• Koolid on võõrkeelte pakkumisel pingutanud selle nimel, et õpilastel oleks valikuvõimalus. Oluline märksõna seejuures on järjepidevus.
• Juba esimesel aastal on riikliku õppekava muudatus võõrkeeleõppe jõujooni oluliselt mõjutanud. Kõige enam on õppijaid juurde saanud saksa, hispaania ja soome keel.
• B-võõrkeelte valiku laiendamine on toonud kaasa mitmeid küsimusi õppe korraldamisest ja õpetajate leidmisest.

Käimasolevast õppeaastast on põhikoolidel kohustus pakkuda B-võõrkeele õppega alustavatele õpilastele võimalust valida kahe või enama võõrkeele vahel. Muudatuse eesmärk on mitmekesistada B-võõrkeelte õpet ja anda õpilastele võimalus õppida keeli, mille valikus nad on ise saanud kaasa rääkida.

Koole sunnib see väljuma senisest mugavustsoonist, kuid samas annab ka šansi oma õppekavasid mitmekesistada. Õpilasi sunnime õppima vähemalt kahte võõrkeelt ja seda päris mitme aasta vältel, kuid anname sellega neile võimaluse omandada mitmekesine keelepagas, mis teenib neid terve elu. Muudatus sunnib seni domineerinud B-võõrkeele õpetajaid tegema elus ümberkorraldusi, kuid teistel võõrkeeltel ja nende õpetajatel laseb meie koolides kanda kinnitada. 

Eesti koolid on tublid ja teevad palju, et õpilastele mitmekesist ja tulemuslikku võõrkeeleõpet pakkuda. Väikesele riigile on mitmekesine keelteoskus mitte ainult kultuuriliselt rikastav, vaid ka strateegiliselt vajalik.

Esimesed muutused 

Pikka aega on Eesti koolides B-võõrkeelena domineerinud vene keel. Seda õppis aastast aastasse B-võõrkeelena neli õpilast viiest. 2023/2024. õa-l on vene keele senine 80–82% osakaal B-võõrkeele õppijatest langenud 75%-le. Teises kooliastmes, kus B-võõrkeel valitakse, on muutus veelgi selgem: vene keel on sel õppeaastal B-võõrkeeleks märgitud 59%-l õppijatest. Seega on teises kooliastmes umbes 20 õpilast sajast valinud vene keele asemel mõne muu keele.

Kõige enam on õppijaid juurde saanud saksa, hispaania ja soome keel. Saksa keele kasuks räägib ilmselt see, et veel mõniteist aastat tagasi oli see Eesti koolides väga populaarne ehk endiselt on olemas nii õpetajaid kui ka huvi saksa keelt õppida. Hispaania keel on Eesti õpilaste seas üha populaarsem, ehkki hispaania keele õpetajate seas torkab silma, et võrdlemisi palju neist ei vasta kvalifikatsiooninõuetele (58%). Soome keel kui lähinaabrite ja sugulaskeel on samuti oma positsiooni tugevdanud. 

Soome keele puhul tuleb välja tuua Eesti Soome Keele Õpetajate Seltsi väga aktiivset rolli. Kuid n-ö oma keele eest on seisnud ka teiste keelte õpetajate seltsid ning keeleõppe laiendamist toetanud eri riikide kultuuriinstituudid ja saatkonnad.

Koolid on võõrkeelte pakkumisel teinud aktiivset tööd ja pingutanud selle nimel, et õpilastel oleks valikuvõimalus. Kui veel aasta tagasi õpiti kahte või enamat B-võõrkeelt igas kolmandas koolis, siis sel õppeaastal on selliseid koole juba ligikaudu 60%. Nii näitab meile Eesti hariduse infosüsteem. 

Tegelikkuses võib valikuvõimalusega koole olla rohkemgi. Osa koolide puhul ei pruugi kõik valikud realiseeruda õppena, nt ei jagu piisavalt huvilisi, et rühma avada, või ei ole B-võõrkeele õpe üldse kohustuslik (nt koolides, kus eesti keelt õpitakse teise keelena), samuti on võimalikud individuaalsed lahendused, nt õppida keelt mitteformaalõppes.

Juba esimesel aastal on riikliku õppekava muudatus võõrkeeleõppe jõujooni oluliselt mõjutanud. Milline on B-võõrkeelte uus jaotus pikemas perspektiivis, selgub aasta-paari jooksul, kui näeme, millised keeled on koolidesse tulnud, et jääda, ning milliseid keeli võib koolide ja õpilaste huvidest lähtuvalt veelgi lisanduda. 

Muudatusega seoses on muret tuntud vene keele käekäigu pärast. Praegu ei ole põhjust arvata, et vene keele õpe meie koolidest kaoks – see on endiselt kõige populaarsem B-võõrkeel ning selle oskust peetakse meie ühiskonnas vajalikuks.

Mida koolid ütlevad?

B-võõrkeelte valiku laiendamine on kaasa toonud mitmeid küsimusi keelte valikust, õppe korraldamisest, õpetajate leidmisest, aga ka võimalusest B-võõrkeelt tagantjärele vahetada. Paljut võõrkeeleõppe seisust teame andmetest, mida koolid Eesti hariduse infosüsteemis meile edastavad. Palju on aga sellist, mis toimib koolide õppekavade ja -korralduse tasandil ning mis ei kajastu riiklikus statistikas. Seetõttu küsisime märtsis-aprillis koolidelt tagasisidet B-võõrkeelte valikute laiendamise kohta. Oleme tänulikud, et ministeeriumi küsimustikule vastas palju koole: saime täpsema sissevaate 328 kooli võõrkeeleõppe korraldusse ja kitsaskohtadesse.

Praegu saame välja tuua järgmist.

Suur osa koole on B-võõrkeele valikut laiendanud. Kui enne muudatuse rakendumist oli 328-s küsitlusele vastanud koolist kaks B-võõrkeelt valikus 105 koolis, siis sel õppeaastal on neid koole 221. Kolme võõrkeele pakkujaid on 22 asemel 33 ja nelja võõrkeele pakkujaid 7 asemel 11. Seega pakub 81% vastanud koolidest võimalust valida kahe või enama võõrkeele vahel. 33,2% koolidest ütles, et soovivad tulevikus veel B-võõrkeeli lisada. Kõige enam (41%) soovitakse lisaks õpetada hispaania keelt, 31% soovib pakkuda soome ja 26% saksa keelt. Keeli soovivad lisada eelkõige koolid, kus praegu ongi vähem valikuvariante.

Koolid on rühmade avamise ja täitmise lahendanud mitmel moel. Enamik toimib õpilaste valikuavalduste alusel (u 47%), järgneb rühmade avamisel miinimumarvu järgimine (u 23%). Rühma miinimumarvu rakendamisel on kõige tavalisem lävend 10 või 12 õppijat, levinud on ka 5 või 8 õpilase miinimum. Kasutatakse ka konsensuslikku valikut (u 14% vastanud koolidest) või kombineeritakse lähenemisi. Nt arvestatakse rühmade avamisel kogu aastakäigu õpilaste arvu või on kriteeriumina sõnastatud õpetaja olemasolu. Kasutatakse ka rühmade maksimumsuurust ehk kui ühe keele rühm on täis, tuleb õpilasel valida mõni muu keel.

Üks kitsaskoht võõrkeelte valikute laiendamisel on õpetajate leidmine. Küsitluse vastustes toodi välja raskused õpetajate, sh kvalifitseeritud õpetajate leidmisel. Õpetaja leidmises mängib rolli ka (vähemalt esimestel aastatel) väike tunnikoormus. Takistusi ei olnud vaid 15% koolidest ning õpetajaid ei otsinud juurde 11% koolidest.

Oleme soovitanud koolidel teha koostööd koolipidajatega ja omavahel. Küsitluse vastustest nähtub, et seda ka tehakse. 31% koolidest teeb koostööd teiste koolidega ning neist omakorda 61,2% jagab õpetajat, 4% pakub õpet samas rühmas. Teiste koostöövormidena on toodud välja nt jälgimist, milliseid B-võõrkeeli piirkonna teistes koolides pakutakse, et õpilastel oleks võimalik ühest koolist teise liikudes valituga jätkata, või ühiselt õpetajate otsimist. 

30% koolidest teeb koostööd koolipidajaga, mis enamasti tähendab rahastuse ja eelarveküsimustega tegelemist. Samuti arutatakse koos koolipidajaga, millist võõrkeelt võiks pakkuda (tervikvaade piirkonnas), ning tehakse koostööd värbamisel (piirkonna koolidele ühise õpetaja leidmine). Mõned kohalikud omavalitsused katavad nt õpetaja sõidukulud, kui uue või väiksema tunnikoormusega võõrkeeleõpetaja peab mitme kooli vahel liikuma.

Mida silmas pidada õppe korraldamisel?

Riikliku õppekava muudatuse lähtekoht on pakkuda õpilastele võimalust senisest enam ise otsustada, millist B-võõrkeelt nad õpivad. Arusaadavalt saab valida teatud variantide seast ja teatud tingimustel, sest koolid saavad korraga pakkuda siiski vaid mõnda võõrkeelt. Nii on mõistetav ja ootuspärane, et koolid kirjeldavad oma õppekavas, kuidas langetatakse otsused selliselt, et kool saaks pakkuda B-keele valikut, kuid pidada silmas ka enda võimalusi. 

Lühidalt öeldes: muudatuse eesmärk on pakkuda õpilastele valikut, mitte tagada igale õpilasele just tema eelistatud võõrkeeleõpet. Et eri osapooled mõistaksid võõrkeeleõppe võimalusi ja piiranguid ühtemoodi, soovitame kooli õppekavas üheselt kirjeldada, kuidas B-võõrkeelte valikut pakutakse ning kas/millistel tingimustel eri keelte rühmad avatakse.

Valikute pakkumisel on oluline märksõna järjepidevus. Kui sügisel hakatakse koolis B-võõrkeelena õppima nt hispaania või rootsi keelt, peab kool ette nägema, kuidas selle keele õpe kestab stabiilselt vähemalt 9. klassi lõpuni. See teekond peaks koolis olema läbi mõeldud. Järgmine samm on kaaluda, kuhu õpilased edasi õppima lähevad ning mis on nende võimalused valitud B-võõrkeelega gümnaasiumiastmes jätkata.

Riikliku õppekava eesmärk on, et gümnaasiumi lõpuks valdavad õpilased ühte võõrkeelt vähemalt B2- ning teist võõrkeelt vähemalt B1-tasemel. Need on nn iseseisva keelekasutaja tasemed, mida kirjeldab Euroopa keeleõppe raamdokument. Iseseisva keelekasutaja taseme saavutamine eeldab püsivat õpet ja pingutust. Üldjuhul tähendab nende sihtide saavutamine seda, et gümnaasiumis jätkatakse samade võõrkeeltega, mida põhikoolis õpiti. 

Teame, et alati see nii ei ole, kuid võõrkeele vahetamine kas põhikooli jooksul või gümnaasiumi astudes seab löögi alla riiklike õppekavade sihtide saavutamise. Seetõttu peaks keele vahetamine olema viimane lahendus, enne mida on kaalutud muid võimalusi valitud keeltega jätkamiseks.

Iseenesest ei ole midagi valesti ka siis, kui inimene õpib elu jooksul lühemalt paljusid võõrkeeli, kuid riikliku õppekava taotlus on saavutada keeleoskus, mis võimaldab õpilasel selle keelega laiemalt hakkama saada. B1-taseme saavutamine võimaldab õpilasel soovi korral pärast gümnaasiumiõpet oma keeleoskust piisavalt kiiresti edasi arendada, et näiteks õpi- või töörändel välisriigis võõrkeeles toime tulla. B1-tase on piisav ka selleks, et mitmekülgselt reisimise mõnusid nautida – sel tasemel keelekasutaja saab turistina enamasti hästi hakkama.

Tänapäeval on paras peamurdmine, kuidas veenda noori, kel inglise keel sageli väga mugavalt suus, et tasub pingutada veel ühe keele omandamisel. Noored ju teavad, et ka sakslase või itaallasega saab inglise keeles igapäevateemadel suheldud. Langenud huviga õppida inglise keele kõrval teisi võõrkeeli seisavad silmitsi ka teised riigid, see ei ole vaid Eesti mure.

B-võõrkeele õpe vajab elavdamist otseste keele- ja kultuurikontaktidega – õpilased, kel inglise keele keskkonna leidmisega enamasti probleeme ei ole, vajavad lisatuge, et teiste võõrkeelte puhul samuti keele kasutamise kohad leida. Internetti saab paljudes keeltes kasutada ja tegelikult ei ole hispaania- või soomekeelne keskkond meist kaugemal kui ingliskeelne. Soovitame koolidel ja õpetajatel üles leida eri keelte kultuuriinstituudid, saatkonnad ja muud organisatsioonid, kes teevad hindamatut tööd oma keelte ja kultuuride vahendamisel Eestisse.

Veel üks oluline nüanss on individualiseeritud õpe. Riikliku õppekava kohaselt on võimalik, et õpilane õpib teda huvitavat võõrkeelt väljaspool kooli ning kooliga tehakse kokkulepe selle õppe arvestamiseks ja arengu jälgimiseks. Selle paindliku võimaluse kasutamine ei ole meie koolides teadaolevalt veel väga levinud. Samas viitab olemasolev praktika sellele, et siingi on väga oluline, et nii kool kui ka pere mõtleksid läbi, kuidas õpe pikas plaanis toimib – milliseid kohustusi see toob, kuidas jälgitakse arengut ning lahendatakse tekkida võivad probleemid. 

Ministeerium on kooskõlastamisele saatnud õppimiskohustuse eelnõu, millega mh luuakse selgem alus mitteformaalõppe arvestamiseks üldhariduskoolides, et muuta õpe paindlikumaks.

B-võõrkeelte õppimine 2023/2024. õa II kooliastmes ja põhikoolis kokku (%).

Võõrkeel	II kooliastmes B-võõrkeelena	Kokku B-võõrkeelena
Vene keel	58,5	75,2
Saksa keel	16,5	11,3
Inglise keel	7,5	5,4
Prantsuse keel	4,9	3,0
Hispaania keel	7,5	2,9
Soome keel	4,0	1,4

Allikas: EHIS