• Kohe lõpeb see õppeaasta, vahel on kosutav suvi ja siis … hakkame nuputama, kuidas kõige sellega, mis targad inimesed on välja mõelnud, ometigi toime tulla.
• Kõrged ametnikud, sh haridusminister, väidavad et pole raha õpetajatele normaalset palka maksta, aga kõikvõimalikeks asendustegevusteks raha jagub.
• Kas on üldse analüüsitud, kuidas on võimalik uuel õppeaastal põhikooli lõpuklassis õpet mõistlikul viisil korraldada?

Kui juunikuus hakkab õpetaja tavaliselt tegema puhkuseplaane, siis sel aastal on asjad pisut teisiti. Kõigepealt on vaja kokku seada õppekava, tähtaeg läheneb ja nimetatud dokument peab saama mitmelt poolt heakskiidu ja kinnituse. Kuigi kahtlen selles, kas õppekava koostamine kuulub ikka õpetaja tööülesannete hulka, teen selle töö lõpuks ikkagi ära. 

Tulemuseks on üle Eesti ca 350 enam-vähem ühesugust ainekava, erinevus ehk detailides. Meenutab vene sõjaväes oldud aega – pool päeva tassisime lund ühte hunnikusse ja pärast lõunat viisime lume tagasi sinna, kus see enne oli. Terve päev tublilt tööd tehtud. 

Meenub aeg, kui iga õpetaja sai õppeaasta alguses kooli raamatukogust nn aineprogrammi ja see täitis nii ainekava kui ka töökava funktsioone. Nüüd kirjutatakse kümneid lehekülgi tarka teksti, mida hiljem mitte keegi ei loe. On sellel kõigel ikka mõtet? 

Mis saab sügisel?

Õppekavaga on asi lihtne – teeme valmis ja unustame ära, järgmise korrani. Kuid sügisel ootab ees üks tont – eksamitont – ja kuidas siin asjad nii korraldada, et lambad söönud ja hundid terved, seda ma ei tea. Haridusminister püüdis juba eelmisel sügisel seadusest kõrvale hiilides põhikooli lõpueksamid tuua kuu aega varasemaks, õnneks ei läinud see tookord läbi. Püsivus viib aga sihile ja minister sai lõpuks oma tahtmise. 

Täna teame, et sügisel kooliteed alustavad üheksandikud peavad olema ülivõimetega – üheksa kuu õppematerjal (koos eksamieelse kordamisega) tuleb omandada kuu aega lühema ajaga, sest eesti keele eksam toimub juba 22. aprillil ja matemaatikaeksam 7. mail. Siis tuleb veel sooritada valikeksam ja kooliaasta on maikuu keskel justkui läbi. Kas ikka on? Teatavasti on ühes õppeaastas 175 koolipäeva. Kas 9. klassi puhul tuleb mingi erand või venitame kooliaasta kunstlikult ikka juuni algusesse, ehkki enam midagi asjalikku teha ei saa, sest õpilased teevad gümnaasiumikatseid, käivad koolides vestlustel jms? 

Mõjuanalüüsi ei ole

Eksamite nihutamine ühe kuu võrra ettepoole tekitab väga palju küsimusi, millele õpetajana peaks juba täna vastuseid teadma. Kas lõpueksamil võivad olla küsimused  ja ülesanded kogu õppekava kohta või on plaanis mõned teemad välja jätta? Kui jätame midagi välja, siis need teemad jäävad õpetamata ja seega me riiklikku õppekava ei täida ehk rikume teadlikult seadust. Kui midagi välja ei jäeta, siis kuidas korraldada õpe nii, et nii kohustuslikes eksamiainetes kui ka potentsiaalsetes valikeksamiainetes jõuaks aprilli keskpaigaks nii kaugele, et õpitulemused on saavutatud? 

Kuna seaduse järgi on 9. klassis suurim lubatud nädalatundide arv 32, siis pole võimalik lisada täiendavalt eesti keele, matemaatika- jt ainete tunde tunnijaotusplaani. Lastevanemad jälgivad riiklikult kehtestatud piirarve väga hoolsalt, siin mingit isetegevust olla ei saa. Kui asjale loominguliselt läheneda, siis võib koolis tekitada aineringe – kõik lapsed tahavad (?) käia matemaatikaringis, emakeeleringis jne. Kui ei taha, siis tehakse populaarses vormis selgeks, et lõpueksami sooritamine heale tulemusele võib olla väga probleemne. Mõnes koolis võib selline asi isegi kõne alla tulla, kuid üldjuhul mitte. 

Kas on üldse analüüsitud, kuidas on uuel õppeaastal põhikooli lõpuklassis õpet võimalik mõistlikul viisil korraldada? Kui jah, siis peaks need juhised olema kõikidele õpetajatele kättesaadavad. Ehk olen midagi kõrvust mööda laskunud, aga midagi konkreetset pole lugenud ega ka kuulnud. Kui välja arvata see, et mingid selgitused pidid tulema augustikuus. 

Kas ja kuidas teha järeleksameid?

Olen seisukohal, et kui põhikooli lõpus on eksamid, siis eksamil positiivse tulemuse saamine ei tohi olla karmimate tingimustega, kui on gümnaasiumi lõpus. Gümnasist, kes saab eksamil ühe punkti ja kõikide eksamite peale kokku ehk kümmekond punkti, on meie haridusametnike meelest uskumatult tubli ja talle tuleb anda gümnaasiumi lõputunnistus. Põhikoolilõpetaja peab saama maksimumtulemusest vähemalt 50% ja mitte grammigi vähem. Kus on siin argumenteeritud põhjendused? 

Loru gümnasisti peale raisatakse maksumaksja raha tundandete eurode kaupa ja ei mingeid põhjendusi. Kas põhikooli lõpueksamil läbipõrunu saab paari päevaga nii palju targemaks, et sooritab nädal hiljem „edukalt“ korduseksami? Ilmselge, et ei saa ja kas peabki. Kui kool on pakkunud õpilasele kogu koolitee vältel kõikvõimalikku tuge, siis on igati arusaadav, et ta teeb eksami oma oskuste ja võimete kohaselt ja kindlasti ei ületa tulemus sageli 50% künnist. Kas selline laps tuleb jätta klassikursust kordama või on aus talle anda lõputunnistus väljateenitud tulemusega, et ta saaks jätkata õpinguid kutseõppeasutuses, kuhu ta soovibki minna? 

Aastaid tagasi oli võimalus eksam sooritada 35 protsendiga. Mingil põhjusel leiti, et see ei sobi. Olemegi juba aastaid olukorras, kus matemaatikaeksamil ei suuda ca 20% õpilastest riiklikku eksamit sooritada. Mingil, mulle arusaamatul põhjusel peetakse seda olukorda normaalseks ja midagi ette ei võeta. 

Kui üldse kõnelda korduseksamitest, siis nagu põhieksamil, peavad ka korduseksamil olema kõikide õpilaste jaoks samad ülesanded. Aastaid tagasi oli matemaatikaeksamil kaks komplekti ülesandeid, siis leiti, et liigne luksus ja liiga palju kulub raha eksami ettevalmistamisele – teeme ühe variandi. Ma leian, et eksameid ettevalmistav komisjon peab olema suuteline igal aastal kaks eksamivarianti kokku panema küll (üks põhieksamiks ja teine korduseksamiks). Kui ei ole, siis tuleb selline komisjon kiires korras laiali ajada. 

Lõpetage (m)asendustegevus ehk e-eksami ettevalmistamine!

Kohe-kohe kooli lõpetavad 9. klassi õpilased said võimaluse katsetada nn e-eksameid. Kuigi üks häda ajas neid eksameid tehes teist taga, siis kuulutati võidukalt, et kõik sujus suurepäraselt. Tõsi, matemaatikaeksamiga ei suudetud EIS-i kokku jooksutada, sest sooritajaid oli alla tuhande, reaalse eksami puhul oleks neid kordades rohkem. 

Et tegemist ei olnud tõsiselt võetava eksamiga, siis õpilased ilmselt väga ei pingutanud. Minu kui õpetaja jaoks jäi õhku kaks olulist küsimust: miks nimetatakse e-eksamiks mingit arusaamatut vusserdist, mida lõpuks peab ikka inimene käsitsi parandama? Selleks oli palgatud eraldi inimesed, kes e-eksamitöid parandasid. See meenutab autot, mis sõidab vaid juhul, kui seda tagant lükata. Kui saatsin Harnosse kirja sooviga näha ülesandeid, siis vastati viisakalt, et ei saa. Kuna eksamid on arendamisjärgus, siis ülesandeid ei näidata. Teine tore põhjendus oli see, et ülesannete pank on veel väga õhuke ja seepärast ei saa mu soovile vastu tulla. 

Tuleb tõde tunnistada – tänu ühele kolleegile, kes kõikidest ülesannetest pildid tegi, levivad need ülesanded üle Eestimaa. Niipalju siis kiivalt hoitud saladusest. 

Ma ei tea, kui palju on e-eksamite arendamiseks maksumaksja raha tuulde loobitud, aga see õnnetu elevant pole isegi hiirega maha saanud. Kõrged riigiametnikud, sh haridusminister, väidavad et pole raha õpetajatele normaalset palka maksta, aga kõikvõimalikeks asendustegevusteks raha jagub. Kindlasti pole e-eksamitele kuluv raha ainuke, mille puhul on küsimusi rohkem kui vastuseid.