DigiEfekti uuring näitas, et õpetajatel on väga tähtis roll õpilaste digipädevuste targal kujundamisel, et vältida haridusliku ebavõrdsuse kujunemist.

DigiEfekti uuringu artiklite sarjas kirjutas Külli Kallas (20.02) Eesti põhikooliõpilaste digipädevusest. Eristasime hoiakuid digivõimaluste kasutamiseks, digimaailmas käitumist ning teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud digivahendite, -keskkondade ja -sisu abil õppimiseks. Tuli välja, et digimaailmas operatsioonide tegemise oskuses on õpilastel päris palju arenguruumi ja õpilaste tase sõltub sellest, kuivõrd nad eelistavad õppimiseks digivõimalusi. Siinkohal tulevad aga mängu õpetajad, kes on õpilastele õppimisviiside võimaldamisel võtmeisikud. Seetõttu uurisime ka seda, kuidas oleneb õpilaste digipädevus õpetajatest. Tuli välja, et peaaegu sama palju kui õpilastest endast.

Õpilaste ja õpetaja või klassi tasandi mõju eristamiseks kasutatakse mitmetasandilist ehk hierarhilist analüüsi. See näitab, kui suure osa mingi tulemuse varieerumisest kirjeldab ära õpilaste kuulumine ühte klassi. Digipädevust uurides selgus, et digipädevus oleneb harukordselt suurel määral sellest, millises klassis õpilased õpivad, ehk siis sellest, kes neid õpetavad ja kellega koos nad õpivad. Sõltuvalt digipädevuse dimensioonist oleneb õpilase digipädevus viiendiku kuni poole ulatuses sellest, kas õpilane õpib ühes või teises klassis, ühtede või teiste õpetajatega. 

Kui palju oleneb õpilaste digipädevus sellest, mis klassis nad õpivad?

Kõige enam olenevad klassist ja õpetajatest õpilaste oskused teha digivahenditega õppimisel vajalikke operatsioone. Näiteks info otsimise, esitluse tegemise, pilditöötluse või teksti tõlkimise oskus. See sõltub koguni 53% ulatuses sellest, millisesse klassi ja õpetajate juurde on õpilane sattunud. Kas see pole mitte hirmutav: ühes klassis õpitakse oskused selgeks kaks korda paremini kui teises? Kui PISA tulemuste järgi on meil matemaatikas, loodusainetes ja funktsionaalses lugemisoskuses tulemused kooliti siiski veel suhteliselt sarnased, siis digipädevusega on seis hoopis murettekitavam. Tuleb välja, et digipädevuse kujunemisel on hariduslik ebavõrdsus päris suur. See on märkimisväärne, sest tuleviku õpivõimalused ja sageli ka edukus tööturul oleneb ju suuresti sellest, kuidas oskame digivahendeid kasutada.

Millised on meie õpetajate hoiakud digitehnoloogiate kasutamise suhtes õppimisel? 

Üks õpilaste digipädevuse erinevuste võimalik põhjus klassiti on õpetajate hoiakute erinevus: üks õpetaja suhtub digivõimalustesse hästi ja teine halvasti, üks muutub ärevaks ja tunneb, et tal ei ole enam õpiprotsessi üle kontrolli, ja teine näeb lahendusi. Seetõttu uurisime DigiEfekti projektis ka, millised on uuringus osalenud matemaatika, eesti keele ja loodusainete õpetajate hoiakud digi kasutamise suhtes.

Tulemused näitasid, et õpetajad üldiselt ei tunne, et neil oleks digikeskkonnas keerulisem õpetada või sellega seostuks suur segadus või koguni hirm. Samuti ei olnud mureks see, et neil ei ole digiõppe puhul piisavat kontrolli – õpetajad saavad enda hinnangul digiga hästi hakkama. Suurem erinevus tuli aga selles, kuivõrd õpetajad kõigest hoolimata siiski tahavad digitehnoloogiaid kasutada. Digikeskkondades eelistatakse küll infot otsida, aga nii tunni läbiviimist kui ka õpilaste tagasisidestamist eelistatakse valdavalt teha klassiruumis suuliselt. Seega sõltub õpilaste digipädevus ja sellest tulenevalt edasine edukus väga palju õpetaja tahtmisest. Ehk ei peaks see nii olema? Ehk peaks iga õpetaja vastutama digi targa ja tähendusliku kasutamise eest – sellise kasutamise eest, millel on oluline efekt?

Millised on õpetajate võimalused digitehnoloogiaid õppimisel kasutada?

Hoiakute kõrval on digitehnoloogiate vähese kasutamise teine võimalik põhjus – ja seeläbi seletus õpilaste digipädevuse erinevusele – õpetajate võimaluste erinevus. Nii selgitasime ka välja, kas õpetajatel on koolis õppetöö läbiviimiseks piisavalt head digivahendid ja internetiühendus, sobiv tarkvara, aga ka oskused. Kokku uuriti 11 tunnust.

Tulemused näitasid, et üldiselt on õpetajatel head võimalused digiõpet läbi viia. Arvutid, internet ja sisu ei ole pea üldse probleem. Küsitlusest koorusid välja kaks peamist raskust. Kõige madalamalt hinnati seda, et digi kasutamine oleks koolis väärtustatud mingite stiimulite pakkumise kaudu. Ehk peaks mõtlema, kuidas olulise mõjuga digi kasutamist paremini nähtavaks muuta ning suunata õpetajaid ja koole tervikuna lähemalt uurima, milline on digimetoodikate efekt õpitulemustele või õpilaste motivatsioonile, kaasatusele, heaolule vms? DigiEfekti projektis on loodud mitmeid hindamisvahendeid, mida koolid saavad siin kasutada.

Teine välja koorunud probleem oli ajapuudus. See on teadaolevalt õpetajate üldine ja mitte digispetsiifiline mure. Selle lahendamisel võiks abiks olla, kui õpetajad jagaksid oma loodud metoodilisi materjale näiteks E-koolikotis veelgi aktiivsemalt. Veelgi parem oleks, kui igal materjalil oleks juures info selle efektist, mis on uuringutes leitud.

Kuidas oleneb õpetaja hoiakutest ja võimalustest see, millised on õpilaste digipädevused?

Sellele küsimusele vastamiseks tegime digipädevuse üheksa dimensiooniga mitmetasandilise analüüsi, milles prognoosisime õpilase tulemuse olenemist kolmest klassi tasandil uuritud tunnusest: esiteks õpetajate suhtumisest digi kasutamisse õppimisel ja õpetamisel, teiseks õpetajate hinnangust digi kasutamist takistavatele probleemidele (digiseadmete, keskkondade või sisu puudus või sobimatus) ja kolmandaks õpetaja hinnang digi kasutamise võimalustele, mis toodi välja eelneval diagrammil. Analüüsi põhjal võis teha kaks veidi olulisemat järeldust.

Esmalt selgus, et õpilaste digihoiakutele on oluline efekt sellel, millised on nende õpetajate hoiakud ja kui palju takistavaid probleeme õpetajad digi kasutamise teel näevad. Ootustele vastupidiselt oli aga üllatavalt nii, et õpilaste hoiakud olid positiivsemad neis klassides, kus õpetajate hoiakud olid negatiivsemad ja nad nägid enam probleeme, mis takistavad digi kasutamist. Seega paistab, et entusiastlikumad digi kasutavad õpetajad võivad oma õpilastele teha hoopis karuteene. Üks võimalik seletus leitule on see, et õpetajate kriitilisem suhtumine ja tehniliste võimaluste piiratus viib läbimõelduma ja tähenduslikuma digikasutuseni, mis omakorda tõstab digi väärtust õppimisel õpilaste silmis. Seega tasub väga mõelda, milleks digi ikkagi kasutada ja mitte teha seda igal võimalikul hetkel.

Teiseks selgus, et õpetajate hinnangud oma võimalustele digi õppimisel ja õpetamisel kasutada prognoosivad praktiliselt kõigi digipädevuse dimensioonide taset õpilastel. Ootuspäraselt oli õpilaste digipädevus parem seal, kus õpetajad näevad enam võimalusi – koolis on piisavalt seadmeid ja tarkvara, piisav internetiühendus, õpetajal endal on tehnilised ja pedagoogilised oskused, tõhus tugi ja tunnetuslikult ka piisavalt aega digiga tundide ettevalmistamiseks. Need on tingimused, mida õpetajad saavad ise või koos koolimeeskonnaga luua. Enamasti on nii prognoositav umbes 15% klassidevahelisest erinevusest. Teistest vähem olenevad õpetajate hoiakutest ja hinnangutest vaid digimaailmas suhtlemise, digimaterjalide loomise ning digimaailmas enese ja teiste kaitsmise oskused. Siin on ka väike ohukoht – kui need ei olene õpetajatest, siis järelikult sõltuvad need klassikaaslastest. Nii võib öelda, et õpilase digipädevuse määrab suurel määral ära see, kellega koos ta klassi satub. Selle vältimiseks ja õpilaste võimaluste ebavõrdsuse vähendamiseks peavad koolid ja õpetajad palju teadlikumalt ja läbimõeldumalt digipädevust kujundama.