Seoses üleminekuga eestikeelsele õppele on mõned lasteaiaõpetajad oma lastega esimesse klassi kaasa läinud ja õpetavad neid seal edasi. 

Kuidas on lasteaiaõpetajatel koolis läinud ja mida kasulikku võtsid nad lasteaiast kooli kaasa? Vestlesin sel teemal Tartu Ülikooli Narva kolledži eelkooli pedagoogika juhtiva õppejõu Lehte Tuulingu, Toila Lasteaia õpetaja Merle Rajasalu ning lisaks veel mitme õpetaja ja koolijuhiga, kelle nimed jätan nende soovil selles loos avaldamata.

Kuidas lasteaiaõpetajal koolis läheb?

Lasteaiast lastega koos kooli läinud õpetajal läheb koolis hästi, ütlevad kõik mu vestluskaaslased. Lasteaias on õpetaja vene kodukeelega lapsi juba mitu aastat eesti keeles õpetanud ja tal on nippe ja kasulikke kogemusi, mida saab koolis kasutada. Tavaliselt alustab lasteaiaõpetaja juba eelkooli laste õpetamisest, mis teeb ülemineku lasteaiast kooli sujuvamaks nii lastele kui ka õpetajale endale. 

Koolid on lasteaiast tulnud õpetajatega rahul. Lapsed õpivad eesti keeles, õppimine edeneb. Lasteaiast kaasa võetud individuaalse lähenemise oskus aitab õpetajal korraldada õppetööd nii, et ükski laps ei jää õppimisest kõrvale ega õppimises üksinda. Lehte Tuuling rõhutab, et õpetamisel toob just individuaalne lähenemine parima tulemuse ja lasteaiast tulnud õpetajad oskavad korraldada õpet nii, et iga laps saab õppida omas tempos ja endale sobival viisil. Eriti oluline on individuaalne lähenemine siis, kui ühes ja samas klassis õpivad koos lapsed, kellest üks osa ei oska eesti keelt üldse, teine oskab natuke ja kolmas osa on kakskeelsest perest.

Mida õpetaja lasteaiast kooli kaasa võtab?

Lasteaiast kooli läinud õpetajad ning ka lihtsalt kaasa mõtlevad lasteaiaõpetajad jagasid mulle hulgaliselt lasteaias saadud kogemusi, mida nad on saanud ka algklassides kasutada. Näiteks on lasteaias olukordi, kus vene kodukeelega lapsed kipuvad hoidma omaette ja omavahel vene keeles suhtlema. Lasteaias kaasatakse neid ühistegevustesse, et nad täidaksid ülesandeid koos eesti lastega, kuid niisamuti saab teha koolis. Ent vaatame mõningaid konkreetseid näiteid, kus lasteaias õpetamise kogemus sobib ka algklassidesse.

Esimene näide: õpetaja aitab. On täiesti tavaline, et eestikeelset ülesannet tehes lülitub vene kodukeelega lasteaialaps mingil hetkel justkui välja ega tule enam kaasa – mõtleb oma mõtteid. Lasteaiaõpetaja märkab seda, kuid läheb teiste lastega siiski edasi. Kui teistega on ülesanne tehtud, suunab ta nad iseseisvalt mängima ja kutsub siis hajevil lapse enda juurde ning juhendab teda ülesande täitmisel, kuni ülesanne saab tehtud. Lasteaias on lapsed sellise tööviisi juba omaks võtnud ja tänu sellele on õpetajal lihtne kasutada seda ka algklassides. 

Näide kaks: kakskeelne laps aitab. Mõni mõlemat keelt oskav laps tuleb lasteaias hea meelega appi vene lapsele, kes eesti keelt veel ei oska. Ta selgitab talle ülesandeid vene keeles ja aitab tal neid eesti keeles lahendada. Kasu on sellest mõlemale lapsele: üks saab uusi teadmisi, teine kinnistab oma juba olemasolevaid teadmisi. Kuid õpetaja peab jälgima, et kakskeelne laps liiga suurt koormust ei saaks. Teiseks peab õpetaja korraldama õppeprotsessi nii, et lasteaiarühma vene lapsed ei jääks kõrvad kikkis ootama, millal kakskeelne laps ühele neist asju eesti keelest vene keelde tõlgib. Kui nad tõlget kuulevad, siis jäävadki nad kakskeelse lapse tõlget ootama ega püüa enam sõnade tähendusi ära arvata. 

Sellise passiivse ootamise vältimiseks paneb lasteaiaõpetaja lapsed õppima rühmade ja paaridena, andes igale rühmale ja paarile erineva ülesande, lisaks saab osa lasteaialapsi õpetajalt individuaalselt lahendatava ülesande, mis samuti erineb teiste laste ülesannetest. Nii peavad kõik lasteaialapsed oma ülesandega enam-vähem iseseisvalt hakkama saama. Eesti keelt paremini oskav laps aitab teist rõõmuga, ent tuleb ka jälgida, et see talle koormavaks ei muutuks. See on teine lasteaias kasutatav töövõte, mis sobib väga hästi ka kooli.

Kas õpetaja peab rääkima ainult eesti keeles?

Arutasime Merle Rajasalu ja Lehte Tuulinguga, kuidas suhtuda reeglisse, et kõik lapsed räägivad või püüavad rääkida ainetundides ja koolis üldse ainult eesti keeles – seda ka omavahel. Nii õppejõud kui ka praktik olid siin ühel meelel: omavahel võiksid lapsed ka vene või mingis muus keeles rääkida, mida nad hästi oskavad, kuid õpetaja peab suhtlema nendega ainult eesti keeles. See viimane on keerulisem, kui esmapilgul tundub. Paar näidet ka selle kohta.

Näide kolm: kaks õpetajat rühmas. Lasteaias tuleb ette olukordi, kus vene kodukeelega laps ei oska veel eesti keeles öelda, missugust abi ta vajab, ja räägib õpetajale oma mure ära vene keeles. Siis aga selgub, et õpetaja ei saa lapsest aru, sest ei oska vene keelt. Lasteaias on lihtne lahendus see, et laps läheb rühma teise õpetaja juurde, kes vene keelt oskab. Rajasalu ja Tuuling pakuvad, et kooliski võiks klassis olla kaks õpetajat, kellest üks õpetab eesti keeles ja teine oskab lapsi vene keeles aidata. Nii kogeb vene kodukeelega laps koolis mõistmist ja omandab teadmisi kahes keeles ehk arendab nii eesti kui ka vene keele oskust. Paraku vastatakse tihti, et kool ei saa endale sellist luksust nagu kaks õpetajat klassis lubada. Tegelikult on probleem pigem selles, et ei tulda selle pealegi, et õpetajaid võiks olla kaks, või lihtsalt ei taheta mitut õpetajat ühte klassi.

Näide neli: laps vastab vene keeles. Oletame, et õpetaja ikkagi saab vene keelest aru. Kas nii võib, et õpetaja räägib rühmas ainult eesti keeles, kuid laps tohib talle vastata ka vene keeles? Ja kas laps võib õpetajale küsimusi esitada vene keeles? Kogenud praktikud arvavad, et mõne lapse puhul ongi vene keeles vastamine õige lahendus, sest algul omandab laps passiivse keeleoskuse – hakkab eestikeelset kõnet mõistma ja õpetaja eestikeelsele jutule vene keeles adekvaatselt vastama. Ajapikku hakkab see laps aga eesti keeles ka kõnelema – kujuneb välja aktiivne keeleoskus. 

Kuid ettevaatust, mõnel lapsel vähendab vene keeles vastamise võimalus eesti keele omandamise motivatsiooni. Nii jõuame tagasi individuaalse lähenemise juurde: kellest on näha, et ta suudab juba eesti keeles vastata, sellelt tuleb eesti keeles vastamist järjekindlalt nõuda. 

Mille poolest kool lasteaiast erineb? 

Lasteaiast kooli läinud õpetajad märgivad, et koolis on mitmes mõttes raskem. 

Kõigepealt tuleb kooli õppekava endale selgeks teha ja selle järgi tunnid ette valmistada. See on suur töö, kui aga n-ö vanad kooliõpetajad lasteaiaõpetajale appi tulevad, saab viimane hakkama. 

Siis õpitulemused. Kolmanda klassi lõpuks tuleb lastel saavutada ettenähtud õpiväljundid. See pingestab nii õpetajat kui ka õppimist. Midagi ei tohiks läbi võtta aeglasemalt, kui nädalateks jagatud tegevuskava ja ainepass ette näevad. Paraku juhtub alati midagi ja selliseid olukordi pole kerge lahendada. Lisaks pole mõned lapsed veel valmis neid õpiväljundeid saavutama, neil võtab õppimine rohkem aega. 

Kolmandaks peab koolis hindeid panema, kuid kahtesid ja ikse ei taha lasteaiast tulnud õpetaja oma kooli jõudnud lastele välja panna, sest siis tunneb laps end saamatuna ja õpimotivatsioon kaob täiesti. Mõni laps õpib lihtsalt aeglasemas tempos ja see ei ole nii ainult vene, vaid ka eesti kodukeelega lastel. Lahendus on see, et koolis hakatakse lasteaia eeskujul lähtuma palju rohkem lapse võimekusest ja huvidest, mitte ainult õppekavast, õpikust ja töövihikust. 

Mõni kooli siirdunud õpetaja tunneb koolis puudust suhtlemisest lastevanematega. Lasteaiaõpetaja kohtub ju lastevanematega päevast päeva ja saab tänu sellele lapse arengu kohta jooksvalt infot jagada, ta saab motiveerida lastevanemaid oma last toetama ja aitama. 

Näide viis: koostöö koduga. Lasteaiaõpetaja pani tähele, et käelises tegevuses, näiteks kääridega paberi lõikamise ülesannetes olid vene kodukeelega lapsed eesti lastest millegipärast aeglasemad. Õpetaja palus vene laste emadel harjutada oma lastega kodus kääridega paberi lõikamist. Kui seda tehti, siis hakkasid vene kodukeelega lasteaialapsed eesti keeles tunni ülesannetest paremini aru saama, sest käelise oskuse puudumine ei hajutanud enam nende tähelepanu ega takistanud sisu mõistmist. Samasugust koostööd lastevanematega on õpetajad rakendanud ka koolis.

Mis on koolis paremini kui lasteaias? 

Lasteaiast kooli läinud õpetajad märgivad, et kooliõpetajal on kõrgem palk, pikem puhkus ja õppeaasta jooksul toredad koolivaheajad. Koolis on ka rohkem koostööd kolleegidega. Ent igale lasteaiaõpetajale koolitöö siiski ei sobi. Üks Tartu Ülikooli (kooli)pedagoogika kursusel osaleja ütles tagasisideringis: „Mul on väga hea meel, et ma sellele kursusele õppima tulin. Nüüd tean päris kindlasti, et töö koolis mulle ei sobi.“ Ta lisas, et ei saa võtta vastutust selle eest, et kõik lapsed kõik õppekavas ettenähtu selgeks saavad, samuti ei sobinud talle mahukas paberitöö. Näeme, et õpetajagi puhul osutuvad määravaks individuaalsed omadused ja eelistused.