, et kes jääb peale, kas mina või füüsika. Ehk siis füüsikas jõudsin ainega mõnusa puselemiseni, aga kõigis teemades lõplikku „füüsikalise mõtlemise vabadust“ ei tekkinud. Kuna olin lugemissõltlane, meeldisid mulle rohkem kirjandus ja ajalugu, ka keeled. Tänini imestan, et ei sattunud ühelegi ajaloo-olümpiaadile. Tegelikult oleks mulle meeldinud saada raskemaid ajalooga seotud mõtlemisülesandeid. Tegin oma lõbuks keskkooli lõpus ka kunstiajaloo eksami, mida mul otseselt vaja polnud.  

Kui oleksin praeguste teadmistega toonane õpilane, teeksin üht olulist asja teisiti. Kui ma mõnd teemat või lahendust kohe läbi ei hammustanud, lasin seda endale pigem seletada, küsisin liiga ruttu abi. Ma ei näinud vaeva, et end probleemist läbi närida. Samas on just see kõige kasulikum asi, mida õppija võiks teha. Isegi kui sa ei näri end lõpuni läbi, aga pingutad selle nimel kogu oma intellektuaalse jõuga, on see ponnistus hilisema mõistmise nimel kasulik – sest sa saad paremini aru, mis takistas sind aru saamast. 

Mis sulle raske oli?

Vene keel. Õpetajad vahetusid sageli ja mingil hetkel sain aru, et mu lüngad ulatuvad algklassidesse, ja need on mu vene keele teadmistes tänini. Mäletan, et tegime keskkoolis vene keeles näidendit. Tunnistan, et narratiiv jäi mulle lõpuni pisut segaseks, sealhulgas minu enda roll selles (naerab). On ju olemas meetodid keele õppimiseks, aga jah … Saksa ja rootsi keelega läks oluliselt paremini. 

Mis on tagantjärele hinnates kõige väärtuslikum, mille koolikogemusest kaasa võtsid?

Esiteks sõbrad. Sõbrad toetavad meid inimeseks kujunemisel väga palju. Mu kooliaegsed sõbrad on praeguseni kõige ägedamad inimesed, keda tean. Muide, mingis vanuses on naermine väga suur ja tähtis asi. Täiskasvanuna on keerulisem genereerida seda taltsutamatut naeruemotsiooni, mida suudab teismelise aju, ja mina mäletan, et me terve kooliaja naersime. Aga millal sina viimati naersid nii, et ei saanud pidama? Me justkui keelame noortel sellise naermise natuke ära, kuna see on mõnel hetkel sobimatu, aga kas ikka on? Äkki oleme lihtsalt kadedad, sest ise ei suuda enam nii sageli ja südamest naerda (naerab)? Ükskord visati meid saksa keele tunnist välja, sest naersime – mingi nali hakkas lihtsalt ennast kerima ja pidama ei jäänud. Mida paremini õpetaja teab, et teismelise aju on arenguliselt parem emotsiooni genereerimises kui sellesama emotsiooni pidurdamises – ta pole selleks veel küps! – seda enam oskab ta sellist olukorda mitte isiklikult võtta. 

Teise olulise asja nimetasin juba eespool: keeltele keskendunud koolis kasvas kultuurihuvi meie sisse. Ma olin siis palju kultuursem inimene kui praegu! Praegu olen ikka puhta mats. 

Kolmas asi oli fookus liikumisel: koolis olid võimalused, mida ma tookord ei teadvustanud, näiteks mets kooli taga, mis võis aidata kaasa sellele, et mulle hakkas murdmaasuusatamine väga meeldima. Tõsi, sugugi kõigiga see nii ei läinud. Ja peakat õppisin hüppama. Ehkki jah, sport viib mõtte kohe võistlemisele, mis praeguses liikumisoskuste aines loodetavasti enam fookuses pole. Võistlemine on muidugi kooli teema laiemalt – ma ei mäleta, et meil oleks olnud väga võistluslik õppimiskultuur. Kui oleks, poleks ma ilmselt see inimene, kes ma praegu olen. Õppimise mõttes on võistlemine ja võrdlemine alati – ALATI – hävitav. Inimese peas seostub võrdlemine-võistlemine ohuga grupist välja jääda, tundega, et minust ei peeta enam lugu ja mind ei armastata, kui ma pole esimeste hulgas. Ja see ohutunne on esiplaanil võrreldes õppeaine sügava, aeglase ja keskendunud mõistmisega. Ehk siis võistlemist õppimisse tuues loome olukorra, kus aine sügav mõtestamine, keeruliste küsimuste küsimine, põnevus, huvi tekkimine ja kõik muu intellektuaalselt veetlev ja lõbus kukub laualt maha ehk teisisõnu töömälust välja. On palju andmeid motivatsioonipsühholoogiast, mis ütlevad, et võistlev-võrdlev keskkond halvendab sügavat õppimist, takistab ja pidurdab aine mõtestamist ja süvendab vaimse tervise probleeme. Iga kool saaks õpetada sellisel viisil, et mitte ükski aine ei tunduks õpilasele tülgastav või vastik – ei luule, ei suusatamine, ei matemaatika. Et kõik teadmised ja oskused tunduksid õpilasele mõistlikud, vajalikud ja sisaldaksid õpilase jaoks ägedaid võimalusi ja saladusi. Praegu on olemas teadmised, kuidas sellise õpetamiseni jõuda, aga veel me neid ei rakenda.

Võistlemine ilmselt ka madaldab nende laste enesehinnangut, kes pole nii kiired ja taiplikud?

Mida tähendab kiire ja taiplik? Kas kiire on taiplik? Tegelikult võib kiire omandamine sageli tähendada lühiajalist sooritust, aga mitte pikaajalist ja ülekantavat (st uues kontekstis kasutatavat) õppimist. Võib-olla on maailma tippteadlaste hulgas neid, kes koolis ei tundunud „kiired ja taiplikud“, vaid küsisid imelikus kohas imelikke küsimusi. Küsimus on ka selles, mida hindame teadmisena. Kas millegi retsiteerimist? Mul oli hea mälu, aga kas ma oskasin neid teadmisi kasutada? Arvan, et üsna vähe. Nendes ainetes, mis mind huvitasid, võib-olla jah. Tegelikult aga ei pruukinud ma muhvigi aru saada sellest, mida ma nii-öelda teadsin. Võin ampri definatsiooni sulle siinsamas ette vuristada, aga kas oskan seda funktsionaalselt kasutada? Väga kahtlen. Teame, et õppimine on alati aeglane protsess. Ka nendel, kes näiliselt kiiresti sooritavad ja sageli õpivad moel, mis sügavat mõistmist ja pikaajalist meeldejäämist takistab. Aga sooritamise, mitte õppimise mõõtmise peale kulub koolis ilmatu aeg. Ühesõnaga, see leht läheks teil lõhki, kui tooksin välja kõik aspektid, mis illustreerivad, et hariduse mitmed põhialused on teadusevastased. 

Ja kui räägime võistlemisest ja võrdlemisest, on minu järgmine mõte kohe hindamissüsteem. Hindamise teema tuleb lahti pakkida ja mõelda, mis seal sees tegelikult on – milline hindamissüsteem toetaks motivatsiooni ja mõistlikku, tõhusat õppimist. Praegu ei tegele me hindamisega selle sõna õppimisele kasulikus tähenduses, vaid hinde panemisega. Ma ei tea ühtegi põhjendust hinnete panemiseks. Näidake mulle üks teadusuuring, mis tõendab, et see, kuidas me täna hindeid paneme, on õppija arengule ja motivatsioonile kasulik. 

Mida sa muudaksid Eesti haridussüsteemis?

See on väga lihtne. Pole mingit küsimust! Muudaksin kogu tegevuse teaduspõhiseks. Siis olekski ilmselt suur osa probleemidest lahendatud. Arvan, et praegu toimib Eesti kool nii mõneski kohas kõhutundepõhiselt. 

Õppimine on psüühiline protsess. Üks mõttekoht on see, et psühholoogidel ja kasvatusteadlastel on epistemoloogiline juurikas – näiteks nähtuste aluseks olevad definitsioonid ja uurimispraktikad – olnud läbi aegade erinev. Kasvatusteadus on olnud suurema osa ajast meie koolisüsteemi teadusliku aluse panija, psühholoogia pole seda olnud. 

Milline on hea õpetaja? 

Õpetaja peab tundma inimese psüühika seaduspärasusi. Siis teab ta ka seda, et soojus ja hoolivus on professionaalsuse vältimatu eeldus, sest ainult sellistes tingimustes saab inimese aju tõhusalt õppida. Hea õpetaja teab, et tema on koolis lapse jaoks, mitte laps ei ole tema instrument. Teadmised psüühika kohta aitavad tal ennast hoida, sest teadmispõhiselt tegutseda on lõpuks lihtsam. Võiks isegi öelda, et sel moel on mõnus – ehkki mõistagi ka raske – olla õpetaja. Head õpetajat huvitab üle kõige õppiv laps ja seejärel tema enda aine, mitte vastupidises järjekorras. 

Milline on sinu sõnum õpetajatele? 

Usun, et oleme kõik ühel meelel: õpilane on kõige tähtsam ja tahame talle head. Samas on meil veel pikk tee minna mõtlemaks välja, kuidas seda head kõige paremal moel tekitada. Kui lapsel on koolis akuutselt halb, ei saa tema aju õppida. Lapsel peab olema koolis rahulik ja turvaline olla, ta peab tundma, et teda toetatakse ja temast hoolitakse. Selleta õppimist ei toimu, on vaid õppimise illusioon, kui sedagi.