„Rakett 69“ lõpusaates tunnustati õpetajaid, kes finalistide hinnangul on neid enim mõjutanud. Kuidas Miina Härma Gümnaasiumi füüsika- ja keemiaõpetaja Riina Murulaid ning Uulu Põhikooli füüsika- ja tehnoloogiaõpetaja Pärt Kukk õpilasi raketina kõrgustesse lennutavad? 

Juba teist hooaega tegid teadusvõistluse „Rakett 69“ korraldajad kummarduse ka õpetajatele, kes noori nutikaiks vormivad. Finaali jõudnud said võimaluse esile tuua õpetajad, kes neid enim mõjutanud on. 

Võitja, Miina Härma Gümnaasiumi 11. klassi õpilane Andri Türkson tõstis esile oma füüsika- ja keemiaõpetaja Riina Murulaidi, keda LHV pank premeeris 5000 euroga. Murulaidi käe alt on tulnud kogunisti neli „Rakett 69“ võitjat. Teisele kohale tulnud Nõo Reaalgümnaasiumi 11. klassi õpilane Rudolf Kivi valis välja oma põhikooliaegse õpetaja: Uulu Põhikooli füüsika- ja tehnoloogiaõpetajat Pärt Kukke premeeris Samsung koolitundide läbiviimiseks interaktiivse ekraaniga.

Mida ütles süda, kui saite teada, et õpilased on valinud just teid end enim mõjutanud õpetajaks?

Riina Murulaid: Avalik tähelepanu tekitas minus häbelikkust, aga ka tohutu tänutunde, et minu töö on vilja kandnud. Võid ju olla kellegi lemmik, aga seda ei öelda kohe avalikult välja, pigem kooli kokkutulekul aastaid hiljem.

Pärt Kukk: Üllatusmoment polnudki väga suur, sest Rudolfiga oli mul meeldiv kogemus ka siis, kui ta põhikooli lõpetas. Olin parasjagu haiglas ja Rudolf laskis oma lõpuaktuse minu jaoks filmida. Sain niiviisi aktusel osaleda.

Ju te ikka midagi teistmoodi teete, kui õpilased raketina üles lendavad. Milline on hea füüsikatund?

Riina Murulaid: Tund tuleb niimoodi üles ehitada, et see ei tapaks õpilase loovust. Et ta julgeks proovida ja katsetada. Tuleb teha palju katseid ja lasta eksida. Kui õpilane ühendab midagi valesti ja ampermeeter põleb läbi, no las ta siis põleb. Ei tohiks olla hirmu katsete ja eksperimentide ees. Tähtis on ka, et õpitakse katsetamise tulemuste üle arutlema ja tekib uudishimu − mis saanuks siis, kui ma oleks teistmoodi teinud.

Peab õppima ka teooriat, et oleks baas, mille abil arutleda katsetulemuste üle. Muidu on katsed ainult mäng.

Kui seitsmendas-kaheksandas klassis tekib huvi ja uudishimu, siis see jääb õpilasega kaasas käima ja teda saatma ka gümnaasiumis. Kui huvi põhikoolis ära tapetakse, ei taheta gümnaasiumis enam midagi teha.

Pärt Kukk: Tahaks anda halvakõlalise vastuse, et töö on tellija materjalist, aga ega see päris nii ka ole. Vaadates põhikooliõpilasi ja kuulates kõrgkoolide hädaldamist inseneride nappuse üle, võib öelda, et suur osa õpilastest võtab füüsikat kui ainet, mis tuleb ära teha. Neid, kes kaasa mõtlevad, on suhteliselt vähe.

Võimaluse piires tuleb katseid teha. Siduda eluliste näidetega – et füüsika pole vaid kuiv teooria. Otsida klassiruumist ja kooli ümbrusest, igapäevaelust näiteid, mis seda nähtust iseloomustavad. See paneb kaasa mõtlema. Siis julgetakse ka arvamust avaldada.

Võtan mõne klassi õpiku aastas korra lahti, mul on iga tunni kohta oma slaidid, videomaterjali juhuks, kui ei saa katseid teha. 

Miks huvi tapetakse ja paljude jaoks on füüsika hirmus raske?

Riina Murulaid: Kõigile õpilastele ei sobi samad meetodid. Huvi võib ka kuskile peitu jääda ja hiljem uuesti lagedale tulla.

Õpetaja võib ka peljata, et tal pole piisavalt teadmisi ja ta ei oska kõigile küsimustele vastata, või seda, et katsed ei tule välja. Ja kui juba kodus räägitakse, et füüsika on raske, mis siis õpetajal teha.

Pärt Kukk: Nõustun Riina öelduga. Samas on ka teisi õppeaineid, mis võivad õpilast köita või rohkem huvitada, kõigile ei sobi reaalained. Kas just huvi tapetakse, tänapäeval pole ühe õppeaine põhiste teadmistega eriti väljavaateid edaspidi midagi saavutada, pigem on vaja laiapõhjalisi teadmisi. Olen vanematele soovitanud arendada oma laste silmaringi, ülejäänuga saavad nad ise hakkama.

Miks paljudes koolides ei tehta katseid?

Riina Murulaid: Siin on kaks peamist põhjust: kas katsevahendeid ei ole või õpetaja ei oska-julge katseid teha. Põhjuseks võib olla ka õpetaja mugavus või harjumus lihtsamalt läbi ajada.

Riik võiks koole toetada, et igal pool oleks riiklikule õppekavale vastavad õppevahendid. Tsentraalselt tellida on ka odavam.

Osas koolides on vanad õppevahendid, osa koole on ostnud uusi, näiteks Praktikali omi. 

Saab ka lihtsalt katseid teha. Aga tore on, kui õpetad näiteks tihedust ja sul on viis suurt klotsi eri materjalist ega pea neid ise treima. 

Meie koolis on minust vanemaid katsevahendeid. Amper- ja voltmeetrid, vana kooli juhtmed, mis väga töökindlad. On ka Praktikali omi. Ostan lisaks asju Oomipoest, Totalist.

Kui tahad midagi kallimat, pead osalema riigi toetatud projektis, mis nõuab lisatööd ja aega.

„Raketi“ saates sain Eleringi töötajaga tuttavaks, rääkisin talle, et mul oleks vaja kõrgepingekaablite juppe, et õpilastele näidata.

Kui ise tead, mida tahad näidata, siis otsid kohti, kust saada, aga see võtab energiat ja aega. Osa koole on häid töötavaid asju ära visanud, meie ei visanud. Kui õpetaja pole näinud või kasutanud mõnda vahendit, siis ta ei teagi seda tellida ega oska sellega midagi peale hakata.

Pärt Kukk: Ka mul on üks katsevahend, mis on minust vanem!

Ma pole Uulu koolis pikalt õpetanud füüsikat, õpetajad on vahetunud. Aga midagi on olemas. Palju asju saab ära teha käepäraste vahenditega.

Uulu koolil on hästi läinud, sest leitakse, mida vaja.

Kuidas andekaid lapsi ära tunda?

Riina Murulaid: Uku Andreas Reigo, kes üle-eelmisel aastal „Rakett 69“ võitis, oli kaheksandas klassis väga vaikne poiss. Pidin teda nügima, et annet avastada! 

Kontrolltöösse tuleb alati panna üks väga raske ülesanne ja vaadata, kes ära lahendab. Tuleb panna õpilasi ka võistlema, saata olümpiaadidele. Natuke on uudishimu siiski näha – kui aktiivselt õpilane kuulab, mida küsib. Kui õpetaja klassis ringi traavib, näeb ära, kes on uudishimulik, kellele on vaja ülesandeid juurde anda. Tuleb ringi vaadata lahtiste silmadega ja ka südamega.

Kihvt on vaadata, kuidas 10.–11. klassis on mõni olümpiaadile mineja mõnes valdkonnas minust juba üle.

Minu tugevus on see, et oskan asju füüsika eri osade vahel seostada, oskan selgitada, miks me midagi õpime. Kui õpilane õpetajast üle kasvab, on see mulle kingitus: olen õpetanud nii, et ta saab minust targemaks.

Pärt Kukk: Kui Rudolf oli kuuendas klassis, tuli ta minu juurde, mõõtis mind pealaest jalatallani ja küsis, kes siin koolis füüsikat õpetab. See oli meie esimene vestlus. Pärast seda tuli neid vestlusi veel. 

Ta oli omal käel õppija. Kui seitsmendasse klassi tuli, oli tal põhikooli füüsika selge. See on üks võimalus andekas laps ära tunda.

Ka seitsmenda klassi loodusõpetus annab natuke aimu, kes teeb midagi kohusetundest ja kes asjast aru saab. Siis saab hakata meelitama.

Mul on kahju, et füüsikaolümpiaadid on aetud hirmus raskeks. Teiste ainete olümpiaadid tunduvad lihtsamad. See hirmutab ära.

Aastaid tagasi sai võitja sajast punktist 11!

Miks sai teist just füüsikaõpetaja?

Riina Murulaid: Õppisin keemiaõpetajaks, töötasin Sütevaka gümnaasiumis ja andsin põhikoolis ka füüsikat. Otsustasingi minna magistrantuuri füüsikat õppima. 

Kui Sütevakas olin keemiaõpetaja, kes vahel füüsikat annab, siis Härma gümnaasiumis olen füüsikaõpetaja, kes vahel ka keemiat annab. Hea baas mõlemas valdkonnas teeb õpetamise huvitavaks. 

Mul on käsil kolmekümne teine tööaasta. 

Pärt Kukk: Läksin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti tööõpetust ja füüsikat õppima. Kui tulid punased ained, lõin käega, käisin vene sõjaväes ja töötasin teistes ametites. Olin tisler, ekskavaatorijuht, kooli majandusjuhataja. 

Ma pole paadunud pedagoog. Eesti Vabariigi taasloomise ajal tuli ühe kooli direktor mind õpetajaks kutsuma. Läksingi avatud ülikooli õppima.

Riina, mida küsiksite Pärdilt?

Riina Murulaid: Annate väikses maakoolis nii tööõpetust kui füüsikat. Kas mõjutab tüdrukute füüsikaoskust see, et nad pole saanud tehnoloogias sama head ettevalmistust kui poisid? Kas on lihtsam füüsikat õpetada, kui annate ka tööõpetust?

Pärt Kukk: Pigem mitte. On kahesuguseid poisse: praktikud ja teoreetikud. Minu kogemuste põhjal on tugevad teoreetikud praktilise poole pealt natuke nõrgemad. Olümpiaadidel on aga tüdrukud rohkem osalenud.

Riina Murulaid: Minul kipuvad tüdrukud olema ebakindlamad. Saavad õige vastuse ja tõmbavad maha. 90% mahatõmmatust on õige.

Mul ongi missioon kasvatada tüdrukute enesekindlust.

Pärt, mida küsiksite Riinalt?

Pärt Kukk: Kuidas te korraldate kontrolltöid – kas alati on üks tase või on ka variandid, näiteks andekatele, tavalistele ja raskustega õpilastele? Kas kontrolltöö on alati kirjalik või on ka nii, et peab algandmed ise skeemilt mõõtma?

Riina Murulaid: Üks ülesanne on kontrolltöös alati raskema tasemega. Miina Härma Gümnaasiumis on kaheksapalliline hindamissüsteem. Kes teevad raskema ülesande ära, saavad 7–8 palli. Kuus palli võrdub tubli õpilase viiega. Kui nõrgem õpilane saab raskema ülesandega hakkama, on ta väga õnnelik.

Mul on ka praktilised kontrolltööd. Näiteks energia, töö ja võimsuse teemal pidid õpilased ise ehitama väikse tõstemehhanismi ja ära mõõtma kõik parameetrid. Selle eest said hinde.

Pärt Kukk: Mul on ka valikuvõimalustega kontrolltööd, see tähendab, et õpilane valib vastavalt oma tasemele, mida lahendab. Kõiki ülesandeid ei pea maksimaalse hinde saamiseks lahendama.

Rudolfiga oli meil kokkuleppe, et kontrolltööd teeb ta kaasa, kui pole parajasti mõnes tähtsamas kohas, nagu olümpiaadil. Iga veerandi lõpus tegi ta kaheksandas klassis oma klassi õpilastele tunni, kus oli koostanud esitluse. Tingimus oli, et ei kasuta õpikumaterjali.

9. klassis andis juba noorematele tundi. Õpetajad, kel oli mahti, tulid vaatama. Matemaatikaõpetaja ütles, et tema jaoks oli kõige raskem mõelda Rudolfile välja küsimus, et end mitte lollina näidata!

Õpilased nautisid tema tundi ja võib-olla jäi kuuldu neile isegi rohkem meelde kui minu tunnist.