Bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes alustab vestlust ühe Alan Fletcheri raamatus „The Art of Looking Sideways“ oleva mõistulooga.

Kunagi ammu kuulis üks hiina keiser ühel päeval, et on olemas selline loom nagu krabi. Ta polnud kunagi mere ääres käinud ega teadnud, milline üks krabi välja näeb. Siis kutsus ta enda juurde kuulsa kunstniku ja palus tollel joonistada endale krabi. Kunstnik vastas, et ei saa seda veel teha, sest peab õppima. Keiser andis kunstnikule maja ja teenijad, et õppigu. Viie aasta pärast läks keiser uuesti kunstniku juurde ja ütles: oled nüüd saanud õppida, palun joonista mulle krabi. Kunstnik vastas, et ei, keisrihärra, pean veel õppima. Läks veel viis aastat mööda. Keiser tuli taas sama palvega. Kunstnik võttis lõuendi, pintsli ja värvid ning maalis keisri silme all täiusliku krabipildi. Keiser vaatas, muheles, pööras ringi ja läks minema.

Mis on selle loo kaks moraali? Üks kõlab eesti keeles küll pisut kohmakalt, aga mõte on selline: ma hoiatan sind inimeste eest, kes väidavad, et neil on kümne aasta kogemus, kuid kellel tegelikult on vaid ühe aasta kogemus, mida on kümme korda korratud. See tähendab, et pead kogu aeg midagi juurde õppima. Teine on lihtne: annaks jumal meile nii mõistvaid tellijaid (naerab).

Kuidas sul koolis läks?

Hakkame pihta algusest. Inimene õpib ju kõige rohkem esimese kolme-nelja eluaasta jooksul. See tähendab, et kodune kasvukeskkond on number üks asi ja väga palju sõltub sellest, kui mitmekülgselt oleme seal end arendada saanud. Minu kokkupuude koolikeskkonnaga algas juba enne kooliminekut, sest minu vanemad olid õpetajad. Sellepärast olid õpetajad minu jaoks täiesti tavalised inimesed. Kui kedagi oli vaja saata õpetajate tuppa päeviku järele, saadeti tavaliselt mind, sest ma ei tundnud kooli suhtes ärevust, liigset aukartust.

Vanemad soovivad ju ikka, et nende lapsed oleksid koolis tublid. Kord, kui meile 1. klassis mingi kodutöö anti, tuli ema küsima, kas sain selle tehtud. Ma ei oskagi öelda, kuidas selline tarkus oli minuni jõudnud, aga vastasin, et õppimine on minu töö ja vastutus ning ärgu vanemad end sellesse segagu. Noh, heas mõttes. Hiljem käitusin ka oma lastega niimoodi: ei andnud neile vastuseid, kui nad koolitööd tegid. Näitasin, kust saab teema kohta lugeda. Hiljem on nad selle eest tänulikud olnud, sest õppisid nii iseseisvalt informatsiooni otsima.

Ma ei andnud vanematele ühtegi põhjust oma kooliasjadesse sekkuda. Lõpetasin keskkooli kuldmedaliga. Head hinded tulid loomulikult, ma ei pidanud nende jaoks eraldi pingutama. Mulle on olnud maast madalast selge, et tahan bioloogiks saada. Kool oli selleks vaheetapp, samm selle suunas, mida tahan päriselt teha.

Kui lähen praegu kuhugi kooli esinema, küsin õpilastelt, mis on nende arvates kaks kõige tähtsamat õppeainet koolis. Mida sina pakud?

Arvan, et matemaatika ja kirjandus, sest olen enamiku oma teadmistest raamatuid lugedes saanud.

Meil kattub tervelt 50% (naerab). Mina ütlen, et matemaatika ja füüsika. Füüsika on maailma toimimise alus. Füüsikaseadused määravad kõik, ka meie ühiskonna olemise, mida tavaliselt vaid sotsiaalvaldkonnaga seostame. Kui oskame mõista toimivate süsteemide loogikat, on meil väga palju lihtsam ka humanitaarvaldkonnas hakkama saada. Matemaatika on lihtsalt keel selle maailma kirjeldamiseks. Nendel kahel ainel baseeruvad kõik ülejäänud.

Kas oli midagi, mis oli sulle koolis raske või ebameeldiv?

Mul ei olnud ükski aine raske, samuti polnud mul tõrksust ühegi aine vastu. Eks teadlase tüüpi inimestel püsibki lapsemeelne uudishimu eluaeg. See aitab ka kooliteel hakkama saada.

Keeruline oli vaid kirjatehnika. Minu käsi ei teinud nii ilusaid tähti, kui oleksin tahtnud. Kuigi nüüd vanu asju vaadates näen, et kõige hullem ei olnud.

Kui mina õppisin, kirjutasime ju konspekte. Kogu õppeprotsess tähendaski selle vihikusse kirjutamist, mida õpetaja rääkis. Aga me ei jõudnud ju kirjutada kõike, pidime tegema üldistusi ning mõtlema läbi, mis on tähtis ja mis mitte. Kogu näiliselt primitiivne õppeprotsess pani meid koolitunni või ülikoolis loengu käigus mõtlema. Eksamile minnes võisin peas lehitseda oma konspekti, olin selle läbi töötanud. Kujutan ette, milline piin võis olla eksamiks kellegi teise konspektist õppida. On ju teada, et käsitsi kirjutamine loob seoseid. Käelise ja vaimse tegevuse ühildamine tõhustab õppimist. Kui tudeng saab konspekti mujalt kätte, võib tal tekkida tunne, et mida seal enam kuulata ja mõelda, materjal on ju olemas.

Käisin ka lastemuusikakoolis, õppisin klaverit, aga see oli tüütu. Samas olen väga tänulik, et seal käisin ja tunnistuseni välja venitasin. Minu jaoks oli tegemist distsipliini ja pingutust nõudva asjaga. See ei tulnud mul loomulikult, ma ei ole muusik. Siiski, keskkooliajal saatsin tüdrukute rahvatantsuansamblit klaveril. Nii palju suutsin ära õppida. Üks mu õppejõud ütles kunagi, et igaühest saab koolitada keskpärase klaverimängija. Aga et selle tabamata imeni jõuda, on vaja eeldusi. Igaüks peaks oma andeid arendama, mitte tegema seda, mida keegi kuskil arvab, et peaks. Kui satud õigesse nišši, tulevad asjad loomulikult. Vanemate ja õpetajatena ei tohiks me midagi peale suruda, vaid peaksime oskama näha lapse eeldusi ja seda, mis talle huvi pakub.

Kuidas sulle tundub tänapäeva Eesti kool?

Olen kunagi isegi mõned bioloogiaõpikud kirjutanud. Samuti olen käinud palju koolides ja lastelaagrites esinemas. Lapsed on fantastilised, ei saa vähimalgi moel öelda, et midagi oleks halvasti või valesti. Küsimus on selles, kas ja kuidas oskame nende huvi hoida.

Alati võib olla, et sa mõne õpetajaga ei klapi, aga see ei pea tähendama, et tema ainest ei ole võimalik läbi minna. Seda nimetatakse eluülikooliks. Nii hull, kui seda öelda ka ei ole. Tahame või ei, kõik inimesed on ühel või teisel moel subjektiivsed, oma isikliku kogemusega.

Nii nagu tehisaru võimekus ei sõltu millestki muust kui sellest, mida talle sisendiks antakse, on ka õppimisega: kõik oleneb sellest, mida õpetaja õpilasele ette annab, millisest õpikust laps õpib. Kui kasvame suuremaks, vaatame maailma selle järgi, kas tunneme tuttavaid mustreid ära. Me ei saa mitte kedagi õpetada, saame anda võimalusi õppimiseks. Aga õpetatav peab tahtma seda teha, tal peab olema õhin ja uudishimu. Väikesed lapsed on uudishimulikud, nad tunnevad huvi absoluutselt kõige vastu. Neil ei ole mingeid eelarvamusi, nad ei karda mitte midagi. Neile tuleb vastata, kui nad küsivad, või anda neile võimalus ise uurida, näpuga katsuda. Meie asi on luua võimalused turvaliselt kogemusi omandada. Vastasel juhul võib laps katsetada nii, et teeb endale häda.

Mida muudaksid Eesti haridussüsteemis?

Et elusloodusest aru saada, on loogiline, et teda süstematiseerime, aga teinekord unustame seejuures ära, et näiteks liik kui selline on ka mitmekesine, varieeruv. Alustuseks on maailmast muidugi lihtsam aru saada, kui ta on kastidesse paigutatud. Keerulisema, kuid põhjalikuma mõistmiseni jõuame siis, kui hakkame maailma vaatama kastide asemel dünaamilise põimsüsteemina. Kui jõuaksime selleni, et meie kooliharidus algusest lõpuni õpetaks põimsüsteemis kulgemist! See on võti!

On oluline selgitada lapsele asju, mille vastu ta huvi tunneb. Kui aga hakkan talle peale suruma seda, mille vastu ta veel huvi ei tunne, on see klassikaline võimalus potentsiaalne huvi eos suretada. Pean rahuldama lapse hetkehuvi, aga seda tehes ei tohi jätta muljet, et tegemist on lõpliku vastusega.

Milline on hea õpetaja?

Toon siinkohal näite ühest parimast õpetajast, kes mul on olnud – vanaonust, kes täitis minu elus vanaisa rolli. Ühel hetkel hakati kodus mulle usaldama töid, nagu aiavärava ehitamine või saunale laastukatuse panemine. Kui midagi tegin, käis ta vahel ja kiikas kõrvalt, kuid ei tulnud seletama ja juhendama. Ta lasi mul pusida. Alles siis, kui olin millegagi hädas, tuli ja näitas, kuidas seda asja paremini teha.  

Meil on loomulik soov inimesi aidata. See on karjakäitumise loomulik alus. Meile pakub väga suurt naudingut, kui keegi teine meid sügab, aga sellest veel suuremat naudingut pakub see, kui saame ise teist sügada. Õpetamine iseenesest on ju ka aitamine ja nähes, et keegi ei saa millegagi hakkama, on meil väga suur kiusatus minna ja teha see asi tema eest ära. Probleem on aga selles, et saame küll töö tehtud, aga see teine ei õpi mitte midagi. Õpetamine tähendab ise õppimise võimaldamist – isikliku kogemuse võimaldamist ja mitte liigset aitamist.

Mida soovid Eesti õpetajatele?

Kannatlikkust pusimise vaatamisel ja õigel ajal suunamisel!