Minult on ikka küsitud, mis imelahendusi mina kui arvutiõpetaja lapsi õpetades ja hinnates kasutan ja mida ma teistelegi soovitan. 

Üht-teist olen proovinud tõesti, mõnegi arvutipõhise tööviisi juures ka häid külgi leidnud, kuid väga laialdaselt kasutusele pole neid võtnud. Tehisaru on kindlasti paljutõotav, kuid praegu pole tema võimalusi õpetamisel ja hindamisel veel piisavalt kasutusele osatud võtta. 

Nii olengi küsijatele muiates vastanud, et Lutsu „Kevadest“ tuttavad meetodid näivad olevat tänapäevalgi kõige töökindlamad. Võtame näiteks vana hea kodutööde tahvli ees vastamise. Seda peetakse ajaraiskamiseks ja õpilase enesehinnangu hävitamiseks,– ja eks ta või nii ka olla, kui klassi ees vastaja midagi öelda ei suuda või peab rääkima asju, mida klass on juba mitukümmend korda kuulnud. Kuid klassi ees vastates õpivad õpilased palju, kui seda õigesti korraldada. Näiteks võib teha nii, et igal õpilasel on erinev kodutöö: õpilane leiab endale ise kodutöö teema ja kogub selle kohta andmeid. Sellisel juhul huvitab tahvli ees vastaja jutt kogu klassi, sest temalt kuuleb midagi uut. Õpetajal ei ole siis vaja enam pinnida, kes tahab tahvli ette vastama tulla – õpilased soovivad ise teistele rääkida, mida uut nad on avastanud. Kui mitte varem, siis kolmandal-neljandal korral tuleb enamikul õpilastest tahvli ees vastamine üsna loomulikult välja, näiliselt isegi ilma pabistamiseta. 

„Kui tervet ülesannet ei jõua, siis tee pool,“ ütles õpetaja Laur. See tähendab, et juba siis pakuti valikuvõimalusi, ja seda tuleb teha ka tänapäeval. Mina olen jaganud ülesanded kuude rühma, igas rühmas viis ülesannet, ning need välja printinud. Õpilased valivad ülesannete hulgast endale sobivad ja hakkavad lahendama. Valimisvõimalus annab tegutsemisrõõmu. Kuus varianti on piisav, et sarnaste ülesannete lahendajad kõrvuti ei satuks. Muidugi olen teinud ka nii, et õpilased on saanud endale ülesandeid arvutist valida ning vajadusel hiljem ülesannet vahetada. 

Mida annab valikvastustega test?

Ei usu, et õpetaja Laur oleks valikvastustega teste kasutanud, kuid arvutiõpetajana olen mina neid teinud ja need on läinud kenasti. Valikvastustega test – eriti arvutis tehtud test – on mugav moodus suure hulga õppurite teadmistest kiire ülevaade saada. Samas on testidel ka üks suur puudus: need annavad klassi kohta vaid ligikaudse üldhinnangu, mis on õpetajal ju enamasti niigi olemas. Heal juhul saab valikvastustega teste rakendada lihtsamate ülesannete vastuste kontrollimiseks, kuid siis läheb hinnaline lahenduskäigu arutelu kaduma. 

Ja lõpuks, valikvastuseid koostada on päris raske. Näiteks sisseastumiskatsete küsimusi koostades avastasin, et väga keeruline on pakkuda välja täiesti kindlalt valesid vastuseid. Probleem on selles, et vastajad on väga erinevates olukordades. Piltlik näide on miljonimängu legendaarne küsimus „Kas päike tõuseb põhjast, lõunast, idast või läänest?“. Põhi oleks justkui täiesti vale vastus, kuid jaanipäeva ajal tõuseb ju päike üsnagi põhjasuuna lähedalt. 

Kas hinnata numbrite, protsentide või millegi muuga? 

Numbritega hindamine on üsna arusaadav, sest üksikuid alateemasid on ühe koolinädala materjalide sees sadakond, kooliaasta peale vähemalt kümme korda rohkem. Seepärast ei jõua õppe sisu osas pidevalt järge pidada ei õpetaja, lapsevanem ega klassijuhataja. Nii saavadki nad kõik lihtsalt hindenumbri kaudu teada, kas asjad on „korras“, „enam-vähem korras“, õpilane „saab kuidagi hakkama“ või on „pahasti“.

Arvan, et sellest põhjalikumat hindamist polegi vaja. Väga täpne hindamine – olgu 10–12-palliline, protsentides või muude rohkete mõõtmisjaotuste kaudu – muudab hindamise lihtsalt asjatult keerukaks. Kui tõesti tahta täpsemat tulemust, siis tuleb ju sarnast sooritust mõõta mitu korda, leida suurim, vähim ja keskmine. Keerukamal puhul tuleb lisaks leida standardhälve ja mediaan. Tulemuseks saame, et stereomeetria kontrolltööde seerias on ühel õpilasel keskmine tulemus 82 standardhälbega 10 punkti ning teisel keskmine tulemus 79 standardhälbega 3 punkti. Mida selline täpsus meile annab? 

Väga täpse hindamise puhul tuleb välja tuua seegi, et hinnatakse väga erinevate eesmärkidaga. Näiteks lõpueksamil oodatakse kinnitust sellele, et inimene on õppekava enamjaolt omandanud. Samas on vastuvõtukatsete eesmärk väga suure hulga soovijate hulgast koolile väike grupp sobivaid õpilasi välja sõeluda. Seepärast on sisseastumiseksamite ülesanded vähemalt kolmandiku jagu keerulisemad ning lisaks on neis mõni trikiga koht. Nii ei saagi lõpueksami ja sisseastumise „täpseid punkte“ omavahel võrrelda. 

Kas ülihead tulemused tuleks märkida tähega A?

Koolide ja ülikoolide hindamisskaalasid detailsemaks ajades öeldakse ikka, et kuni kümnele protsendile kõige tugevamatele A (või mis tahes nimega) hinde sisse toomine aitab väga häid tulemusi välja tuua ja motiveerib õppima. Õpetaja kogemus – ei aita. Ja seda mitmel põhjusel.

• Mõne alateema juures imelisi lahendusi välja mõtlev õpilane võib olla kogu aine mõistes tavaline keskmik või nõrgemgi. Tema matemaatiline, muusikaline või kirjanduslik leid väärib kindlasti avalikku äramärkimist, kuid kõrgeimale hindele ta ei kvalifitseeru. Samas tuleb õpilast iga hea saavutuse eest kiita. Näiteks võiks õpilaste tugevaid külgi aastakokkuvõttes esile tõsta. Lisaks saab aineõpetaja vaadata õpilast tunnustava pilguga, teavitada tema õnnestumisest klassikaaslasi, klassijuhatajat, lastevanemaid. 

• Ainega põhjalikumalt tegelnud õpilane oskab kooliprogrammi mitte saja, vaid neljasaja protsendi ulatuses (näiteks muusikakooli õppurid tavakooli solfedžotunnis). Nende jaoks pole A saamine mingi ime. (Tõsi, mõne nõrgema õppuri jaoks on A tõsine saavutus.) 

• Lennud ja paralleelklassid on väga erinevad. Mõnes klassis on kooliprogrammi omandamine jõukohane kolmveerandile, teises vaid kümnendikule, kui sedagi. Kusjuures mõne teise aine või alateema puhul võivad tulemused olla vastupidised. Tõsi, kui klassis on „peaaegu kõik A-d“ või seal pole „mitte ühtegi A-d“, annab see päris olulist tagasisidet, kuid igapäevase töö kohta see teavet ei anna. 

Õpilaste erioskusi tõstavad hästi esile olümpiaadid ja muud aineteemalised ettevõtmised, kus õpilane saab kõvu pähkleid katki hammustada. Kui ta teeb pärast seda kooli kontrolltöös hooletusvigu, võib ta tänu olümpiaadile endaga kokkuvõttes ikkagi rahul olla. 

Saiaküpsetamise metafoor ehk Hinneteta kool

Lõpetuseks kasutan saiaküpsetamise metafoori, et vaadata, kuidas inimesed väljaspool kooli asju hindavad – muidugi ilma hinneteta! 

Niisiis küpsetan uue retsepti järgi endale saiakesi. Teen valmis saiakestest pildi ja panen näoraamatusse üles. Kirjeldan seal oma muljeid ja saiakeste maitset. Saan mitmesugust tagasisidet:

• meeldimismärgid, mõned üllatused ja südamed,
• mõned sõnalised kiitused,
• asjaliku soovituse või paar,
• tööpakkumise kondiitrina tööle asuda.

Kõik see motiveerib edasi tegutsema, maitsev suutäis ise muidugi kõige rohkem. Mis soovitused või pakkumised kasutusse võtan, oleneb juba soovidest ja võimalustest.

Midagi sarnast võiks olla ka koolitöödega. Piisavalt keeruka võrrandi ära lahendamine (saia iseseisvalt valmis küpsetamine) annab ju ise eduelamuse. Samas on mõnelegi raske teema kallal pusijale väljastpoolt tulev toetus kasuks. Ema ütleb lastele: „Olge korralikud, siis saate õhtul sooja saia.“ Õpetaja peab klassis ka midagi lubama või välja pakkuma – näiteks mingi eriti põneva ülesande ühise lahendamise.

Klassikokkutulekul, kuhu igaüks midagi kaasa toob, tekib ka võrdlusmoment: kui head saiakesed keegi küpsetas. Mitte et see peaks võistlus olema, aga kõrvuti näksides tekib igaühel paratamatult mulje, millised on ühed ja millised teised saiakesed. Kõik saavad olukorrast ülevaate ilma ühegi hindamise ja hindeta.

Arvan, et niisamuti ei peaks õpetaja klassis hinnetele keskenduma. Vahel piisab tunni- ja kodutööde järjepideva esitamise nõudest. Ja kindlasti ootavad õpilased õpetaja head sõna, nagu klassikokkutulekule tulnud ootavad saia. Selline järjekindel ootus aitab mõnelgi õpilasel oma tööd valmis saada. 

Kui on koos usinate huviliste seltskond ja enam-vähem arusaadav eesmärk, siis saab õpetaja tegutseda konsultandina, aidata küsimustest ja karidest edasi. Nii on mul vahel reaalkooli programmeerimissuuna rühmaga. Väljundi ja testide kaudu näeb õpilane ise ära, mis tingimustel programm töötab ja millistel mitte, õpetaja ülesanne on jagada vihjeid kahtlastele kohtadele lahenduste leidmiseks. Matemaatika- ja füüsikaõpikus on võimalik vahel tagant vastuseid ise kontrollida. Kui mingite teemade puhul vastuseid pole, siis tuleb õpetajal endal õpilaste kirja-, noodi- ja arvutusvigu parandada. Kuid asjalikud soovitused tulevad vahel kasuks ka siis, kui õpilase vastus on õige. 

---

Vaata ka videot

Üliõpilastega töötades eelistab Jaagup Kippar olla kaasõppija rollis. Sellisel juhul ei ole tavapäraseid hindeid enamasti vaja.