Pakume lugemiseks väikese artikliseeria, milles püüame vaadelda lähemalt hariduse/kasvatuse vallas viimastel aastakümnetel muutunud sõnavara. Arutleme toimunud muutuste ja paradigmavahetuse üle, keelekasutuse ja tegelikkuse vahekorra üle, lähemalt tulevad vaatluse alla hariduse, õppimise, toetamise jne mõisted, nagu nad end meie kultuuriruumis praeguseks sisse on seadnud.
Varem samal teemal:
„Sõnavara tegelikkust vormiv mõju ja meelevahetus“, ÕpL, 23.04;
„Püha Graali kohtlemine“, ÕpL, 30.04;
„Tema Majesteet Õppimine ja tema kuningriik“, ÕpL, 07.05
Tajudes vahel, kuidas kasvatuse mõistet on meie sõnavaras järel nii vähe, hakkad otsima, kuhu küll see sai. Ja peagi tekib ahaa-elamus – leitud! Kasvatus on ära uppunud toetamise merre. Oleme jõudnud otsekui suurde üksteisest hoolimise ühiskonda, kus iga kõikuval pinnasel olija poole sirutub abikäsi.
Pedagoogikahõngulistes kirjapanekutes ilmub ridamisi tekste, kus kutsutakse kedagi toetama. Kas toetamist vajavat on tõesti nii palju? Või tõrgutakse toetamast ja tuleb seda meelde tuletada? Või jõudsime äkki hoopis hooldatavate ühiskonda, kus ei saada enam hakkama? Igatahes on puhkenud sõnavaraline toetamise epideemia.
Õppekava muudatuste seletuskirjast ning koolirahvast harivatest tekstidest võib leida igasugust toetamist: üldpädevuste arengu toetamine, alustava õpetaja toetamine, põhikooliõpilased vajavad toetamist, individuaalse arengu toetamine, õppijate heaolu toetamine, toevajadus, jätkusuutliku juhtimise toetamine, toetamise puudulik võimekus, keeleoskuse tasandi toetamine, digipädevuste arengu toetamine. Ja mõistagi pidev õpetaja ning õpilase toetamine. Toetamisele ei saa loota üksi inimesed, vaid ka juhtimine, keeleoskus, heaolu, areng jne. Niisiis tuleb toetada juba ka institutsioonide toiminguid.
Miks toetamine ei ole kasvatus?
Kui nüüd mõelda toetamise ja kasvatuse mõiste seostele, siis oleme peaaegu olukorras, kus ühe maakera sisse mahutatakse ära teine ja palju suurem. Ning vastupidi. Nimelt on toetamise mõiste alati kasvatuse sisse kuulunud. Kasvatust kui käegakatsutavat toimingut iseenesest ju olemas ei ole. See saab olemasolevaks rohkete tegevusi tähistavate mõistete kaudu, mis ise ükshaaval kasvatus ei ole, ent saavad selleks kellegi kavatsustes, püüdlustes, eesmärkides. Need verbid viitavad abinõudele, mis kasvatussuhtes käiku lähevad. Soome kasvatusfilosoofi Juhani Hollo järgi kasvamise saatmises ehk siis kasvada aitamises, karmimatel juhtudel traumaatilistes võimu kehtestavates tegevustes.
Kasvatus kui fenomen võib sisaldada palju inimtegevusi: juhtima, suunama, õpetama, valgustama, innustama, pühenduma, panustama, ohverdama, hoolima, hoolitsema, manitsema, nõustama, näitama, kiitma, tunnustama, soovitama, vestlema, toetama, aitama, hoidma, hoiatama, keelama, käskima, piirama, kontrollima, lepitama, ähvardama, takistama, lohutama, julgustama, veenma, selgitama, mõistma, mõjutama, karistama, sundima, allutama, usaldama jne. Mitte väga ammu anti õpetajaks õppijaile kaasavaraks professiooni väestav suunis: „Klass peab olema sul pihus!“
Need inimtegevused on repertuaar kasvataja käes, need viitavad, millist laadi kasvatusega on tegu ja millisel sihil püsitakse. Heal juhul saab siit prognoosida, millised on tulemused, millised tagajärjed. Kuna kasvatus on samavõrd paradoksaalne kui inimelu ise, võib mõni valuline tegevus kindlas olukorras (kisklevate poiste füüsiliste võtetega lahutamine jm) viia hüppeliselt avarduva mõistmise ning äratuseni, ja mõni pehme salliv viis (me ei keela, me ei kohusta) viia inimese allakäiguni, soosides vastutamatust kui eluhoiakut.
Toetamine eraldi võetuna võib olla aga ka suurem maakera kui kasvatus, sest sedalaadi tegevus laieneb kaugelt üle kasvatuse piiride, kuuludes igasugustesse inimsuhetesse, elus ja eluta ilma, füüsilistesse ja sotsiaalsetesse protsessidesse (toetas jala maha, toetas rahaga üritust, toetas püüdlusi, toetas nõu ja jõuga, toetudes lihtsale heale, nagu ütleb laulusalm jne). Igatahes ei saa toetamine asendada kasvatust. Sest kasvatusel on siht, perspektiiv, kasvatusväärtused, moraalsed kvaliteedid, kultuurilised tähendused, ideaalid, aated, siia kuulub kasvatussuhe, interaktiivsus, terviklikkus, suhestumine maailmaga. Toetamine viitab, et kellelgi on millestki vajaka. Kasvatuse peamine mõte on olnud vabastada inimene toetamise vajadusest.
Kasvatussuhe võib olla toetav suhe, ent iga toetamissuhe ei pruugi olla kasvatussuhe. Miks peab kedagi toetama? Et ta toime tuleks, ei murduks, oma asjad ära teeks, endasse usuks. Toetamine on abi asjade õnnestumisele. Siin teostub omalaadne sotsiaalsus, poolehoid, väärtused, toetaja saab rahulolutunde, et on maailma asjade heale arengule kaasa aidanud. Kasvatuses on aga midagi veel: aated ja ideaalid, siin vaadatakse kaugemale, luuakse kellegi tulevikku osapoolte ebavõrdses suhtes, sest väiksema osapoole ainus eelis on, et tal on kõik veel ees.
Kasvatussuhe võib olla dramaatiline, värvikas, kirglik, nüansirohke, armastav. See haarab enesesse teatud totaalsuse, inimese mõistmise maailmas olevana, milles kohtuvad isiksused. Saatus on olnud helde, kui suurem osapool on küps tarkuseni arenenud täiskasvanulik täiskasvanu. Kasvatussuhte tuum on vastutus, ütlevad klassikud. Ka toetamisel võib ju olla siht, eesmärk ja sisu, aga kas on selle tuumaks vastutus? Kui arvame, et aju õpib, saab tõesti läbi toetamisega, kui aga usume, et õpib inimene, kes loob oma minasust, eluorientatsioone, isikuomadusi, läheb vaja kasvatust.
Ühiskond peab arenema, mitte taandarenema
On tõsi, et ühiskond peab arenema. Koolides töötab nüüd tugipersonal, see on tsiviliseeritud viis lahendada olukordi, mis varem lõppesid nurgas seismise, karistuste ja noomitustega. Praeguste õpilaste vanemate kooliajal olid koolipsühholoogid ja sotsiaalpedagoogid harviknähtus, nende vanemad polnud sellistest kuulnudki.
Kindlasti on see inimesele hea, et pole karistust, vaid on toetus. Oleme saanud muutuste kaasandena veel lihtsustatud õppe, toimetulekuõppe, abiõpetajad, abipersonali, õpetaja abid, tegevusjuhendajad, nõustamismeeskonnad. Vahest võidetakse palju noori normaalsele elule. Siiski on väärt analüüsi, milleni see viib ja millele viitab ja kas pole mitte kujunemas hooldatava identiteet. Kui juba on hariduspsühholoogia, võiks nüüd ju olla ka toetamispsühholoogia?
Ühiskond peab arenema, ent kindlasti mitte taandarenema. Kasvatus oli viimati nii varjul keskajal. Kasvatusteaduse arengud sotsiaal- ja humanitaarteaduste piiril võimaldasid seda inimelu iidset praktikat mõista nüanssideni nii heas kui kurjas kui inimelu õilistavat või siis traumeerivat kogemust, kui kriitilisele mõtlemisele ja vastupanule või siis võimukuulekusele kutsuvat abinõu, kui kultuure ja tsivilisatsioone vormivat tegevust, isegi kui saatuslikku tegevust loodusele ja planeedile tervikuna.
Meie kohalikes diskursustes piirdub valdkondlik mõtlemine ülekaalukalt koolivõrguga, efektiivsusega, õpetamise/õppimise/juhtimise instrumentaariumiga ja selle kõige ümber lehviva bürokraatliku rüüga. Selle on tinginud lõppematud „reformid“ ja neist oimetu õpetajaskond, mille sisuks süsteemi lõppematu ümberseadistamine. Kolmkümmend kolm aastat pärast reformide algust leidsin Õpetajate Lehest lausa zooloogilise metafoori: „Haridusvaldkond on reformidest tiine.“ Millal kord see oodatud olend sünnib ja milline ta siis olema saab? Millal jõutakse järelemõtlemisele inimese, tema olemise, olemuse, vaimse sisu ja kujunemise üle? Pole lootagi, sest tiined on teadupärast loomad. Aga ühiskondade tulevane käekäik algab siit. Kasvatusteadlasi on ühendanud moto: toimime selle nimel, et maailm oleks parem paik.
Mõistete leiunurgast
Siin on leida mõndagi, mis mõjub keeletundele kriipivalt. Alustav õpetaja (sõna justkui eeldaks sihitist ehk mida ta alustab?), õpetajakoolitus (nii vähesest õpetajale piisabki?), mehhanismid (inimeses, ehk siis inimene on masinavärk?), adresseerima (mõeldakse seda, kellele midagi suunatakse, ent sõnumit ennast ei ole), väärtushinnangute omandamine (hinnanguid omandada ei saa, vastasel juhul on tegu indoktrinatsiooniga). Miski tundub olema nihkes, kui saab kuulda ja lugeda: üleharitud, loovprotsess, loovprodukt, loovuse uskumus, kvalitatiivne meetod, formaalne mentorlus, võimestav eestvedamine, mikrokraadid, keskharidustasemeõpe, interdistsiplinaarsed pädevused, õpetaja psühholoogiline võimestamine, õpilaste heaolu ja rahulolu monitoorimine.
Vahel kohtab lausa ühes ja samas lauses mõisteid õpetajaharidus ja õpetajakoolitus. Kummaga siis tegeldakse? Need pole ju seesama. Sihile jõudmist tähistab õpetajakoolituse lõpetamine, see oli emakeelne imeleid meediast.
Kuna hariduse/kasvatuse valdkonnas kohtab palju kohustavaid sõnu, nagu peab, tuleb teha jms, siis on siin keskmisest suurem oht mõistete tähendusest tühjenemiseks ehk loosunglikkuseks. Nii kõlksuvad loosunglikult: kaasamine, koostöö, innovatsioon, pädevus, jätkusuutlikkus (vahel hõrgult poeetiline säilenõtkus). Kuna tegelikkuses aetakse asju tihti risti vastupidi, on kasutusse ilmunud rahvakeelne näivkaasamine.
Vahel muutub keel luuleliseks: „Õppejõud on innovaatiliste teadus- ja tõenduspõhiste lahenduste looja ja suunanäitaja.“ Nõukogude aja parimate traditsioonide kohaselt kohtab ka peitesõnu, üheks neist koolivõrgu korrastamine. Kõik ju teavad, et see tähendab koolide kinnipanekut ja peatset jõudmist 19. sajandisse, kus maale jääb alles 6-klassiliste koolide võrk. Ju siis on senine ligipääs haridusele ja kodulähedane põhikool olnud üks korralagedus, mida nüüd likvideerima asutakse.
Miski ilmub siiski ka kui hea üllatus, kui uus vaatenurk. Kui on avastatud mõni uus inimarenguga kaasnev ja potentsiaali omav fenomen, nagu agentsus (tegevusvõimekus, toimimisvõime, toimevõimekus – terminoloogiliselt oleks vaja küll õige ja parim leida). Mõisted koolikultuur, juhtimiskultuur, õppimiskultuur viitavad laienenud arusaamale kultuurist ja suutmisele näha institutsiooni jätkuva ühise loominguna. Internaadid on saanud õpilaskodudeks, kollektiivid kogukondadeks ja ilmunud on kogukonnakoolid, distsipliin saanud töörahuks, visadus ja püüdlikkus muutunud enesetõhususeks. Vaheldumisi räägitakse isemääramisteooriast ja enesemääramisteooriast, tegu on sama nähtusega. Mis takistab jõudmast kokkuleppele, kumb termin võiks jääda?
Kas see, mida loome, on hea maailm?
Mida uus korvab, kui vana on administratiivsete meetoditega sunnitud lahkuma? Endisaegade kaduvaist või vähe käibel mõistetest meenuvad isiksus, lapsepõlv, kasvatus, käitumine, vaimsus, loovus, väärtused, moraal, subjektsus, pedagoogika, distsipliin, koolikord, käitumine, hoolsus. Ilmingud ise on alles, aga kadumas meie sõnavarast. Nii kahaneb nende võime meile maailma avada ja mõista aidata. Mis ikka on kaduma mineku ohus, seda aitab lähemalt mõista, kui läbida mõttes kasvatuse/hariduse mõtteloo kahe tuhande aastane ajalugu tema püsimotiividega.
Siinjuures oleks huvitav optimisti ja pessimisti dialoog. Esimene näeb häid muutusi õppimise mõistmises, õpetamispraktikates, nõrgemate aitamises, indiviidiga arvestamises, koolielu mitmekesistumises, lisanduvates valikutes. Pessimist tajuks, et oleme kestliku kahanemise kursil, mida olevat Eestile soovitanud ka üks OECD raport.
Kui kaovad sõnad ja mõisted, siis jääb tasapisi nähtamatuks ning väärtustamata ka ilming ise. Fragmenteerunud tegelikkust loov postmodernism tingib kultuurikatkestusi ehk unustusse vajuvad need põhiküsimused, mida läbi pika ajaloo on lahendada püütud, lahendusteni jõudmata. Selle märgiks on kuhjunud kriisid. Taandunud on ilmingute tervikutena nägemine, nende seoste avamine, ent eelkõige on valdkondlikust diskursusest taandatud inimene – lihtsakeseks õppekava läbivaks, ettenähtud pädevusi omandavaks toetatavaks olendiks sekulaarse maailma toimetuleku väljakutsete ees.
Siplemine süsteemi korraldusliku poole võrgus ning argistes probleemides juba aastakümneid on neelanud energia ning juhtinud meid tasapisi lihtsustamise teele. Kellele on kasulik valitseva diskursuse võim? Aeg oleks näha sõnavaralist instrumentaariumi näiteks võimu perspektiivist, mille olemasolu on valdkonnas siinmail koguni maha vaikitud. Meie valdkondlik sõnavara on kulgenud üsna iseregulatiivsel viisil. Aga see vääriks pühendunute asjatundlikku tähelepanu, analüüsi ja suunamist.
Lisa kommentaar