Isegi siis, kui klassis on pooled lapsed vene kodukeelega, saab kogu klassi õpetada ühe ja sama õpiku järgi. Seda kinnitab Avatud Kooli kogemus. 

Külastasin mai lõpul Avatud Kooli esimest klassi, kus üheksa õpilast on eesti ja teine üheksa vene kodukeelega. Sattusin seal eesti keele tundi ja tegin sellest ka videosalvestuse (link on allpool). Teemaks oli kordamine. Õpilased pidid teadma, mis on täishäälikud, kaashäälikud ja sulghäälikud. Missuguse tähega lause algab ja mis kirjavahemärgiga lõpeb? Mille poolest erinevad täht ja häälik? Miks on mõnes sõnas tähti rohkem kui häälikuid jne.

Algul oli raske aru saada, kes on klassis eesti- ja kes venekeelne laps. Hiljem märkasin, et mõni lapsi siiski küsis päris lihtsa eesti sõna tähendust. Märkasin ka, et lihtsaid sõnu ja lauseid korrati kooris jms. Kokkuvõttes oli aga üllatav, et juba esimese õppeaasta lõpul said need üheksa vene last väga hästi aru, mis õpetaja räägib, mida on vaja teha, kuhu minna, kuidas vastata jne. 

Seda esimest klassi õpetab klassiõpetaja Maire Kebbinau. Ta on varem õpetanud vene koolis keelekümblusklasse, kus oli tema sõnul mõnevõrra lihtsam, sest kõik lapsed oskasid eesti keelt enam-vähem ühepalju. Avatud Kooli esimesse klassi tulnud lastest aga oskasid eesti lapsed eesti keelt vabalt, kuid vene lapsed üldsegi mitte. Õpet on vaja kogu aeg diferentseerida. Samas toonitab Maire Kebbinau, et eesti ja vene kodukeelega lapsed õpivad siiski kogu aeg koos. Ainult üks erand on – vene lastel on iga nädal üks eraldi eesti keele tund. 

„Tere, kool!“ toetab koos õppimist

Kebbinau selgitab, et eesti ja vene lapsi saab koos õpetada tänu õppematerjalile „Tere, kool!“, mille peategelaste Mardi ja Liisa tegemised aitavad vene lastel mõista õpitavat teemat, eesti kultuuri ja kombeid jm. Õppematerjali illustreerivad lihtsad ja lapsele arusaadavad pildid ning emotsiooni lisavad Leelo Tungla värvikad luuletused ja näidendid. „Tere, kool!“ oli algselt mõeldud nii vene kooli keelekümblusklassidele kui ka eesti koolile ja see materjal on valminud vene kümblusõpetajate ja eesti klassiõpetajate koostöös. „Tere, kool!“ on läbinud ka katseaasta, mille järel materjale paremaks kohendati. Üks selle materjali autoritest on Maire Kebbinau ise. 

Ja veel üks asi: „Tere, kool!“ ei vanane. Koostöös Mauruse kirjastusega on seda õppematerjali korduvalt nüüdisajastatud, toodud sisse aktuaalseid teemasid, nagu õppima õppimine, prügi sorteerimine, säästlik eluviis jms. 

Keelesõbra abi

Õpetaja Kebbinau esimeses klassis on igal õpilasel oma keelesõber. Sellega alustati oktoobrikuus, kui õpetaja märkas, et lapsed kipuvad jagunema kahte leeri: eestikeelsed lapsed suhtlesid pigem omavahel ja venekeelsed omavahel. Keelebarjäär oli siis veel suur ja puhkehetkel oli mugavam oma emakeelt kasutada. Keelesõber pidi seda olukorda parandama. Keelesõbra valik toimus nii, et eesti- ja venekeelsed lapsed seisid sõbralikult vastakuti ja iga eestikeelne laps valis endale venekeelse lapse, keda ta tahab aidata. Teisel poolaastal valisid aga vene lapsed endale eesti laste hulgast keelesõbra. Nii tekkisid uued sõprade paarid.

Siis märkas õpetaja Kebbinau, et mõni keelesõber aitas oma venekeelset hoolealust nii innukalt, et tema enda õppimine kippus hooletusse jääma. Seepärast lepiti kokku, et keelesõber aitab oma pinginaabrit ainult teatud määral, näiteks üles leida tekstilõiku, mida parajasti loetakse, näitab lehekülge, kus järgmine harjutus asub, jms. Kui vaadatakse pilti, siis aitab keelesõber vene kodukeelega lapsel pildilt üles leida lõket, kui sellest juttu on; külakiike ja pillimeest, kui räägitakse jaanipäevast jne. Ja vastupidi, kui on venekeelne projektitund, mille ajal räägitakse ainult vene keeles, siis aitab vene laps eesti last. Õnneks väheneb vajadus keelesõbra järele juba esimeses klassis, sest arusaamine ja rääkimisoskus paranevad vene lastel esimeses klassis silmanähtavalt kiiresti, nendib õpetaja Kebbinau.

Maire Kebbinau õpetab seda esimest klassi keelekümbluse meetodil, mille puhul teatavasti mitte midagi ei tõlgita.Kui küsin, kas keelesõber siiski tõlgib, saan vastuseks, et keelesõber mitte ei tohi tõlkida, vaid ka ei saa tõlkida, sest esimeses klassi laps vene keelt veel ei oska. Klassis loodud eestikeelne keskkond hoiab nii eesti kui vene lapsi eestikeelses suhtluses. 

Kuid Kebbinau möönab, et tegelikult tuleb tõlkimist ka tema klassis ette, sest kui mõni vene laps taipab midagi teistest kiiremini, hõikab ta rõõmsalt üle klassi, kuidas uus eesti sõna vene keeles on. Sellest piisab, et mõni teine vene laps raskest kohast üle aidata. Õpetaja teeb siis näo, nagu ei oleks ta tõlkimist kuulnud. Ta ei innusta lapsi tõlkima ega tunnusta selle eest, vaid kiidab, kui eesti sõnu selgitatakse eesti keeles teiste sõnadega, tuuakse näiteid või osutatakse pildile, näidatakse seinal olevat materjali jne. 

Keelesõbra töövõte on klassile väga hästi mõjunud, võtab Maire Kebbinau teema kokku. Keelesõbraga koos töötamine on saanud loomulikuks, eesti ja vene lapsed mängivad üha sagedamini ka vahetunnis koos või lahendavad ühiseid vaidlusküsimusi jne. Üha rohkem viivad lapsi kokku pigem sarnased huvid kui ühine kodukeel.

Lugemine kui keeleõpe

Juba septembri lõpus tutvustas õpetaja Kebbinau oma esimesele klassile raamatuid, mida nii eesti- kui ka venekeelsed lapsed võiksid lugeda. Lapsevanemad on hoolitsenud, et nende lastel kodus eestikeelseid lasteraamatuid oleks. Lapsed loevad ja peavad ka lugemispäevikut. Esimese klassi jooksul tuleb kolm raamatut läbi lugeda. Vene lapsed loevad esialgu peamiselt väikelaste raamatuid, kuid neidki lugedes tutvuvad nad eesti keele põhisõnavaraga. Teisel poolaastal kuuluvad vene laste lugemisvarasse juba näiteks Thorbjørn Egneri „Sööbik ja Pisik“, Eno Raua „Sipsik“ jt. Vene lastele on need raamatud venekeelsena juba tuttavad ja see teeb eestikeelse originaali lugemise märksa lihtsamaks. Lugemise maht on esimeses klassis vene lastel siiski eesti lastest väiksem, näiteks „Sipsiku“ iga peatükk läheb eraldi raamatuna arvesse. 

Mõni laps vajab õpiabi

Nagu enamikus koolides, nii õpib ka Avatud Koolis lapsi, kes vajavad õpiabi. Maire Kebbinau hinnangul on paljudele õpetajatele õpiabi vajavad lapsed suurem väljakutse kui kehv eesti keele oskus. Hariduslike erivajadustega laste õpetamiseks peab olema õpetajal ettevalmistus, palju aega ja kannatlikkust. Kahjuks ei jagu just õpiabi vajavatele lastele klassiõpetajal tundides piisavalt aega, sest erilist tähelepanu vajavad ka andekad lapsed, kelle põnevad jututeemad pakuvad huvi kogu klassile. Klassi huvitavad näiteks Aafrika rahvaste kombed, teadmised toiduahelast, loomade kaitsmisest või varjupaikadest, nendib õpetaja Kebbinau. Ta selgitab, et iga lapse toimetulek koolis sõltub väga palju ka lapsevanema koostöövalmidusest õpetajaga ja spetsialistiga. Koostöös on võimalik õppekavas toodud teadmised ja oskused siiski saavutada, kinnitab Kebbinau. 

Esimeses klassis on kõige olulisem õppida õppima, vastutama oma koolitöö eest ja seda analüüsima, rõhutab õpetaja Kebbinau. Õppima saab aga õpetada kooli ja kodu koostöös. Just selle mõttega laseb Kebbinau koolis alustatud ülesandeid lastel kodus koos vanematega lõpetada või koos isa-emaga lugemist ja kirjutamist harjutada. 

Arvestada tuleb ka õpiabi vajavate laste huvidega. Kui laps saab esitada luuletuse peast vaid koduses keskkonnas, siis lepib Kebbinau lapsevanemaga kokku, et laps kannab luuletuse ette videos. Mõni laps ongi seda teinud innukalt ja säravalt. Mõne teise lapse suur saavutus on, kui ta saab klassis toimuvast aru või suudab ühesõnalisi vastuseid anda. Nende väikeste asjade eest tuleb lapsi samuti tunnustada. Kebbinau rõhutab, et mänguliste võtete kõrval peab tunnis olema ka „head rutiini“, sest kindel tegevuste järjekord või tuttavad töövõtted lisavad igale lapsele turvatunnet, rääkimata suuremat tähelepanu vajavatest lastest.

Soovitused karjääripöörajatele

Mida soovitaks õpetaja Kebbinau neile, kes tahaksid hakata õpetama vene kodukeelega lapsi eesti keeles? Kebbinau ütleb oma pedagoogilise kreedo: „Kui te ise usute, et lapsed saavad hakkama, siis nad saavadki hakkama. See sõltub täiskasvanu usust, mida laps suudab.“

Teiseks soovib Maire Kebbinau karjääripöörajatele ja üldse alustavatele õpetajatele kannatlikkust. Mõnel vene lapsel võib olla päris pikk vaikimisperiood. Kogu esimese poolaasta jooksul võib osa vene lapsi õpetaja eestikeelset juttu lihtsalt kuulata, kaaslaste tegevust vaikides matkida, kooris öeldavaid lauseid kaasa öelda, ütlemata omal algatusel ühtegi sõna. 

Kebbinau ütleb, et õpetaja ei tohi sellest meelt heita, sest tegelikult õpivad vaikivad lapsed väga intensiivselt eesti keelt. Nad salvestavad iga päev eesti sõnu, intonatsiooni, konstruktsioone jm. Õpetaja peab olema kannatlik ja suhtuma nendesse lastesse hästi ning meelitama neid eesti keelt kasutama. Algul sobib selleks kooris kaasa rääkimine, õpetaja jutu kordamine, õige eestikeelse fraasi väljavalimine jms. Kui õpetaja arvestab, et vaikiv laps tegelikult väga intensiivselt õpib, ja aitab sellel lapsel õppida, siis ootab teda kevadel suur ja rõõmus üllatus – pikalt vaikinud lapsed hakkavad eesti keeles rääkima! Ja kui mõni ei hakkagi, siis saab ta vähemalt kõigest aru, mida õpetaja ja teised lapsed teevad või räägivad. Neid, kes ei saa esimese õppeaasta kevadel veel eesti keelega hakkama, on väga vähe, kui aga selline laps siiski klassis on, siis vajab ta kindlasti spetsialistide tuge.

Maire Kebbinau üleskutse kõlab: „Ärge kaotage raskel algusperioodil lootust! Ühel hetkel hakkavad teie muukeelsed õpilased eesti keeles rääkima niikuinii. Teise klassi lõpus oskavad nad aga eesti keeles rääkida, lugeda ja kirjutada juba niisama hästi kui eestikeelsed lapsed – või pareminigi!“

---

Vaata ka videoid

Esimese klassi eesti keele tund

Intervjuu õpetaja Maire Kebbinauga