Turundusspetsialist ja luuletaja Lauri Räpp oli enda sõnul koolis paras marakratt, kes ei viitsinud õppida ning nihverdas end tundidest ära. Keskkooli lõpetas ta tänu neile õpetajatele, kes temasse uskusid ja ta eest seisid. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Meeldis. Samas, kui kooli minna ei viitsinud, lubasin endale ka laveerimist. Enamasti ma päris tuimalt siiski tundidest minema ei jalutanud. Ostsime kooliarsti välismaa pastapliiatsite ja nätsuga ära ja lasime tal igasugu tõendeid kirjutada. Keskkooli ajal puudusin koolist üsna palju, aga need kõik olid sellised nihverdamisega puudumised. Tol ajal märgiti puudujaid puudujate päevikusse. Mäletan, et üks selline päevik läks ka vetsupotist alla. Minu teada ei visatud siiski kedagi popitamise pärast koolist välja. Tähtis oli, et said eksamid tehtud ja kolmed kätte. Isegi meie kõige hullemaid väänikuid hoiti viimase hetkeni koolis, hoolimata sellest, et mõned õpetajad nende vastu hirmsasti sõdisid. 

Kool oli mulle nagu teine kodu. Tundsin end seal alati turvaliselt. Käisin koolimajas ka väljaspool tunde, tegime sõpradega igasuguseid lollusi. Kuni seitsmenda klassini sain kiituskirju, pärast seda algas tormiline teismeliseaeg. Olin punkar, hevikas, isegi trash’er. Mul olid tavapärasest pikemad juuksed ja ma ei viitsinud koolis käia ega õppida. Mõned õpetajad pidasid mind, kuidas seda nüüd öeldagi, koolile mittesobivaks õpilaseks. Õnneks leidus ka neid, kes minu eest seisid. Nad andsid mulle võimaluse ja ma ei kuritarvitanud seda. Võtsin end kokku ja parandasin hinded ära. Nende õpetajateta ei oleks ma täna siin.

On huvitav, kuidas ring saab täis – olen taas oma kooliga seotud. Umbes kuus aastat tagasi kutsuti mind õpetajate päeval sinna esinema. Seisin saalis umbes 60 õpetaja ees, nende hulgas kaks minu vana õpetajat. Ütlesin, et näete, kunagi tahtsite must lahti saada, aga nüüd kutsute tagasi. Praegu käin aeg-ajalt õpilastega kohtumas ja töötubasid läbi viimas. Kirjutasin koos näitleja ja luuletaja Anne-Mai Tevahiga kooli hümnile sõnad. 

Milles sa tugev olid? Millistesse tundidesse läksid hea meelega?

Olin väga tugev eesti keeles, eriti kirjutamises. Olen väiksest peale palju lugenud, ilmselt sealt sain hea keeletaju. Kirjanditega ei olnud mul kunagi probleemi. 

Olen mõelnud palju sellest, kuidas üks õpetaja võib mõne väikese teo või sõnaga sind motiveerida, mõjutada ja suunata su elu. Üks minu olulisemaid õpetajaid oli Ireen Toomla. Kirjutasin talle kirjandi Betty Alveri luulest nii, et ei olnud ühtegi luuletust lugenud. Ta pani mulle viie, öeldes: „Kuule, kui rumalaks sa mind pead? Sain väga hästi aru, et sa ei ole lugenud. Selle eest, kuidas kasutasid oma sõnavara ja fantaasiat, panen sulle avansiks hea hinde, aga arvesta, et kui järgmisel korral teed näiteks Anna Haavast kirjutades sama triki, saad ühe.“ 

Mis sulle raske oli?

Keemia ja füüsika olid minu jaoks täielik kosmos. Kui need ained oleksid mind huvitanud, oleksin ilmselt ka hakkama saanud. Minu füüsikaõpetaja ütles, et ei hakka kellelegi midagi vägisi pähe toppima. Mingid elementaarsed asjad tuli muidugi ära õppida, siis sai kolme miinuse kätte. Kes aga soovisid, said temalt füüsikat täie raha eest. Ta oli väga hea õpetaja, kes keskendus inimeseks olemisele, püüdis meist häid inimesi kasvatada. Oskas olla oma, peaaegu nagu eakaaslane, aga samas oli kõigil tema vastu alati respekt: ega keegi julgenud talle vastu seista. Ta kehtestas väga oskuslikult piire. 

Keemia oli minu jaoks täiesti kohutav. Ka matemaatika oli mul terve keskkooliaja kahe ja kolme vahel, lõpus aga võtsin end kokku, tegin asja selgeks ja lõpueksamil jäi mul maksimumist vaid punktikene puudu. 

Mis on tagantjärele hinnates kõige väärtuslikum, mille koolikogemusest kaasa võtsid?

Õppisin end elus õigel ajal kokku võtma. Samuti õppisin heas mõttes nihverdama, kohanduma, olema paindlik. Isegi siis, kui lasin mingid asjad käest ära ning olin omadega päris nurgas, võtsin end kokku ja sain jälle reele. Näiteks olukorras, kui mul oli päris mitmes aines kaheseis. Ka praegusel ajal, kui olen nurka surutud, jään rahulikuks ja saan asjadega hakkama. Ja see ongi kõige olulisem. 

Mida muudaksid Eesti haridussüsteemis?

Mulle teeb suurt muret laste ja noorte vaimne tervis. Olen viimase paari aasta jooksul käinud koos Anne-Mai Tevahiga ligi sajas koolis õpilastele esinemas ning külastanud väga erinevaid koole: väikeseid ja suuri, linnas ja maal. Koolipsühholoogidega on meil praegu kehvasti ja noored ei saa piisavalt tuge. Lisaks õpetajatele ja klassijuhatajale on lastel ja noortel vaja professionaalset psühholoogilist abi, ja seda ei ole kõikidel koolidel pakkuda. Olen kuulnud ka juhtumitest, kus õpilased on saanud koolipsühholoogiga suheldes nii halva kogemuse, et ei julge enam üldse psühholoogidega tegemist teha ning nendega oma muredest rääkida. Valgas on 4000 lapse peale üks kliiniline psühholoog! See tähendab, et ca 90% lastest ei saa kunagi abi. Ja minu arvates on tegemist esmaabiga. Kui pead aasta aega järjekorras ootama, eriti sellises vanuses, probleem süveneb ja jääb sulle terveks eluks. 

Kui meediast jääb mulje, et koolinoored on tohutult probleemsed, raamatuid ei loe, elavad nutiseadmetes, siis minu meelest pole olukord kohe kindlasti nii hull. Pilt koolides on väga oluliselt parem sellest, mis mul varem eemalt vaadates oli. Noored loevad ja kirjutavad. Tegime Kiili koolis noortele luulekirjutamise töötuba – täitsa lõpp, kus noored oskavad ennast väljendada! Super! Neil on sõnavara, samuti oskus märgata, seoseid luua, metafoore kasutada. 

Milline on hea õpetaja? 

Minult telliti just luuletus, millega algkoolilõpetajad soovisid avaldada tänu oma klassiõpetajale. Nad saatsid mulle oma mõtted ja ma aitasin need riimi panna. Minu meelest sobivad need mõtted hästi kirjeldama head õpetajat: naerusuine, laste jaoks päriselt olemas, motiveeriv ja inspireeriv. Nagu üks lapsevanem ütles – kasuema eest. 

Hea õpetaja on selline, kelle juurde saad alati minna, kes kuulab su ära ja vajadusel suunab sind. Ta ei ütle ühelegi lapsele, et too ei kõlba kuhugi ja temast ei saa asja. Ka kõige hullemale marakratile. Igas lapses on midagi head, mis tuleb lihtsalt üles leida. Igale lapsele tuleb anda võimalus. Jube lihtne on noort inimest ühe nõmeda kriitika või halvasti öeldud asjaga maha tampida. Hea õpetaja julgustab lapsi, kaasab neid. 

Mida soovid öelda Eesti õpetajatele? 

On ülimalt oluline teha seda, mida sa päriselt armastad, ja sellesse uskuda. Soovin, et kool oleks koht, kus õpetajad päriselt tahaksid olla.