See on suurepärane mõte –

hakata keerulist ÕPETAJATÖÖD oludes, kus professionaalseid õpetajaid napib, veel asjatundmatute inimeste (kasvõi laste) poolt õpetajaid ka kritiseerima – mis on selle EESMÄRK – et lahkuks kõik.

Praegu peaksime arutlema just selle üle – miks õpetajaid pole?

Kuulasin klassikaraadiost Mihkel Muti intervjuud, kus ta meenutas oma kooliaega. Oma põhikooliõpetajat iseloomustas ta sõnaga “inimarmastus”. Ta oli lõputult tänulik sellele õpetajale, sest ta suhtus oma õpilastesse samal tasandil: alandamata, mõnitamata.

Meie hariduse tõeline edulugu algab alles siis, kui selles loos laste poolt kirjeldatud pedagoogilaadsed tootes igaveseks teisele tööle saata saab.

Isegi juhul, kui lapsed on mõne detailiga liialdanud, on seda ikka ülemäära palju.

See tüüp, kes õpilaste hindeid kogu klassi ees avalikult kommenteerib, tuleks aga ka seaduserikkumise eest vastutusele võtta.

Kas võiksin rääkida sel teemal, kuidas mind õpetaja kiusas, mu ema läks haridusametini välja, ja kool valis jätta õpetaja ametisse ning mina pidin gümnaasiumi lõpueksamid tegema mujal.

Väga hea artikkel. Õpilase õpiedu sõltud just suhetest õpetajaga, õpilase pingutamise märkamisest ja tunnustamisest.
Aastaid tagasi kooli- lõpetanud õpilastega kohtumisel arutasime, mida mäletame oma kooliajast. Kõik keerles õpetaja poolt öeldu ümber. Kelle tundi ei tahetud minna, iial ei teadnud millise alanduse osaliseks said. Samas olid õpetajad, kelle tunniks ei saanud iial õppimata jätta, piinlik oli toetava, positiivse ja õpilastest hooliva õpetaja ees.
Õpetaja töö ei ole lihtne, aga see ei anna õigustust traumeerida õpilasi. Ärme unustame, et õpetaja ametil on ka palju eeliseid! Milline töö on lihtne? Äritegevuses me hoolime igast kliendist, anname endast parima, et klient jätaks oma raha ettevõttesse. Kuidas on, aga õpilastesse suhtumisega?
On klassiõpetajaid, kes ei oma pedagoogilist haridust. Samas on nad parimad õpetajad , see on seotud nende isikuomadustega. Enesetäienduse võimalused on kaasajal piiramatud, ainult vaja tahet ja huvi!
Õpilaste traumeerimisel koolis, tasub mõelda sellele, võib olla Sina õpetaja oled ainus, kes teda saab toetada.
Tuntud tõde on see- õpetaja võib panna klassiruumi särama või teha selle täiesti mustaks.
Positiivsel, empaatilisel ja õpilaste erisustega arvestaval õpetajal ei ole keeruline töötada koolis. Ta armastab oma tööd, suhted õpilaste ja lastevanematega on head.

Õpetajad reeglina ei kiusa. Neil on oma töö ja eraelu ning laste kiusamine nendesse kategooriatesse ei kuulu.
Kooliõpetaja töö on oma eriala tunni andmine ning õpilaste õpitulemuste tagasisidestamine.
Kodune eelhäälestatus on õpitulemuste puhul määravaks teguriks- see peab olema kooli ja õppimise suhtes positiivne. Selliste kodude lapsed saavad hästi hakkama.
Oluline on mõtestada, mis tähendab “hästi hakkama”? See tähendab võimete kohast õppimist ja käitumist viisil, mis ei sega õppetöö läbiviimist, pole agressiivne ega pahatahtlik.
Kas õpetajatel on lemmikud? Muidugi on – õpetaja on ju inimene. Reeglina õpilased siiski ei tea, kes see lemmikklass, lemmikgrupp, lemmikõpilane on. Selle mõõdupuuks ei ole pelgalt suurepärane õpitulemus.
Igal arusaamatused on mitu tahku. Kas tunnis plaksutamine väga hea tulemuse saavutanud õpilastele on vastuvõetav või ei tohiks neid välja tuua? Aga ilusate vihikute näitus? Aga tasemetöö eest antav kiidukiri? Aga see, kui õpetaja kirjutab õpilasele päevikusse kiituse ja ütleb selle välja?
Olgem positiivsed, kohe algab suur suvi.
Ilusaid õppeaasta lõpupäevi ja aktiivset puhkust!

Olen ise õpetaja ja saaks ka igasugu markantseid lugusid rääkida õpetajatest nii oma kui oma lapse kooliajast ja igasugu lood käivadki kooliaja juurde, kuid peab arvestama , et need
laste räägitud lood siin on kõik ühepoolsed lood, mille tagamaad me ei tea. Kindlasti on seal enda tegevus ilusamaks tehtud jne. Selliseid lugusid lugedes ja kogu infot omamata tuleks ette kujutada kõik olukorrad, kuidas selline situatsioon võis tekkida. No võtame näiteks selle hinnete kommenteerimise. Kindlasti selline lambist kellegi klassi ees maha tegemine ei ole õpetajale ok ja ei pane kedagi paremini õppima, seega seda ei tohiks olla, kuid äkki oli sellel õpetaja kommentaaril teine põhjus, me ju ei tea. Võibolla oli põhjus tunnis, kus töö kirjutati? Võibolla nägi õpetaja võimalust klassile selgitada, mis moodi antud õpilase teatav käitumine selles tunnis tema ainealast edenemist mõjutas? Ehk, et õpetaja püüdis kasvatuslikku momenti tekitada ja on nüüd hull kurjategija? Kõik ju sõltub kontekstist, kuidas see täpselt toimus ja mis eelnes. Aga jah, kasvatada ju väga enam ei tohi, hakatakse ohvrit mängima, ennast puhtaks valetama ja kodus usutakse kõike. Normaalsed vanemad võiks aru saada, et kui nemad ka õpetajaid ei toeta, siis on kannatajaks nende enda lapsed, esiteks juba see, et õoetajad on närvilised ja hirmul ja lõppude lõpuls pole neid lihtsalt varsti sedasi enam.

Mul on hea meel lugeda, et lõpuks ka õpilased julgevad rääkida, loodan väga, et neid ka kuulatakse. Minu tütar läks õpetajate kiusu pärast teise kooli, keset õppeaastat. Koolikiusamine oli mitte õpilaste, vaid hoopis õpetajate poolt. Matemaatika, milles oli tal keeruline, õpetaja lihtsalt karjus klassi ees! Teises koolis, oli matemaatikas väga tubli ja nüüd õpib keskooli 11 klassis. Olen alati ütelnud, kõige suurem kuritegu on, kui inimene teeb tööd, mida ta teha ei taha! Kui ikka õpetamine ja lapsed on vastumeelsed, ära ole õpetaja. Rikud laste hinge lihtsalt ära. Siis imestatakse, Et lapsed on õelad ja julmad…

Põlvkonnad kes on saanud traumaatilise kogemuse ENSV aegsetest koolidest on senini üsna vaiksed. Miks? Miks me loeme,et tõsised laste väärkohtlejad on saanud teenelise õpetaja nimetuse. Nõukogude reziimi ajal ei eksisteerinud lastel koolides õigusi, ei olnud lastekaitset ja kui kool või mõned pedagoogid võtsid midagi pähe,siis nad võisid hävitada lapse koolitee.Tollase reziimi ajal ei huvitatud lapse heaolust koolis. Käis ajupesu.Kui vanemad kuulusid parteisse,siis sellel lapsel olid tugevad eelised milleks iganes. Mille poolest erineb praegune kool? Kui vanemad on juhtival positsioonil,kuuluvad Reformierakonda,siis seda võsukest koolis tuuakse esile, kaasatakse kõikjale, silutakse tema kodukorra rikkumised.Täpselt nagu ENSV ajal punaparteilaste laste puhul. Koolides eksisteerivad suhtumised,hoiakud ei ole teatud pedagoogidel muutunud,nad lihtsalt isiklikult pinnalt lubavadki endale mida iganes,autoritaarne kasvatustöö ei kanna vilja sest tänapäeva lastega ei saa hakkama eelkõige õpetajad,kes meedias süüdistavad pidevalt kodusid,aga ei tunnista seda,et ise ei üritagi mõista tänapäeva noort,ammugi suvatsevad paljud lapsi ära kuulata. Hinnanguid jagatakse iga päev lastele koolides ja kahjuks tehakse senini tänapäeva Eestis kasvatustööd mis on absoluutses vastuolus laste huvide ja õigustega. Neid rikkumisi on väga keeruline fikseerida sest mitte üks kool ei hakka seda vabatahtlikult tunnistama,et neil on koolikiusaja või lausa väärkohtleja lastega igapäevaselt tegelemas. See mil viisil koolid kaitsevad neid patuoinastest pedagooge on kolossaalne. Ärge imestage kui varsti läheb trükki raamat õpilaste väärkohtlemistest ENSV koolides ja tuuakse päevavalgele ka Eesti Vabariigi aegsed juhtumid. Ei saa ega tohiks olla lõputu tabuteema,et ka PEDAGOOG koolis või ka juhtkond võib olla koolikiusaja, et ka koolijuht või pedagoog võib oma ametiseisundit kuritarvitada. Kes on koolis ise töötanud või töötab,teab väga hästi mil viisil kooli juhtkond positsioone võtab,kui kellegi lapse vanem teatab,et näit. tunnustatud pedagoog ütles lapsele seda või toda ja on teinud seda korduvalt,et last alandanud klassi ees.Tuleks palju enam avaldada traumeeritud laste lugusid ja seda mitte pedagoogide maine kahjustamise nimel vaid laste õiguste ja huvide kaitse nimel,kus nad ühe pedagoogi tõttu on pidanud koolis kogema midagi sellist mida poleks pidanud 21.sajandi Eesti koolis enam eksisteerima- laste väärkohtlemine.