Ühiskonna sidususeks on keeleoskuse omandamise kõrval tarvis aidata õpilastel saada lojaalseiks kodanikeks, kes mõistavad ja jagavad eesti kultuurile omaseid ühisväärtusi. Ühtne kool loosungina ei tähenda veel ühisväärtuste omaksvõttu ja iga muutus vajab aega uute tähendusteni jõudmiseks.

Sügis läheneb ja arutelud eesti õppekeelele ülemineku üle üldhariduskoolis koguvad hoogu. Kui esimeses klassis alustamisega võiks veel hakkama saada, siis neljanda klassi õpilastest „ühtse kooli“ loomist ja segaklasside moodustamist võib ju ette kujutada küll, ent mõtlema peaks eelkõige ikka sellele, kuidas see ühine õppetöö tegelikult välja võiks näha. Ja milles seisneb eesmärgiks seatud ühtsus koolitöös kunagise ühtluskooli asemel? 

Meedia raporteerib küll pisikestest edusammudest ja poliitikud koguvad punkte, kuid endiselt on puudu kvalifitseeritud õpetajad – ministri sõnul 1. ja 4 klassi jaoks vähemalt 90 (ÕpL, 14.05). Loota, et kõik 1848 seni riigikeelt ebapiisavalt või üldse mitte valdavad pedagoogid septembriks oma keeleksamid edukalt sooritavad, pole ilmselt ka mõtet. Nagu ei saa tõsiselt võtta ka HTM-ist kõlanud väidet, et kui alustada 1. ja 4. klassist, on tarvis koolidesse vähem õpetajaid juurde. 

Napib õpetajaid ja keeleoskust

Kuigi eesti keeles saab kenasti öelda „tööle“, „teenistusse võtma“, „palkama“, on loosungihüüdjatele meeldima hakanud samatähenduslik „värbama“, mida innukalt pruugitakse. Ent paraku sõnade vahetus ei aita: kui sobivaid inimesi pole, jääb töökoht ikka tühjaks.

Taas tuleb tõdeda, et poliitiline retoorika ja koolitegelikkus on kaks väga erinevat asja. Kuna minister on lubanud rakendada sanktsioone nendele koolijuhtidele, kes oma kooli vajalikku kaadrit ei leia, ongi olukord „vaikselt ohtlik“. Mida arvata Mikk Salu sõnumist artiklis „Eesti keele võit sõltub poliitikutest“ (PM, 11.05): „Kui poliitikud ennast kehtestavad, siis koolidirektorid kuuletuvad ja lapsed õpivad“? Kui siia juurde mõelda veel ministri lubatud trahv 6000 eurot Narva linnale iga ettekirjutuse eest, siis peaks tulevik potentsiaalse poliitilise reaalsusena selge olema. 

Paraku tuleb ükskord ka kaaluma hakata, kas kavandatud ettevõtmised õpilaste õppimise seisukohalt ja praegust olukorda arvestades ikka võiksid teoks saada. Küsimus on, kes see kaaluja olema peaks ja kas ta ikka taipab, et tema vastutab.

Keeleoskus on õppimise küsimus, nagu ka teadmised, mida kõikides õppeainetes omandatakse. 30 aastaga on eesti keele oskus kogu elanikkonna läbilõikes mõnevõrra paranenud. Eesti keelt on mingil määral oskama hakanud ka siin töötavad välismaalased, spordis või muus huvitegevuses osalevad noored saavad eesti keelega üldjuhul samuti kenasti hakkama. Muidugi on palju neid, kelle keeleoskus ka põhikooli või gümnaasiumi lõpetades soovitust kaugele jääb. Piirkonniti ongi see tegelikku keelekeskkonda arvestades erinev. Narva ja Ida-Virumaa elanike keelekasutus ei  sarnane tallinlaste omaga, kuid see ei tähenda, et eesti keelt riigikeelena ei peaks kõik elanikud vähemalt kõnekeelena kasutamiseks valdama. 

Aga endise keeleõpetajana mõtlen ikka sellest, kuidas eesti keele kui riigikeele õppimist kõige tulemuslikumalt korraldada, ja loodan, et haridusjuhid oskavad poliitiliselt kõlavate otsuste võimalikke tagajärgi ette näha. Loodan sedagi, et nad on mõistnud erinevust ühe keele – riigikeele – õppimise ja ühes keeles ehk eesti keeles toimuma hakkava aineõpetuse vahel. Olgu öeldud, et õppesisu mõistmiseks aineõpetuses eeldatakse vähemalt B2 tasemel keeleoskust. Tänavu sügisel neljandas klassis alustavatest eesti keelest erineva kodukeelega õpilastest seda arusaadavalt enamasti pole.   

Kuidas algab uus kooliaasta? 

Tahaks ju, et see algaks hästi ja koos koolirõõmuga. Poliitikud ning ka haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud väidavad, et eelseisvaks reformiks on välja töötatud ja kasutusel palju metoodikaid. Kas ikka on? Üle 25 aasta on heaks ja rakenduskõlbulikuks peetud vaid üht importkaupa – keelekümblust. Aga see võimsalt rahastatud ja meedias üles kiidetud tegevus pole soovitud tulemusi andnud. Irene Käosaar kirjutas esmaspäevases Postimehes, et just keelekümbluse hiilgavaks tulemuseks on olnud õpilaste õpioskuste omandamine. Kui see nii olnuks, siis miks nad neid oskusi eesti keele omandamiseks pole kasutanud? 

25 aastat kümblemist lubab ehk küll omamoodi tegevusjuubelit tähistada, kuid kui see oleks õige ja nii efektiivne olnud, poleks praegust reformi ju tarviski. Aga reform kuulutati veebruaris 2023 välja – küllap põhjusega. 

Aeg on teatavasti pöördumatu ressurss ning kui senine keeleõppe korraldamine vaid üht lubatud meetodit rakendades pole tulemusi andnud, on tõepoolest vaja lõpuks proovida ka midagi muud. Olen mitu korda kirjutanud keeledidaktikast kui distsipliinist, mis põhineb keele mõistmisel ja tekstiloomel. See kogemus Eestis on, kui tutvuda omaaegse PTUI keeledidaktika sektori tööga, materjalid leiab pedagoogika arhiivmuuseumist. 

Kuigi see keeleõppe kogemus on pärit mõne arvates nn valest ajast, kasutavad seda paljud pedagoogid praegugi. Arusaamisega õppimine lubab nimelt vaba keelekasutust vastavalt suhtlusolukorrale, sh aineõppeks võõrkeeles, kui vajalik lähtetase on omandatud. Kordan üle: tänavustel neljandikel seda pole ning mida nad ainetundides aru saama hakkavad, ei oska öelda. Ja kaotatud aega ei saagi tagasi. 

Kas otsustajad ikka tunnevad laste arengupsühholoogiat? 10–12-aastastel on ju käsil üks eriti keeruline arenguperiood. Seda arvestades on kooliastmedki paika pandud nii meil kui mujal. Nimetatud vanuses toimub suur hüpe sõnavara arengus ja algab üleminek mõistelisele mõtlemisele. 

Keegi ei sea kahtluse alla, et õppesisu omandatakse kõige kiiremini ja paremini emakeeles. Õppekeele muutus võib tähendada selles vanuses üsna arvestatavat frustratsiooni ja ilmselt saab praegune kurtmine laste kesise keskendumisvõime ja käitumise üle ainult hoogu juurde. Õpetajad teavad, mida tähendab tunnis kas või üks oma emotsioonidega mitte toime tulev laps. Agressiivsust ju ongi koolielus varasemast rohkem, olgu siis põhjuseks suhted kaasõpilastega või pidev ebaedu õppimisel. Õpetaja peab arvestama tundi planeerides varasemast hoopis rohkemate mõjuritega, mille hulgas õppekeele mittemõistmine on olulisim. 

Õpetajaid on puudu kõikides koolides, mitte ainult nendes, kus õppekeel muutuma hakkab. Palgajutud jätkuvad, kuid õpetajate suutlikkus (loe suutmatus) uue töökorraldusega toime tulla on tõsiasi. Kuidas töötada nn segaklassiga? 

Teine väide, mis reformi positiivses valguses näidata püüab, puudutab õppevara. Haridus- ja teadusministeeriumist on väidetud, et kõikvõimalikke vahendeid on palju ja juba 2011. aastast olevat olemas ainepõhised sõnavaraloendid (https://integratsioon.ee/pohikooli-ainetundide-sonavara). Miks neid siis seni pole kasutatud? Või ei ole need siiski vastavuses samast aastast toimuva õppekavade pidevarendamise tulemustega õppesisu määratlemisel?

Alustame algusest

Alustada tulebki lasteaiast, kus omandatakse koolivalmidus, ja 1. klassist, kui koolitee algab. Kui laps pole kooliminekuks valmis, on koolis raske. Väga olulised on suuline keeleoskus ehk kõnelemisoskus ja sotsiaalsed oskused teiste laste ja täiskasvanutega suhtlemiseks. Kool ja õppimine on alati ühiskonna- ja kultuuripõhised, kuid 2011. aasta tõi kaasa suure ebavõrdsuse kooliks ettevalmistuse seisukohalt, sest loobuti ühtluskooli põhimõttest. Nii tullaksegi kooli väga erineva ettevalmistusega ja arusaadavalt ei tee see õpetajate tööd kergemaks. Seda ka eesti lapsi silmas pidades. Mida nende neljandikega siis teha ja kuidas eesti keelest erineva kodukeelega lapsi eesti keele oskuseni juhatada? 

Tulen tagasi aastatetaguse kogemuse juurde. Kas poleks otstarbekam ka nüüd tegelda 4. klassis eelkõige eesti keele omandamisega? Selleks saab suurendada eesti keele tundide arvu ja korraldada igal kevadel järgnevates klassides (5.–9.) üleminekueksamid või arvestused. Kui õppesisu on sätestatud klasside kaupa, on selged ka lõppnõuded järgmisse klassi edasiliikumiseks. Kui rääkida aineõpetusest, siis küllap oleks ka muusikat, liikumist, kunsti ning tööõpetust jõukohane õppida eesti keeles, kuid matemaatikat ja loodusaineid peab vähemalt reformiperioodil õpetama õpilastele nende emakeeles. Pole ju mõeldav, et põhikooli lõpetanul on lõputunnistus küll, kuid vajalike aineteadmisteta. 

Ja mis hakkab juhtuma PISA testidega, mida meie erilise edu näitajaiks peetakse ja tutvustatakse ka Eesti haridusmudelina? Püüdsin seda mudelit leida ja jõudsin infoni, mille kohaselt see pidi olema väljatöötamisel. Kes ajavorme tunneb, mõistab, et tegemist on lõpetamata tegevusega. Kommentaarid on küllap liigsed.

Hoopis kummaline on see, et eesti laste ja noorte keelenormile vastava eesti keele oskuse ja kultuuriteadmiste kujundamine pole erilist tähelepanu pälvinud kogu nn uue aja jooksul. See on aga eriti valuline teema. Näiteks EKI direktori sõnul võib kokkulepe jäädagi tulemata. Aga hea eesti keele oskus omandatakse endiselt koolis ja seda teevad nii eesti kui muu kodukeelega lapsed. Kuid eesmärke tuleb seada ja koolielu korraldada selliselt, et need oleksid teostatavad ja tulevikuks soovitud lähtealuseid loovad.