Õpetajate Leht toob välja olulised otsused ja sündmused, mis lähiajal meie koolielu ja õpetajate tööd mõjutavad.
Ülevaate koostasid Õpetajate Lehe ajakirjanikud Sirje Pärismaa, Tiina Vapper, Tuulike Kivestu-Rotella, Raivo Juurak, Ragnar Kaasik ja Heiki Raudla.
Üleminek eestikeelsele õppele on okkaline
Paljude koolide jaoks algab tööd täis suvi
Juba kahe kuu pärast minnakse kõikides koolides üle eestikeelsele õppele ja vajaliku keeletasemega õpetajatest on endiselt puudus. Juuni alguses toimunud keeleeksami tulemused selguvad juuli teises pooles ja siis saadakse olukorrast ka adekvaatne ülevaade.
Avalikkus teab hästi, millised positiivsed ja negatiivsed arengud on eestikeelsele haridusele üleminekul viimase aasta jooksul toimunud. Kõige keerulisem olukord valitseb mõistagi Ida-Virumaal, kus eesti keelt kõnelevaid õpetajaid on kõige raskem leida.
Kommenteerib Tartu Ülikooli esindaja Ida-Virumaal Katri Raik:
Negatiivse poole pealt võib välja tuua selle, et laine – suur palganumber ja ühiskonna üldine tugi –, mille peal sõideti Ida-Virumaale õpetajaametit pidama, on nüüd mööda läinud ja inimesi on taas raske leida. 2600 eurot on hea palk, aga töö on ka karm ja rahaga ei saa inimesele kompenseerida tema tavalist elukeskkonda.
Kindlasti ei paranda olukorda see, et hiljuti oli probleeme lubatud palgalisa väljamaksmisega. Et seda lõpuks tehti, ei ületanud enam uudiskünnist.
Usun, et 1. klasside puhul on eestikeelsele haridusele üleminek igati võimalik. Küll aga jääb mulle arusaamatuks, miks peab seda 4. klassis praegu rakendama.
Lapsed on õppinud matemaatikat kolm aastat vene keeles ja nüüd hakkavad nende enda õpetajad nendega klassi ees eesti keeles rääkima. See otsus on tehtud ja enam vaielda ei ole mõtet, aga õpilaste jaoks tuleb sügis valus ja keeruline.
Positiivse arenguna näen seda, et enam ei küsita „kas?“, vaid „kuidas?“. See, et eestikeelsele haridusele üle minnakse, on inimestele kohale jõudnud. Nii õpetajate huvi minna eestikeelsesse keskkonda praktikale kui lastevanemate soov panna oma lapsed eestikeelsesse kooli õppima, on märgatavalt tõusnud. Küll aga tasub rõhutada, et 1. september ei ole mitte ülemineku lõpp, vaid selle algus.
Kokkuvõttes oleme kaotanud 30 aastat ja nüüd on meil vaja kannatlikkust liikuda kindlas suunas väikeste sammudega ja selgitada neid samme kogu ühiskonnale.
Loomulikult leidub ka õpetajaid, kes väga tahavad eesti keele selgeks õppida, kuid seda õigeks ajaks enam teha ei jõua. Lahendusena pakun välja aastase lepingupikenduse neile, kes aktiivselt selleks ette nähtud kursustel eesti keelt õpivad.
Kommenteerib HTM-i eestikeelsele õppele ülemineku juht Ingar Dubolazov:
Valitsus on lubanud lepingupikenduse teemat lähiajal arutada. Küll aga saaks sellisest nõuete ajutisest leevendamisest rääkida ainult nende õpetajate puhul, kes saavad veel vene keeles edasi õpetada. Näiteks 3. või 7. klassis. Nende puhul, kes peavad eestikeelsele haridusele üle minema 1. ja 4. klassis või lasteaias, me mitte mingisugustest leevendustest ei räägi.
Aga õpetajatel on suur huvi eesti keel omandada. Loomulikult on see huvi vaid pool tehtest, aga huviliste hulk ületas igasugused prognoosid. Järelikult on inimestele viimase paari aastaga kohale jõudnud vajadus ja tahe olla selles süsteemis edasi.
Positiivne on ka see, et kuigi vajaliku keeletasemega õpetajaid on puudu üsna palju, ei ole kooliti need numbrid sugugi suured. Oleme koolijuhtidega iga päev kontaktis, uurimaks, kuidas õpetajatel keeleõpe läheb ja kui paljud viimasest eksamist osa võtsid. Julgen väita, et juba praegu ütleb 90% koolijuhtidest, et nad saavad hakkama.
Negatiivse poole pealt võib välja tuua, et kindlasti on veel koolijuhte ja omavalitsuste töötajaid, kes ootavad senimaani, et ministeerium hakkab mingisuguseid järeleandmisi tegema. Ma tahan uskuda, et meile on nad personaalselt ka kõik teada. Tõenäoliselt on veel ka inimesi, kes mõnda haridusasutust ülemineku valguses juhtima ei sobi ja teatud isikute suhtes oleme omavalitsustele ka ettekirjutused teinud. See on veel üks ülesanne, mida suvel lahendama hakkame.
Õpetajate streik ja haridusleppe protsessi käivitamine
Loodetavasti hakkame ka lahendusi nägema
22. jaanuaril algas haridustöötajate streik, mis kestis kaheksa päeva ning millel osales pea 20 000 haridustöötajat. Streigi põhjused olid seotud õpetajate töökoormuse, töötasu ja tingimuste ning karjäärimudeli puudumisega. 30. jaanuaril otsustas Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) vastu võtta valitsuse pakkumise – õpetajate palga alammäära tõstetakse 5,7 miljoni euro võrra. Tõsi, õpetajad nõudsid sellest pea poole võrra suuremat summat – 10,8 miljonit. Selle tulemusena tõusis õpetajate alampalk 1803 eurolt 1820 euroni.
Haridusleppe osapooled sõnastasid ettepanekud õpetajate töö- ja palgatingimuste, karjäärimudeli ning koormuse arvestuse kohta. Ettepanekud on rakendada õpetajate neljaastmelist karjäärimudelit ja sellele vastavaid palgaastmeid, leppida kokku õpetajate ja õpilaste suhtarvus ning kehtestada koolidele uus rahastusmudel. Nende ettepanekute üle hakati läbi rääkima 20. ja 21. mail Tartus.
Kommenteerib EHL-i juhatuse esimees Reemo Voltri:
On hea, et hariduse teemad said sel aastal väga palju tähelepanu, ja mitte ainult palgaproblemaatika, vaid ka õpetajate töökoormus, kvalifikatsioon, karjäärimudel jms.
Ühiskond hakkas sel aastal endale varasemast selgemalt teadvustama, et meie hariduses on tõsiseid kitsaskohti, millele on vaja leida lahendus. Kuna nüüd on probleemidest nii palju räägitud, hakkame loodetavasti peagi ka lahendusi leidma.
Hea oli seegi, et hariduse probleemidest ei rääkinud sel aastal ainult õpetajad ja haridusinimesed, vaid sõna võtsid ka teiste eluvaldkondade esindajad. Nii ettevõtjad kui ka majandusinimesed rõhutasid, et haridus on meie ühiskonna üks alustalasid, mistõttu õpetajate taotlusi tuleb toetada.
Streik on äärmuslik vahend, kuid sellega seoses nägime Eesti õpetajate suurt ühtsust. Streik leidis õpetajate hulgas laialdast toetust, ehkki sellele töötati massiivselt vastu ministeeriumis, riigi teistes institutsioonides ja ka omavalitsustes. Survestamist ja ähvardamist oli päris palju. Ja ega seegi õpetajatele kerge olnud, et õpilaste teadmistesse jäid streigi tõttu lüngad ja streikivatele õpetajatele üldjuhul palka ka ei makstud. Kuid osa võeti streigist ikkagi laialdaselt.
Plusspoolele läheb haridusleppe protsessi käivitamine. Saime õpetajate esindajad, koolipidajad ja ministeeriumi esindajad ühise laua taha. Kohalikud omavalitsused ei olnud varasematel aastatel taolistel läbirääkimistel kunagi osalenud, aga nüüd tuli neid esimestele aruteludele kohale väga palju, mis on märkimisväärne. Praeguseks on haridusleppe kõik osapooled vähemalt avalikult tunnistanud, et õpetajate palgamudelis, töökoormuses ja kvalifikatsioonis on väga oluline mitmeid asju kokku leppida. Kas jõuame sellise kokkuleppeni, millele kõik asjaosalised alla kirjutavad, on natukene keerulisem küsimus. Paistab, et leidub ka neid, kes ei soovi ühelegi leppele alla kirjutada, kuid see, et me hariduse probleeme niimoodi laiapõhjaliselt arutame ja püüame üheskoos konsensust leida, on juba iseenesest suur muutus. Kui kokkulepped lõpuks saavutatakse, kehtestab minister need oma määrusega või algatatakse vajalikud seadusemuudatused.
Halb oli käesoleval aastal see, et valitsus nii pikalt ei mõistnud õpetajate taotlusi ja olime sunnitud streiki alustama. Ei olnud hea, et me ei saanud selle streigiga soovitud palgatõusu. Seda siiski saavutasime, et õpetajate keskmine palk käesoleval aastal ei lange, kuigi alammäär riigi keskmisega võrreldes seda ikkagi teeb.
Peaminister on lubanud, et õpetaja alampalk tõuseb 2027. aastaks 120 protsendini riigi keskmisest töötasust. Loodame, et nii ka läheb. See tähendab aga, et peame kokku leppima, milliste sammudega ja kuidas konkreetselt palk järgnevatel aastatel tõusma hakkab, nii et see 2027. aastaks tõesti 120 protsendini jõuaks.
Teine suur mure on, et Eesti õpetajaskond jätkuvalt vananeb ja meil on üldse õpetajaid puudu.
Kolmandaks ei ole meie õpetajatest ligi veerandil õpetaja kvalifikatsiooni, ja see ei ole asi, millega tohiksime leppida.
Ühesõnaga, halvasti on ikka needsamad asjad, mida teame juba paarkümmend aastat halvasti olevat.
Uut alusharidusseadust menetletakse edasi pärast puhkust
Kava kohaselt hakkab seadus kehtima 1. jaanuarist 2025
Uut alusharidusseadust, mille tulemusena muutuks lapsehoiuteenus alushariduse osaks, on valmistatud ette juba 2017. aastast. Töö sellega on käinud üle kivide ja kändude.
Mäletatavasti lükkas Riigikogu 1. juunil 2022. aastal eelnõu esimesel lugemisel tagasi ja see langes menetlusest välja. Vahepeal on eelnõu läbinud mitmeid kooskõlastusringe, seda on parandatud, täpsustatud ja täiendatud ning sel kevadel tekkis lootus, et enne suve jõutakse lõpuks seaduse vastuvõtmiseni. Nimelt kiitis valitsus aprillis alusharidusseaduse eelnõu heaks ja saatis Riigikogusse ning 14. mail läbis eelnõu esimese lugemise. Osapooltele anti muudatusettepanekute esitamiseks aega 6. juunini ning 11. juunil toimus kultuurikomisjoni istungil järjekordne arutelu.
Kommenteerib HTM-i alushariduse valdkonna juht Maila Rajamets:
11. juunil toimus kultuurikomisjonis arutelu, kus olid laua taga nende huvigruppide esindajad, kes on esitanud alusharidusseaduse eelnõule muudatusettepanekuid või tõstatanud mingeid küsimusi, millele nad ootasid haridusministeeriumist vastuseid ja selgitusi. Osalejad said esitada oma kõige olulisemad küsimused ja vaidluspunktid ja meie neile vastata.
Mõned punktid olid sellised, mis alusharidusseadust otseselt ei puudutagi, näiteks omavalitsuste küsimused rahastamise ja toetusfondi määruse kohta. Lastehoidude esindajad soovivad 3–7-aastaste laste hoiurühmas tõsta laste piirarvu 15-lt 20-le, kui selles töötab õpetaja. Lasteaednike liidu ootus on, et aiarühmas ei oleks rohkem kui 20 last ning eelnõu ei annaks võimalust rühma erandkorras suurendada.
Omavalitsused lasteaiapidajatena seevastu lubaksid laste piirarvu rühmas suurendada, kui tervisekaitse- ja ruutmeetrite arvu nõuded on täidetud.
Neist ettepanekutest tuleb hästi esile osapoolte seisukohtade ja ootuste erinevus, millele tuleb leida mõistlik lahendus. Kui lasteaednike liit ja alushariduse juhtide ühendus muretsevad laste ja õpetajate vaimse tervise pärast ja rõhutavad, et lapsi peaks olema ühe õpetaja kohta rühmas vähem, siis osa omavalitsuste mure on lasteaiakohtade puudus.
Palju oleme pidanud selgitama lasteaiakoha pakkumisega seotud punkti, millega omavalitsus peab lapsele vanema soovi korral koha tagama ning mille omavalitsused alguses vaidlustasid. Tegelikult saab iga omavalitsus kehtestada ise lasteaeda vastuvõtu korra, kus on ära toodud, mitu kuud enne lapse pooleteiseaastaseks saamist võib lapsevanem avalduse esitada ja mitu lasteaia eelistust taotlusesse panna.
Lastevanemate liit leiab, et seaduseelnõus on kärbitud hoolekogude otsustusõigust. Selgitasime, et hoolekogude õigus lasteaia tegevuse suunamisel kaasa rääkida on seaduses endiselt alles. Küll aga on selliste küsimuste üle otsustamine, kus suurem vastutus on lasteaiajuhil, õpetajatel ning lasteaiapidajal – näiteks kas ja millises rühmas laste arvu suurendada – jäetud lasteaia pädevusse, kellel on kogu info laste, nende vajaduste ja töötajate võimekuse kohta.
Nüüd ongi kultuurikomisjoni otsustada, kas võtta tehtud muudatusettepanekuid arvesse ja viia need seaduseelnõusse sisse või mitte. Komisjon võttis sügiseni aega, et selle üle mõelda ning vaadata veel kord üle ka ministeeriumi kirjalikud vastused asjaosalistele. Kui rohkem muudatusi ei tule ning otsustatakse eelnõuga edasi minna, läheb see pärast suvepuhkust Riigikokku teisele ja kolmandale lugemisele.
Praegu on kavandatud, et seadus hakkab kehtima 1. jaanuaril 2025. Kui sügisel jõutakse seaduseelnõu lõpuni menetleda ja seadus võetakse septembris vastu, siis jõustumise kuupäev ei muutu. Loodame, et see nii läheb, kuna arvan, et oleme päris hea eelnõu kokku saanud.
Järgmisest kevadest muutub põhikooli lõpetamise kord
Kõigepealt tuleb teha põhikooli lõpueksamid, seejärel algavad vastuvõtukatsed
Varasemate õppeaastatega võrreldes toimuvad põhikooli lõpueksamid varem, kuid arvestusega, et eksamite aeg põhikoolis ja gümnaasiumis ei kattu.
Kui seni on gümnaasiumid korraldanud märtsis vastuvõtukatsed ja lõpueksamid on toimunud juunis, siis järgmisest aastast toimuvad esmalt lõpueksamid ning alles siis vastuvõtukatsed. Tulevikus on aga plaan ühendada põhikooli lõpueksamid gümnaasiumikatsetega, et kogu protsess õpilastele lühemaks ja stressivabamaks muuta.
Kommenteerib HTM-i üldhariduse valdkonna nõunik Valdek Rohtma:
Põhikooli lõpueksamite eesmärk on hinnata riiklike õppekavade või õpilase individuaalse õppekava alusel saavutatud õpitulemuste omandatust. Eksamitulemus annab õpilasele, vanemale, koolile, koolipidajale, aga ka riigile objektiivset ja võrreldavat tagasisidet õppimise ja õpetamise tulemuslikkuse kohta.
2025. aasta kevadel ja järgnevatel õppeaastatel toimuvad lõpueksamid tõepoolest senisest varem. See tekitab lõpetajatele loogilise järjestuse: enne toimuvad lõpueksamid ja alles pärast seda sisseastumiskatsed järgmisele õppetasemele (eeldatavalt lõpueksamite tulemusi arvestades).
Süsteem muutub õpilasesõbralikumaks, lüheneb pingeline eksamite periood ja väheneb vajadus sooritada eksameid kaks korda. Edaspidi võetakse kasutusele ka kõikidele koolidele ühtne sisseastumise keskkond, mis teeb süsteemi senisest lihtsamaks ja läbipaistvamaks.
Lugege ka Allar Veelmaa arvamust.
Haridusjuhtide kompetentsi- ja karjäärimudeli vaevaline tulemine
Pole jõutud nii kaugele, kui plaanis oli
Aasta tagasi andsid Eesti Koolijuhtide Ühendus ja Heateo Sihtasutus haridus- ja teadusministeeriumile pidulikult üle haridusjuhtide kompetentsi- ja karjäärimudeli. Karjäärimudel puudus koolijuhtidel seni täielikult, ajale jalgu oli jäänud ka kümmekonna aasta eest loodud kompetentsimudel. Seepärast oodati uue mudeli valmimist pikisilmi.
Nüüdseks on teadlased-eksperdid-koolijuhid kogu õppeaasta vältel teinud täiendusi, et luua tingimusi mudeli rakendamiseks, kuid õnneliku lõpuni pole veel jõutud.
Kommenteerib koolijuhtide ühenduse esimees Urmo Uiboleht:
Foon on küll loodud ja oleme suutnud luua mõistete ühisruumi, aga mudeli rakenduseni ei ole veel jõudnud. Aasta jooksul on kaasatud töösse eri osapooli ja püütakse valmis saada mudeli rakendusplaan. Ühe alateemana lisandus ülikooli teadlaste soovitusel haridusjuhi pädevuste alla õppimise eestvedamine ja sellega tegelemine on võtnud aega.
Positiivne on see, et Tallinna Ülikooli juurde on arendustööde käigus tekkinud võrgustik – haridusjuhtimise akadeemia. Sinna on koondunud haridus- ja juhtimisteadlased ning koolijuhid.
Minu üldhinnang olukorrale on siiski pessimistlik, sest pole jõutud nii kaugele, kui plaanis oli.
Vaadates haridusleppe ümber toimuvat, näeme, et ressurssi pole juurde tulemas. Koolipidajate, kohalike omavalitsuste rahaseis pole kiita ja nii jõuamegi üha sügavamasse kriisi – varsti meil pole enam võimekaid juhte.
Et edasi liikuda, tuleb esmalt paika saada õpetajate karjäärimudel ja pädevused. Siis saab otsida, kuidas mudeleid omavahel seostada. Tuleb ju hoida ühtset maailmavaadet ja arusaama.
Üks soov, mida riiklikult tahetakse saavutada, on koolijuhtide tähtajaline leping, aga ma ei näe, et ainult see tooks õnne õuele. Vaja on toetatud karjääriteed. Ei saa koolijuhtimise temaatikat ühelt laualt teisele lükata. Koolipidajatel on kindlasti võimalik võimestada ja sõlmida töölepinguid, aga kõik koolijuhid lähtuvad riiklikust õppekavast ning ka riigi sõnumid on siin olulised.
Imestust äratab seegi, et riik pole õpetajate palgamudelisse endiselt lisanud juhtimiskomponenti.
Praegu on hariduses palju muid prioriteete: eestikeelsele haridusele üleminek, õpetajate järelkasv ja palk, 18-aastaste koolikohustus, uus õppekava. Need summutavad koolijuhtide küsimuse.
Lähim siht on katsetada mõnes väiksemas üksuses haridusjuhtide karjääri- ja kompetentsimudelit, aga selle laiema kasutuseni sel aastal tõenäoliselt ei jõuta.
Riiklike õppekavade ajakohastamine
Kõik „leiutamised“ on väga teretulnud
Lõppeval õppeaastal oli Eesti üldhariduskoolides fookuses töö kooli õppekavaga. Juba aasta tagasi hakkasid kehtima ajakohastatud riiklikud õppekavad, millega iga kool peab oma õppekavad vastavusse viima 2024. aasta sügiseks.
Kommenteerib HTM-i üldharidusosakonna juhataja Ülle Matsin:
Õppekavade ajakohastamise peamine eesmärk on toetada seda, et koolid viiksid õpet läbi nüüdisaegse õpikäsituse põhiselt. Lisaks anda hoogu sellele, et koolid oleksid oma õppekavaarenduses hästi loomingulised ja nutikad. Uues õppekavas on esiplaanil õpiväljundid, mis prevaleerivad sisu üle. See tähendab, et iga kool saab planeerida oma õppijatest lähtuvalt, kuidas õpitulemusi saavutada. Tahaksin väga näha, kuidas Eesti koolides viiakse senisest oluliselt rohkem ellu valdkonnaülest õpet, ühel valdkonnal on ju tegelikult väga suur õpitulemuste ühisosa. Õpetajate koostöine õppe kavandamine võib tuua ka põhikoolis kaasa senisest palju rohkem moodulipõhist õpet.
Ajakohastatud õppekava lubab koolil kirjeldada oma õppekorraldust täpselt sellisena, nagu kool selle välja töötab, seda ei pea kinnitamise ajaks enam ainete kaupa struktuuri panema. Võibki rakendada näiteks valdkonnapõhist õpet ja seda oma õppekavas niimoodi ka kirjeldada. Õpitulemuste prevaleerimine õppekavas võiks suunata mõtlema rohkem ka sellele, kus ja kuidas õpitulemusi saavutatakse. Kõik teed on avatud. Õpet võib viia läbi eri viisil, lõimides näiteks formaalset ja mitteformaalset õpet. Kõik sellised „leiutamised“ on väga teretulnud. Enam pole võimalik õppekava kuskilt kopeerida, vaid kõik tuleb kooli tasandil päriselt läbi mõelda.
Maailm meie ümber muutub väga kiiresti ja üle kümne aasta kehtinud õppekava vajab paratamatult kohendamist. Koolidega suheldes on tulnud välja igasugu vajadusi, näiteks tuli ajaressursi ja õpitulemuse mahu vahekord paremini sobima saada.
Ei peaks pelgama, et kooli õppekava uuendamine tähendab tohutut töökoormust, õppekavade ajakohastamine aitab koolidel mõtestada oma õppe- ja kasvatustööd.
Midagi negatiivset on õppekavade ajakohastamise puhul raske välja tuua, on ju kõik algatatud selleks, et asjad oleksid paremini. Loomulikult peavad meeskonnad arenduse käigus mugavustsoonist välja tulema, aga see kuulub asja juurde. Igasugust vabadust saab rakendada ainult siis, kui on olemas piisavalt tuge. Õpetaja autonoomia kontekstis on väga oluline, et alustav õpetaja oleks koolis igati toetatud.
Aitamaks õpetajat õppe kavandamisel on riik omalt poolt pakkunud koolidele välja õppeprotsesside kirjeldused. On õpetajaid, kes vajavad soovituslikke materjale rohkem, ja neid, kes vajavad neid suhteliselt vähe ning tahavad ise mõelda.
Lisa kommentaar