Riik plaanib järgmisest aastast tõsta õppimiskohustuse ea 18. eluaastani. Millised on õppimiskohustuse ea pikendamisega kaasnevad põhilised muudatused ja mida toovad need kaasa kohalikele omavalitsustele?
Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) ei pea realistlikuks rakendada eelnõu alates 2025. aastast.
„Eesti Linnade ja Valdade Liit leiab, et õppimiskohustuse pikendamise eelnõus ei ole hinnatud, milline on eelnõuga kaasnevate täiendavate ülesannete maht kohalikele omavalitsustele ning kui suur on sellega kaasnev rahaline kulu,“ seisab ELVL-i vastuses Õpetajate Lehele. „Koolikohutust täitvate õppurite sihtgrupi kasvades on vajalik täiendavalt tööle palgata inimesi, kuid vajalik on ka rahaline ressurss. Kui Soomes koolikohustuse ea pikendamisega tegeleti, suurenesid sellega seoses omavalitsuste kulutused. Meil ei ole veel teadmist, kui palju on vaja palgata täiendavalt õpetajaid, tugispetsialiste ja sotsiaalvaldkonna töötajaid õppimiskohustusest eemale hoidvate noortega tegelemiseks. Tekib küsimus, kuidas on võimalik olemasoleva rahalise ressursiga täiendavaid ülesandeid täita, sest ilmselgelt omavalitsuste koormus koolikohustust mittetäitvate õppurite sihtrühma kasvades suureneb.“
ELVL tunneb huvi, kas ministeeriumi algatatud gümnaasiumivõrgu ja kutsehariduse reformi korrastamise raames on hinnatud, kui palju õppekohti on õppimiskohustuse ea pikendamise tõttu vaja luua, sh eri piirkondade ja suuremate keskuste, nagu Tallinna või Tartu vaates. „Meil puudub teadmine, kui paljusid õpilasi õppimiskohustuse ea muutmine mõjutab. Leiame, et pigem peaks suunama suurema tähelepanu sellele, et neid noori, kes õppida ei soovi, ei tekikski. Seetõttu vääriks enam tähelepanu eelkõige põhikooli-, aga ka gümnaasiumiastme õppekava mahu, õpetamise sisu ja metoodika muudatused.“
Muudatused näevad ette, et edaspidi kontrollib valla- või linnavalitsus iga kuu 10. kuupäeva seisuga õppimiskohustuslike laste osalemist õppes, kasutades selleks riigi infosüsteemi kuuluvaid andmekogusid. Ministeerium korraldab kohalikele omavalitsustele maikuus virtuaalse töötoa, kus selgitatakse täiendavalt välja omavalitsuste vajadused õppimiskohustuse täitmise tagamisel.
Tallinn ootab koolikohustusliku ea pikenemisega seoses haridus- ja sotsiaalsüsteemi tõhusat koostööd. „Koolikohustuse jälgimise ja lapse/pere toetamisega tegeleb Tallinnas lisaks koolile ja haridusametile ka sotsiaalsüsteem. Paraku on meil kõigi lasteni jõuda siiski keeruline, eelkõige sellistel puhkudel, kus puudub kontakt vanematega – sageli seetõttu, et tegelikult pere elab (ja loodetavasti laps ka õpib) välismaal, ent rahvastikuregistris on elukohaks Tallinn. Kui õppimiskohustus pikeneb, on selliseid lapsi kindlasti veel rohkem. Lapsevanemad ei täida rahvastikuregistri seadust, kuna pered elavad mõnedel juhtudel aastaid välismaal ja lapsed on n-ö koolikohustuse mittetäitjad, kuna meil ei ole mingit infot nende kohta,“ seisab Tallinna Haridusameti vastuses Õpetajate Lehele.
Tallinna Haridusamet ootabki eelkõige asjaosaliste (nii haridus- kui ka sotsiaalsüsteemist) kokkukutsumist ja arutelu, vastutuse ja ressursside läbirääkimist. Praegu ollakse Tallinnas näiteks väga mures HEV-laste pärast – nii hooldus- kui toimetulekuõppe õpilased peaksid õppimiskohustuse pikenedes õppima edaspidi 12 aastat koolis. Seega ruumi- ja õpetajate puudus koolides ainult suureneb.
Nende laste puhul peab olema läbi mõeldud paindlik üleminek haridussüsteemist sotsiaalsüsteemi, sest üldjuhul keegi neist (üksikute eranditega) edasi ei õpi ega tööta.
Pole päris selge, kes tagab koolikoha kohustusliku keskhariduse korral – kas riigigümnaasiumid, riigi kutseõppeasutused?
Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna juht Irina Tabakova viitab Haridussilmale, mille andmetel on edasiõppijate osakaal põhikoolilõpetajate üldarvust Narvas 2019. aastast sarnane riigi näitaja ning 2023. aastal sellest 2% võrra kõrgem. Ka Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna haridusteenistuse kümne aasta statistika kinnitab, et põhikoolilõpetajaid, kes ei jätka õppimist ega lähe tööle, on keskmiselt 1,03%. Sageli on selle põhjus inimese tervislik seisund (sh vaimne võimekus) ning seda probleemi õppimiskohustuse ea 18. eluaastani tõstmine kahjuks lahendada ei saa.
„On ka juhtumeid (ja neid tuleb iga aastaga aina juurde), kus põhikooliõpilane ei täida oma koolikohustust. Reeglina on sellistel õpilastel meditsiinilised diagnoosid ja koolivälise nõustamismeeskonna soovitused õppetöö korraldamise kohta. Kooli tugispetsialistid on aga esimesed, kes sellise õpilasega tööd alustavad ja jätkavad seda tööd kuni kooli lõpetamiseni. Ja siin kerkib ressursi (eelkõige inimressursi) küsimus, mis on Narva jaoks eriti aktuaalne seoses eestikeelsele õppele üleminekuga,“ seisab tema vastuses.
Tabakova nendib, et kuigi kutsekoolid pakuvad õppimisvõimalusi ka haridusliku erivajadusega õppijatele, on erialavalik väga piiratud ning lihtsustatud õppekava alusel õppinud lõpetanud ei saa sel põhjusel oma haridusteed jätkata.
Loe ka
Mari Tikerpuu – Õppimiskohustusest ja selle rakendumisega seotud kuludest
Lisa kommentaar