Jaanuaris alanud ja poolteist nädalat kestnud streik tõi välja õpetajaid vaevanud mured: ebanormaalselt suur töökoormus ja sellele mitte vastav palk, motivaatorite puudumine (atesteerimine kaotati, aga asemele ei pakutud midagi), ebaselgus õpetaja riikliku palgatoetuse kasutamise põhimõtetes jms. Õli valati tulle sellega, et avalikkust meelestati õpetajate streiki hukka mõistma – küll rõhuti missioonitundele, siis esitati libastatistikat õpetaja enneolematult kõrge keskmise palga kohta jms. Ühest saadi siiski aru – olukord on halb, õpetajad lahkuvad töölt, noori õpetajaid tuleb kooli järjest vähem ning paljud nendestki lahkuvad mõne aasta möödudes.
Siin ei aita ühekordne palgatõus, pigem ootavad õpetajad selget visiooni tuleviku suhtes.
Palju katteta lubadusi
Streigi lõpetamiseks jagati lahkelt lubadusi ja numismaatikutest õpetajad võisid rõõmu tunda, hoiupõrsasse laekub iga kuu 17 eurot enam, kui esialgu lubatud. Seda rahalaeva pidi küll ligi pool aastat ootama, sest alles 29. mail võttis Riigikogu vastu lisaeelarve, kus õpetajate palgatõus kenasti kirjas.
Minister Kallas lubas, et kohe hakatakse töötama välja õpetajate karjäärimudelit, tõsiselt võetakse luubi alla õpetajate töökoormus, selgus saabub ka valdadele ja linnadele – kes mis osa hariduskuludest peab katma. Moodustati mitmed töörühmad, kes pidid üles kerkinud probleemidele leevendust leidma, ehk siis kõrvaldama põhjused, mis on probleemide tekkimiseni viinud.
Kahjuks unustati ära üks „tühine“ asi: õpetajate töökoormuse normaliseerimiseks ja nn karjäärimudeli rakendamiseks on vaja leida koolidesse täiendavalt uusi õpetajaid ning riigieelarvesse sadu miljoneid eurosid. Teame, et uusi õpetajaid pole kuskilt võtta ja eelarve mõttes ei oota ees head ajad, pigem räägitakse püksirihma pingutamisest ja säästmisest. Raha mõttes on praegu antavad lubadused katteta.
Õpetajate töökoormusest
Praegu valitseb müstiline olukord: kui koolis on kehtestatud normkoormuseks 22 kontakttundi, ja õpetajal ongi selline arv tunde, kirjutatakse töölepingusse 1,0 ametikohta. Kui tal on kontakttunde 24 või 26, siis ikka on 1,0 ametikohta. Lisame siia klassijuhatamise, uurimis- ja praktiliste tööde juhendamise jm tegevuse – miski ei muutu, õpetaja töötab endiselt 1,0 ametikohal. Siit ka müstiliselt kõrge keskmine palk.
Tööaja ja töökoormuse töörühm on püüdnud mitmel leheküljel avada õpetaja tegevuse eri tahud ja kleepinud külge sildi, kus kirjas, kui palju mingi tegevus aega võtab. Kahjuks on sellega nii, et mida detailsemalt üritada õpetaja töö lahti kirjutada, seda ebamäärasemaks ja hoomamatumaks asi muutub. Kaks kolleegi, kellel mõlemal on näiteks 21 kontakttundi, võivad tundide ettevalmistamiseks ja õpilaste tööde tagasisidestamiseks kulutada mitu korda erineva arvu astronoomilisi tunde.
Üks asi on õpetada gümnaasiumiastmes ja hoopis teine lugu põhikoolis. Väga palju sõltub klassi suurusest, kas ja kui palju on seal HEV-õpilasi jne. Ajakulu sõltub lisaks kontakttundidele ka õpetatava aine spetsiifikast. Ei kadesta õpetajat, kellel on lugeda 30 klassikirjandit, ja seda mitte ainult ühes klassis. Kuidas võrrelda tema töökoormust näiteks kehalise kasvatuse õpetaja omaga ja kas peabki võrdlema? Normkoormus tuleb paika panna, lähtudes aine spetsiifikast ja lisategevustest, mis on selle aine õpetamisega seotud. Kunagi ammu see nii ka oli, hiljem kõik erisused kaotati.
2027. aastaks loodetakse jõuda selleni, kus õpetajatel oleks maksimaalselt 18 (või koguni 16) kontakttundi nädalas. Mõte on ilus, aga kui sellega ei kaasne mõjuanalüüsi – kust võtta lisaraha ja mis trikiga leida tunnikoormuse alandamisega juurde kvalifitseeritud õpetajaid, siis võib kogu tegevust nimetada toretsevaks unistamiseks, millel reaalsusega midagi ühist pole.
Hea meel on tõdeda, et tähelepanu on pööratud klassijuhataja tööle ja selle tasustamisele. Igal juhul tuleks välistada olukord, kus koolijuht võib klassijuhatamise lugeda üldtööaja sisse, selle eest eraldi tasu maksmata.
Kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab üheselt, et põhikoolis on klassi täitumuse piirnorm 24 õpilast. Kas sellest peetakse kinni? Kui ei, peab keegi selle eest vastutama. Pugeda selle taha, et klasse ei saa pooleks jagada rahapuudusel või ruumipuuduse tõttu, ei ole korrektne. Õpetaja töötasu ei sõltu praegu sellest, kas tal on klassis kaheksa või 30 õpilast. Kindlasti ei ole see normaalne.
Õpetaja karjäärimudelist
Akadeemik Jaak Aaviksoo vaieldamatuks „teeneks“ meie haridussüsteemis on see, et ta lõhkus toimiva atesteerimise süsteemi (tema sõnul preisi pagunite süsteem), pakkumata midagi vastu. Nüüd, üle kümne aasta hiljem, oleme taas jalgratast leiutamas. Kas see ratas ka sõidukõlbulik on – kahtlen tõsiselt. Ja väga lihtsal põhjusel – meil ei ole raha selle süsteemi käivitamiseks ja elushoidmiseks.
Kui alustav õpetaja peaks saama tänases mõistes ühe ametipalga, õpetaja 1,2 ametipalka, vanemõpetaja 1,4 ametipalka ja meisterõpetaja 1,6 ametipalka, siis on ilmselge, et palgakulu vähendamiseks püütakse kõikide vahenditega hoida vanemõpetajate ja meisterõpetajate arvu nii madalal kui vähegi võimalik. Eespool toodud koefitsiendid pole kivisse raiutud, neid tuleks minu meelest vähendada ja kummalise „meisterõpetaja“ asemel võiks olla ikka „pedagoog-metoodik“.
Minu jaoks on kummaline seegi, et lisaks n-ö riiklikule karjäärimudelile on kavas tekitada konkreetse kooli karjäärimudel, mis töötatakse välja koolijuhi juhtimisel. Kas see toob siis kaasa selle, et vanemõpetaja X, kes lahkub koolist ja läheb tööle mõnda teise kooli, ei olegi enam vanemõpetaja? Kes omistab nn meisterõpetaja aunimetuse ja missuguste kriteeriumite alusel? Või teeb seda Kutsekoda, omamata selleks minu hinnangul piisavat pädevust.
Kokkuvõtlikult võib öelda: kui riigieelarve koostamisel õpetaja karjäärimudeli rakendamise hinnanguline maksumus ei kajastu, siis võib neid mudeleid edaspidigi kirjutada, teades ette, et lähema viie-kuue aasta jooksul need niikuinii ei rakendu.
Hariduslepe ilma omavalitsusteta?
Mai keskel teatas Eesti Linnade ja Valdade Liit, et ei osale enam haridusleppe läbirääkimistel. Sisulisi vastuseid nad esitatud küsimustele ei saanud ja liidul puuduvad volitused siduvate kokkulepete sõlmimiseks. Kas tekib olukord, kus iga omavalitsus sõlmib eraldi kokkuleppe HTM-ga?
See ei oleks enam ka naljakas, kuigi pakuks tõenäoliselt pikemaks ajaks tööd ja leiba kõikvõimalikele ametnikele. Jõelähtme vallavolikogu liikmena teeb tekkinud olukord mind väga murelikuks – üha enam ülesandeid pannakse kohalikule omavalitsusele, kuid riigi poolt finantseerimist ei kaasne. Lihtne on öelda, et koolis peavad olema kõikvõimalikud tugispetsialistid ja neile tuleb palka maksta õpetajatest enamgi – selliseid spetsialiste on raske leida. Kas praegu on kerge leida matemaatikaõpetajat, füüsikut, keemikut, bioloogi jne? Õpetajate palkade tõus tähendab automaatselt seda, et tuleb tõsta ka lasteaiaõpetajate palka, ja see pole sugugi väike osa valla eelarvest.
Pessimism leppe sõlmimise asjus
Minu hinnangul on nullilähedane tõenäosus, et suudetakse sõlmida hariduslepe, mis rahuldab kõiki osapooli. Üks häda on see, et üks osa leppest, näiteks õpetajate tööaega ja koormust hõlmav, püütakse lahti kirjutada pisidetailides. Paraku on õpetaja töö väga spetsiifiline ja kõiki detaile mingisse leppesse kirja panna polegi võimalik. Midagi peab jääma ka lepingupartnerite (õpetaja ja koolijuht) omavahelise kokkuleppe raamidesse. See on võimalik vaid siis, kui koolijuhil on kooli eelarves raha, mis võimaldab selliseid leppeid sõlmida.
Õpetajate karjäärimudel on praegu liivale kirjutatud, rahalist katet sellele ei ole näha ja mudeli sisuline pool on arusaamatu: kes ikkagi otsustab, missugust palgaastet õpetaja väärt on? Täna võin sõlmida koolijuhiga palgaleppe mis tahes summa peale, kui tema on nõus ja mulle see sobib. Ilma igasuguste aunimetusteta.
Tundub, et nii karjäärimudeli kui muude tõsiste teemade puhul on läbirääkimistel osalejad sunnitud kuulama HTM-i paberile pandud seisukohti ja diskussiooniks ning aruteludeks väga palju ruumi pole. Streigi lõpetamiseks oli hea tahte lepe geniaalne mõte, kui see jääb aga sõlmimata, ja seda mitte õpetajate või neid esindava organisatsiooni süül, siis ei maksa unustada, et õpetajatel on hea mälu ja järjekordse, kuid tõsisema ja pikema tööseisaku korraldamine ei käi meile kindlasti üle jõu.
Loe ka:
Lisa kommentaar