• Õppimiskohustuse juurutamisel võtab täiendavate õppekohtade loomise vastutuse valdavas osas riik.
• Kohalikele omavalitsustele õppekohtade loomisega seoses täiendavaid kulusid ei teki, kohaliku omavalitsuse ülesanne on seirata õppimiskohustuse täitmist.

Õppimiskohustuse kehtestamine ei ole lihtsalt poliitiline otsus, vaid vältimatu vajadus, mis tuleneb ühiskondlikust kokkuleppest haridussektori tuleviku suunamiseks. Nii on võimalik väita seetõttu, et oleme koos Eesti haridusvaldkonna arengukavas 2035 selles kokku leppinud. Oleme otsustanud, et 2035. aastaks on 90% kõigist 20–24-aastastest omandanud keskhariduse. 

Lisaks on vaja oluliselt vähendada põhihariduse või madala kvalifikatsiooniga noorte osakaalu, mis omakorda toetab riigi püsimist ja arengut. Keskhariduseta noored pole tööturul kuigi konkurentsivõimelised juba praegu ning see piirab oluliselt nende edasisi valikuvõimalusi. 

Kohustus õppida kuni täisealiseks saamiseni on oluline sekkumine, mille mõju on mõõdetav nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis. Eri riikide kogemused näitavad, et süstemaatiline haridusse panustamine vähendab haridustee katkestamist ning parandab üldist elukvaliteeti. Haridusse investeeritud aeg suurendab oluliselt tõenäosust olla terve ja rahulolev ning omada kõrgemat sissetulekut. Kõige enam saavad õppimiskohustusest kasu just ühiskonna haavatavaimad liikmed.

Mis seisus me oleme? 

Piltlikult öeldes oleme punases. Haridusvaldkonna tulemusaruande kohaselt on meil aastaga vähenenud keskhariduseni jõudnud noorte osakaal, kasvanud madala haridustasemega mitteõppivate noorte osakaal ning õppest väljalangejate hulk. Rahuloluhinnangudki viitavad, et midagi on valesti. 

PISA tulemused on toonud esile, et sotsiaalmajanduslik taust mõjutab õpitulemusi aina enam. 

Lahenduste kavandamise alguspunktiks sai neli küsimust: mida peame põhikoolis muutma, et noored püsiksid õppes? Kuidas toetada üleminekut õppesse pärast põhikooli lõpetamist? Mida peame muutma keskharidustasemeõppes ning mida teha noortega, kes päriselt ei ole valmis kohe tasemeõppes jätkama? 

On selge, et peame muutma õppeprotsessid paindlikumaks ja individualiseeritumaks, lõimides eri haridusliike (üldharidus, kutseharidus, huviharidus) senisest paremini. Haridusliikide vahelisele paindlikkusele aitab kaasa selgus, kuidas mitteformaalõpet formaalõppe osana arvestada. 

Kui kutse- ja kõrghariduses on õiguslik raam ning tugi koolidele juurdunud, siis üldhariduses mitteformaalõppe sidumine veel nii tavapärane pole. Kutse- ja kõrghariduse moodulite integreerimiseks üldhariduskooli õppekavasse (nt valikkursused) või individuaalsesse õppekavasse annab edaspidi võimaluse võrreldav mahuühik: üks kursus gümnaasiumis võrdub edaspidi kokkuleppeliselt 1,5 aine- või arvestuspunktiga. Võrreldav maht aitab integreerida ka gümnaasiumis õpitavat kutseõppesse.

Õppimiskohustuse jõustamisel on sujuvate üleminekute tagamisel võtmeroll. Kui elukestev õpe ja karjääri kujundamine on praeguste riiklike õppekavade rakendamisel läbiv teema, siis samas pole selgust, kuidas karjääriõpet, -infot ja -nõustamist igale õppijale tagada. Centari 2021. aastal läbi viidud uuring „Karjääriteenused Eestis: teel terviklahenduseni“ toob välja, et õpilaste keskmine hinnang üldhariduskooli tegevuste kasulikkusele oli suhteliselt madal. Probleemidena tõid noored välja, et tuge saadi liiga vähe, info oli pealiskaudne või vananenud ning liiga vähe oli individuaalset lähenemist ning praktilist nõu ja abi. 

Seega on karjääriõpe ja -nõustamine praegu koolides väga erinev. Kavandatavate muudatustega loome selgema raami, mida iga õppija põhikooli ja gümnaasiumi vältel karjääriõppe, -info ja -nõustamisena saab. Samuti on vaja selgust, kuidas õppija pädevust tagasisidestada ning seirata karjääriteenuste korralduse edenemist. 

Karjääriõppe oluline osa on põhiharidusejärgsete õpivalikute tutvustamine. Mitmetes riikides, kus õppimiskohustuse iga pikendatud, on fookusesse võetud õpivalikud kutseõppes. 

Kellele ja milleks?

Kavandamisel on kutsehariduse reform, millega muudame õpivalikute spektri laiemaks. Plaanime uuendada õppekavasid, mis kahekordistab üldhariduse osa mahtu kutseõppes, laiendades õpivalikuid ja pakkudes noortele võimalust alustada õpinguid laiemas valdkonnas enne eriala lõplikku valimist. See aitab vähendada väljalangust esimesel õppeaastal, mis on seni olnud suur probleem. 

Pea poolte mittejätkajate andmed kaovad riigi registritest ehk keeruline on neid noori taas leida. Siin on üks lahendus ühtse infotehnoloogilise sisseastumissüsteemi kasutuselevõtt, mis võimaldab seirata noore käekäiku põhikooli lõpetamisest järgnevasse õppesse sisenemiseni. Õppija ja lapsevanema jaoks on edaspidi info õppimisvõimaluste, sisseastumistingimuste ja kogu vastuvõtuprotsessi kohta ühes kohas. Kohalik omavalitsus saab parema pildi oma piirkonna põhikoolilõpetajate kandideerimisest ning võimalikult aegsasti tuvastada noored, kes ei ole õppekohta saanud ja vajavad õpitee jätkamiseks tuge. 

Kõigile neile, kes ei lähe edasi õppima, on õppekoht tagatud ettevalmistavas õppes riigikoolide toel. See on õpilasele aeg kasvatada oma pädevusi, iseendas selgusele jõuda ning katsetada, milline valdkond või õpitee võiks talle sobida.

Koolipidaja ülesanne praegusega võrreldes ei muutu: seirata on vaja õppimiskohustuse täitmist, vajadusel pakkuda abi ja tuge. Oluline on rõhutada, et abi ja tuge ei pruugi vajada üksnes laps, vaid ka õpetaja, koolijuht, tugispetsialist ning pere. NEET-noorte (kes ei tööta ega õpi) toetamiseks omavalitsused juba rakendavad noortegarantii tugisüsteemi, millega on võtnud endale ülesande toetada noorte jõudmist (tagasi) õppesse või siirdumist tööturule. Kooli ja omavalitsuse vaates on muutus eeskätt väljalangemisohus noortega toimetamise protsessi läbipaistvamaks muutmine. 

Kes kannab kulud?

Õppimiskohustuse rakendumisel eeldame, et võrreldes praegusega püsiks õppes vähemalt tuhat noort enam. Noored, kes praegu haridusteed ei jätka, jaotuvad üle Eesti proportsionaalselt elanike arvuga. Seega, suuremates linnades räägime paarisajast õppijast, kes tasemeõppesse lisanduksid, väiksemates kohalikes omavalitsustes võib tegemist olla üksikute noortega, kes õpiteevalikul tuge vajavad. 

Õppimiskohustuse juurutamisel võtab täiendavate õppekohtade loomise vastutuse valdavas osas riik. Täiskasvanute korduvõppe piiramise arvelt kutseõppes tekib üle Eesti juurde täiendavaid õppekohti põhiharidusejärgsele õppijale. Praegu käib kiire töö uuenduslike kutsekeskhariduse õppekavade väljatöötamisega ning sel sügisel avanevad juba ka esimesed õppekavad.

Kutsehariduse rahastusmudelis on õppekoha maksumusse arvestatud nii rühma suurus, õppevahendite kulu kui ka tugispetsialistide ja õpetajate töötasud. Seega ei prognoosi me siin kulu kasvu, vaid ühe sihtrühma asendumist teisega. Kutsekeskharidusõppe pikenemisega kaasnev täiendav kulu tekib 2028/2029. õppeaastal, kui esimesed pikemad keskharidustaseme õppekavad rakenduvad, ning hinnanguliselt on see 9,7 mln eurot. Seda juhul, kui õppijate arv kasvab vähemalt 10% võrreldes praegusega. Selge on see, et kõigile lisanduvatele õppijatele tagatakse õppimisvõimalus kutsekeskhariduses. 

Sama eesmärki kannab kavandatav ettevalmistav õpe, mida on plaanis läbi viia riigikoolide toel. See õpe on individualiseeritum, toimub väikestes rühmades ning õppe mudel ongi kallim. Midagi pole teha, iga Eesti laps on väärtuslik. Uuringutele tuginedes on hilisem õppesse naasmine riigi jaoks ligi kümme korda kulukam lõbu. Oleme õppevajaduse hinnanud praegu põhikooli järel haridusest kõrvale jäänud sihtrühma aluseks võttes orienteeruvalt 600 õppijale. Õppe hinnanguline kulu on kolm miljonit eurot aastas ning selle kannab samuti riik. 

Kohalikele omavalitsustele õppekohtade loomisega seoses täiendavaid lisakulusid ei teki, kuna üldhariduskoolide pidamiseks eraldatakse riigieelarvest toetust vastavalt tasandus- ja toetusfondi määrusele üldises korras, kus eraldatava toetuse arvestamise aluseks on hariduse infosüsteemi järgne õpilaste arv planeeritavale aastale eelneva aasta 10. novembri seisuga. See võtab arvesse õpilaste arvu kasvu või kahanemise. Lisaõppesse siirduvate õpilaste kulud kaetakse analoogselt statsionaarse põhiharidusõppe õpilastega.   

Kus siis potentsiaalne kulu kohalikul tasandil tekib? Kohaliku omavalitsuse ülesanne on seirata õppimiskohustuse täitmist. Selleks loome Haridussilma iga omavalitsuse jaoks lihtsalt hoomatava digitaalse juhtimislaua, mis seiret hõlbustab. Tõsi, seirest üksi on vähe abi. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on kavandada kohased sekkumised nii nende noorte puhul, kes on õppest ja tööturult juba eemal, kui ka väljalangemisohus õppijate puhul. Siin on toeks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meede „Tööalase konkurentsivõime toetamine“, mis on sihitatud eeskätt 16–29-aastaste noorte haridussüsteemi või tööturule siirdumise toeks. Tegevused võivad olla suunatud ka nende vanematele ja tugivõrgustikule. Samuti toetatakse ennetustööd, mis on suunatud lastele ja noortele alates 13. eluaastast. 

2023. aasta sügisel said toetust juba 18 projekti, mille alusel saavad lisaks ennetavatele tegevustele suunatud tuge 5234 noort, ning omavalitsustesse värvatakse kokku ligi 50 noorte heaolu spetsialisti ja 16 piirkonna koordinaatorit. Kindlasti toetab see meede kõige kindlamalt sekkumiste kavandamist kohalikul tasandil. 

Seega on õppimiskohustuse keskmes noor, kes saab oma õpiteed pärast põhikooli jätkata ja peab seda tegema. Selle sihi oleme saavutanud, kui õppimiskohustuse jõustumise järel väheneb õpinguid mittejätkavate noorte arv ja saame aastaid kõrgel püsinud katkestamisele piduri peale. Õppimise