Praegune aeg on kõrgkoolides kõige vilkam teadustööde lõpetamise ja kraadide kaitsmise aeg. Selles kevadsuvises kiires sagimises jäävad nii mõnedki asjad esialgu märkamata ja lahti mõtestamata ning nende sügavam tähendus saab selgeks alles paljude aastate möödudes ja elukogemuse lisandumisel. 

Igaüks meist, kes me oleme läbinud bakalaureuse-, magistri- või doktoriõppe või olnud järeldoktorantuuris, teab, kui oluline roll on selles juhendajal. See roll on alguses märkamatu ja kujuneb hiljem justkui igapäevaelu iseenesestmõistetavaks osaks. Esmalt teemavalikus, siis rahastuse leidmisel ja seejärel ühises akadeemilises tegevuses. Nii ongi juhendaja sellel teel nagu hea kaaslane, suunaja ja õpetaja. 

Ühel hetkel saab töö valmis, õppeaeg läbi, aga tõelise juhendaja puudutus jääb juhendatavale kaasa kogu eluks.

Kes on tõeline juhendaja ja mis teda iseloomustab? Neid omadusi ei ole võimalik mõista töö käigus. Need väärtused selguvad elus hoopis hiljem ja seda suurem on juhendaja vastutus inimese kujundamises. Üks osa on siin kahtlemata juhendaja erialases pädevuses. Targa juhendaja tunneb noor kohe ära ja sellise juhendaja vastu tekib austus. Aga see on siiski ainult üks tahk. Teine tahk on see, kuidas juhendaja oma teadmisi juhendatavale edasi annab, teda motiveerib ja suunab. Seda saab teha ennekõike oma eeskujuga, sest nii nagu laps peegeldab kodus toimuvat, kopeerib juhendatav oma juhendajat. Ja kui juhendajaks on akadeemiliselt erudeeritud teadlane, keda võib tihti kohata raamatukoguriiulite vahel ja lugemissaalis, tahab juhendatav olla temasarnane. Latt on küll kõrgel, kuid tahe areneda seda suurem. 

Aga on ka kolmas mõõde, ja see on inimlik aspekt ehk see, kuidas juhendaja oma juhendatavasse suhtub. Kas ta mõistab, et tema vastas on noor, veel väljakujunemata, alles arenev isiksus, kes kipub ühtelugu eksima, enne kui tema hoiakud ja väärtused paika loksuvad, või mõistab ta iga tehtud vea hukka ja kujundab vigade põhjal hoopis ise oma käitumismustrid? Ehk ongi mõistmine ja noore inimese väärtusruumi suunamine juhendajale suurim katsumus, millega tõeliselt hakkama saavad vaid väga vähesed. Ja seda ikka ja ainult oma eeskuju varal. 

Nii lasub juhendajal juhendatava elu kujundamises väga suur osa, mis võib määrata kogu noore inimese saatuse. Iseenesestmõistetavalt kaasneb sellega tohutu vastutus. Tõelise juhendaja roll ei piirdu mitte kunagi konkreetse ajaraami ega ruumiga, vaid see mõjutab juhendatavat kogu tema edasise elu. See lihtsalt mõjub ja mõjutab, toimides aja- ja vahemaaüleselt. Selline vastastikune side jääb kestma kogu eluks. Juhendatav jääb kandma juhendaja õpetusi ja väärtusi, akadeemilisi hoiakuid ja väärikust. Just sel moel ongi õpetaja sõna jääv. Ja selles suhtes ei jää juhendatavale mitte kunagi tänuvõlga, vaid tänu ja austus, soov kujuneda ise kunagi võrdväärseks ning püüe kaasaantut vääriliselt hoida. 

Teiselt poolt võib küsida, kuidas saada tõeliseks juhendajaks. Kas seda saabki õppida või selleks sünnitakse? Sünnitakse missiooniga suunata noorema põlvkonna teed, olles ise teejuhiks ja eeskujuks. Nii ongi akadeemilise elu suurim õnn kogeda tõelise juhendaja puudutust.