Haridusleppe läbirääkimistel on kerkinud ka õpetajate normkoormuse teema.

Mida arvate teie kontakttundidest: kas nende arv peaks olema senisest väiksem ja erinema kooliastmeti? 

Kas see peaks erinema ka õppeainete lõikes?

Raimo Maasik, Rakvere Riigigümnaasiumi füüsikaõpetaja:

Mul on väga raske kommenteerida üht utoopilist abinõu Eesti hariduse kollapsist päästmiseks – vähendada n-ö põhiainete õpetajate koormust sellega, et kahandada nende kontakttundide arvu. Kuidas lahendab selline idee meie õpetajaskonna vananemise ja vähenemise probleemi? 

Loomulikult aitaks see leevendada matemaatika- ja eesti keele õpetajate suurt koormust, aga lõpuks on kooli eesmärk ju see, et tunnid ikka toimuksid. Kui õpetajate koormust vähendada, siis on meil ju inimesi juurde vaja. Selle murega tegelevad praegu iga päev inimesed, kes peavad läbirääkimisi, mis peaks päädima „pikaajalise“ kokkuleppega aastateks 2025–2027. 

Vabandust, aga praegu on aasta 2024 juba poole peal ning aasta 2025 tuleb kohe käesoleva aasta järel. Millisest PIKAAJALISEST kokkuleppest me räägime? Kaks aastat ette vaadata ei kõla just pikaajalise perspektiivina! 

Läbirääkijate kommentaarid kõlavad kui üks sõnasalat: uhked väljendid, nagu „karjäärimudel“ ja „rahastusmudel“, mis publikule hea küll, ja samas tõdetakse, et tegelikult ei ole midagi teha, sest raha ju ei ole. Ei ole raha, et võidetud 17 eurotki välja maksta.  

Kaja Sarapuu, Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse esimees:

Oleme kontakttundide arvu arutanud seltsis juba paarkümmend aastat, teinud kunagi ka emakeeleõpetajate normkoormuse ettepanekuid HTM-ile. Meie soov on 16 ainetundi nädalas.

Iga tunni ettevalmistus- ja järeltegevused võtavad umbes sama aja, seega 16 + 16 tundi, järele jääb veel kolm tundi muudeks organisatsiooniga seotud tegevusteks. Selline ajajaotus peaks tagama kvaliteetse õpetamise. Kui aega on vähe, kannatab õpetamise kvaliteet kindlasti – kaob loomingulisus ja algab nn õpiku-töövihiku stiil.

Kooliastmeti võiks vahet teha põhikoolil ja gümnaasiumil: gümnaasiumitunnid on keerulisemad, kuid põhikoolis jällegi võib olla raskem tundi korraldada ja huvi hoida. Siin võiks kool otsustada, kas diferentseerida tundide arvu või tasu.

Mina arvan, et põhiainete õpetajate tunnikoormus võiks olla väiksem kui oskusainete õpetajate oma. Sageli põhjendavad kehalise kasvatuse õpetajad oma koormust sellega, et käivad õpilastega võistlustel, kuid selle eest tuleks maksta eraldi tasu diferentseerimisfondist.

Aineühenduste võrgustikus oleme arutlenud 18-tunnise normkoormuse üle, sama oli nõukaajal. Ka sellest oleks abi.

Elve Mäekivi, Lagedi Kooli keemiaõpetaja, füüsikaõpetaja, loodusõpetuse ja matemaatikaõpetaja, klassijuhataja:

Kontakttundide arvu vähendamise mõte on küll atraktiivne, kuid optimaalse tundide arvu paika seadmine eeldab väga täpset teadlikkust ülesannete mahust ning nende piiritlemist eri ainetes. Ühe kontakttunni ettevalmistamine ja tööde parandamiseks kuluv tööaeg on eri ainete puhul absoluutselt erinev. Lisaks määrab mahu see, kas tegemist on liitklassiga (kus õpetaja valmistab üheks ainetunniks ette kahe või enama klassi õppematerjali, kuid saab praegu vaid ühe kontakttunni eest palka), ning asjaolu, kui palju on klassis HEV-õpilasi. 

Väga selgelt peab olema piiritletud, mitmele tavaõppurile vastab üks HEV-õpilane (minu meelest võiks üks HEV-õpilane vastata kolmele tavaõppe õpilasele). Samas ei tohi unustada, kas õpetaja on koolis tööl esimest aastat ja/või saab õpetada täiesti uue klassi (mõlema puhul peab ta esmalt kõik ämbrid n-ö läbi kolistama, et saada aimu, mis ühe või teise klassi puhul töötab). See aga tähendab tohutut koormust ettevalmistuses, unustada ei tohi ka aine keerukust.