10. juunil saanuksime tähistada teeneka haridusloolase Ilmar Kopso 80 aasta juubelit, kuid paraku tahtis saatus teisiti. Nii said TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseum ja kolleegid seda märkida vaid mälestuskonverentsiga. Põhjust tema tegemisi meenutada on piisavalt ja palju on ka seda, mida teadmiseks võtta ning rakendamiseks kaaluda. 

ILMAR KOPSO (10.06.1944–03.10.2023) lõpetas Tallinna 39. Keskkooli 1962. ning Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse erialal 1970. aastal. 1970–1972 töötas ta Viljandi 1. Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana, seejärel Viljandi Keskraamatukogus komplekteerimisosakonna juhatajana. Vahemikus 1974–1980 oli ta Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi teadur, seejärel töötas ENSV Riikliku Raamatukogu teadusosakonnas, olles aastail 1984–1986 selle juhataja. 

1987. aasta sügisel asus Ilmar Kopso juhtima Eesti Pedagoogikamuuseumi (märtsist 1993 Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum). EPAM-i juhtis ta 2006. aasta sügiseni. Kuni 2016. aasta novembri lõpuni töötas ta Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivi Digar rühmas. 

Ilmar Kopso pühendas 19 aastat oma elust Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi (EPAM) juhtimisele-arendamisele. Need polnud kerged aastad: lõputud koduotsingud arvukate kolimiste, fondide arendamise ja uurimistööga. Tänu temale on praegusel EPAM-il hea kuulsus eelkõige Eesti kooliajaloo uurijate hulgas, muuseumi vastu tunnevad huvi ka paljud väliskülalised. Selliseid mäluasutusi pole just palju ning oma koolikultuuri juurte tundmine on igas ühiskonnas oluline. 

Ilmarit köitis väga arvutimaailm

Ilmari tulekuga EPAM-i juhiks hakkas kiiresti kasvama seni tagaplaanil olnud trükisefond. Üheks peasihiks sai eestikeelse õppekirjanduse kogumine, mille tulemusena on praeguses EPAM-is olemas valdav osa meie kooliõpikutest alates 1850-ndatel ilmunud J. G. Schwartzi „Koli-ramatu“ sarjast kuni praegu kasutuses olevateni. Õpikute kõrval leidsid EPAM-i kogus oma koha õpetamise-kasvatamise alased teaduslikud ja metoodilised trükised, aga kirjandusinimesena olid Ilmari erilise tähelepanu all õpilaste omaloomingut sisaldavad koolialmanahhid-ajakirjad, millest vanimad (veel käsikirjalised) pärinevad tsaariaja lõpuaastatest.

Ilmar orienteerus suurepäraselt omaaegse Eesti Vabariigi haridusseadustes, Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel on tema koostatud digitaalne hariduskorralduslike aktide andmebaas (1918–1940), mis valmis 2009. aastal. Andmebaas sisaldab märksõnastatud bibliograafilisi kirjeid, võimaldab teha otsinguid ja lugeda vastavate ringkirjade, juhendite jne skaneeritud täistekste. Seega ei lõppenud Ilmari kooliajalooalane tegevus EPAM-ist lahkumisega, vaid haridusteemad saatsid teda ka järgnevatel aastatel.

Ilmarit köitsid väga arvutimaailm ja sellega kaasnevad võimalused. EPAM loobus juba 1994. aastal palju aega- ja käsitsitööd nõudvast paberkataloogide täiendamisest ning hakkas muuseumide seas esimesena kõiki teavikuid arvutis kirjeldama, kasutades selleks ProCite
andmebaasi. 

Nii oli EPAM 1990. aastatel üks esimesi muuseume, kus hakati kasutama elektroonilist kataloogimist – bibliograafiaprogrammi ProCite. 

Ilmar suhtles paljude kooli- ja haridusloo uurijatega, sh Aleksander Elango ja Ferdinan Eiseniga, aastail 1990–2000 juhendas ta ÜPUI kooliajaloolaste uurimisrühma, mille töös osalesid ka siis veel mõned endised Võru seminaristid, kes juba 1960-ndatel olid hakanud Johannes Käisi pedagoogilist pärandit uurima ja tänu kellele on EPAM-is
hoiul rikkalik Käisi-kogu. Ilmar tundis sügavuti Käisi elu- ja töökäiku, tema pedagoogilisi vaateid ning arutles korduvalt Käisi fenomeni üle oma loengutes ja Käisile pühendatud üritustel nii EPAM-is kui mujal. Sama teadjalt võis ta rääkida Peeter Põllust, Friedrich Volrad Mikkelsaarest, Aleksander Veidermast, Herman Rajamaast jt, analüüsida nende töid ja tegemisi Eesti hariduspõllul, ja seda ikka oma ajastu kontekstis.

Vahetult enne Eesti taasiseseisvumist õnnestus Ilmaril käia Rootsis, sõlmida sidemeid sealsete eestlastest koolitegelaste ja nende järeltulijatega ning koguda hulgaliselt materjali Välis-Eesti koolide kohta. Neilt kogumisretkedelt laekus ka palju trükiseid (õpikute kõrval mitmeid mälestusteraamatuid), milles kirjeldati koolielu sõjaeelses Eesti Vabariigis ja mis oli siin ligi 50 aastat maha vaikitud. Välis-Eesti koolides toimuva ja sealse koolielu juhtfiguuride (eeskätt Herman Rajamaa) tegevusega oli Ilmar hästi kursis ja valgustas seda mitmetel EPAM-is korraldatud üritustel. Välis-Eesti kooli kajastav materjal moodustab praegu olulise osa EPAM-i fondist.

Pedagoogikamuuseumi direktor ja vaimne juht

1990.–2000. aastatel juhendas Ilmar Kopso Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi (ÜPUI) kooliajaloo uurimisrühma ja osales ühe asutajaliikmena Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi tegevuses. Nii on Eesti kooliloost ja ÜPUI tegevusest lugeda 65 ÜPUI kogumikus. Ilmar Kopsolt ilmus ligi poolsada kirjutist haridusloo, ent ka kirjanduskriitika, esteetilise kasvatuse ja lugemissotsioloogia teemal. Tänu laialdastele ajaloo- ja kultuuriteadmistele väärtustas ta kõrgelt meie haridusloolist pärandit ning analüüsis ja mõtestas seda nii oma kirjutistes kui esinemistes. Ilmar Kopso oli oodatud lektor paljudel õpetajate ja koolijuhtide täienduskursustel ning tal oli eriline oskus võrrelda eri ajalooperioodidel tehtud hariduspoliitilisi otsuseid, nende mõjureid üldajaloolises kontekstis iseloomustades. 

Ilmar Kopso oli lähedalt seotud Ferdinand Eiseniga ning nii tema kui Johannes Käisi ja Peeter Põllu pärandi tutvustamisega. Haridusloolasena tõdes Ilmar Kopso, et ajalugu ei õpeta, aga ajaloost võib õppida.

Ilmarit iseloomustas lai silmaring, suur lugemus, kultuuriteemades orienteerumine ja huvi ajaloo vastu, sestap kujunes temast pedagoogikamuuseumi direktorina ühtlasi vaimne juht, kelle jaoks oli enesestmõistetav meie kooli- ja haridusloo arengu igakülgne tundmine. Ta orienteerus suurepäraselt muuseumi fondis ning oskas seal hoiul olevaid (eriti käsikirjalisi) materjale väärtustada.

Ilmar tundis põhjalikult Eesti rahvusliku kooli rajamise käiku, selle eestvedajaid ja suunajaid ning jagas neid teadmisi oma arvukates loengutes, mis sageli lõppesid elava aruteluga. Oli iseloomulik, et oma esinemistes ei rääkinud ta mitte ainult teadaolevatest sündmustest ja faktidest, vaid hea ajalootundjana oskas ta neid omas ajas toimuva taustal analüüsida ja mõtestada.

Kolleegid meenutavad tema energiat ja suutlikkust korraldada sisukaid konverentse, aga ka tulla toime keerulistes olukordades. Näiteks oli vaja põhjendada, miks Palamuse pole parim paik EPAM-i kolimiseks. Ja muuseum jäigi Tallinna – kõigi kooliuurijate rõõmuks ja kasutamiseks.

Riikliku raamatukogu kauaaegne täienduskoolituste korraldaja Krista Talvi meenutab: „Ilmar oli väga hea kirjandusetundja, suure lugemusega. Kord planeerisime metoodikaosakonnas kohtumist Jaan Krossiga. Vaja oli kohtumisele leida hea juht. Pikalt mõtlemata oli Ilmar nõus see olema. Ta juhtis kohtumist väga oskuslikult ja läbimõeldult, nii et rahvakirjanikki tundis rahulolu sellest.“

Kui 2006. aastal Ilmar Kopso töö Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis lõppes, ühines ta uuesti rahvusraamatukoguga. Esialgu osales ta kogude arenduse osakonna raamatu töörühmas ja mõni aeg hiljem hakkas tegelema digiteeritud väljaannete arhiveerimisega digitaalarhiivis Digar. Andmebaas Digar oli Ilmaril nii selge, et ta võis esineda ka koolitajana.

Kolleegide sõnul hindas Ilmar Kopso väga kõrgelt raamatuid ja kontakte kirjanikega. Teadusosakonnas võis teda ikka leida mõne kuulsa kirjanikuga mõnusalt piipu popsutamas ja vestlemas. Ta nautis neid hetki. Ilmar suhtles kõigiga vabalt, oli oma erudeerituses võrdne partner, keda paluti sageli konsultandiks, keda tunti ja austati. Krista Talvi mäletab: „Raamatuhuvi ei raugenud Ilmaril kunagi. Kui kingitustest juttu tehti, siis soovis ta ikka raamatut, kas oli see tal juba välja valitud või mõtlesid selle välja kinkijad.“

Ilmar oli ka suur džässmuusika austaja, nooruses oli ta trombooni mänginud ning heast interpretatsioonist oskas ta elu lõpuni lugu pidada, ja seda mitte ainult muusikas. Ta oskas hinnata mõtlemist eri nurga alt ning oskust argumenteeritult diskuteerida. Tühja jutu peale ta aega ei raisanud. Ilmari lemmikspordiala, mida ta veel viimastelgi aastatel harrastas, oli tennis. 

Praegune Viimsi Raamatukogu direktor Tiiu Valm tõstab esile Ilmar Kopso artiklite ja muude publikatsioonide tähtsust. „Ta ütles alati, et tema vaimne õpetaja oli Kalju Leht, tuntud eesti kasvatus- ja kirjandusteadlane. Ilmar võis rahul olla nii enda kirjapandud ja avaldatud kui enda koostatud tööde ja kogumikega. Ükskord, juba taasiseseisvunud Eestis ütles Ilmar, et ei pea ühegi oma artikli pärast piinlikkust tundma, kõik oli asjakohane ja nõukogulikust mentaliteedist vaba. Loodetavasti koostatakse kunagi ka Ilmar Kopso bibliograafia.“

Aitäh Ilmarile kõige eest! Ta oli tark ja vaimukas kolleeg, hea sõber ja kuldaväärt inimene, kellele ei saa kahjuks enam kunagi öelda, et järgmine kord näeme. Aga mälestused ja tema kirjatööd jäävad meiega alatiseks. Samuti kohustus tunda, väärtustada ja hoida meie oma eesti koolilugu.

Kolleegide ja sõprade nimel Urve Läänemets