On teemasid, mille puhul näidatakse (või tahetakse näidata) et kõik on ülihästi, takistusi ja muresid justkui polekski. Üks selline on eestikeelsele õppele üleminek, kus tundub, et kõik laabub ja sujub tõrgeteta, kui ainult väga tahta. Teine on kaasava hariduse korraldus, mille puhul ei ole samuti eriti kombeks raskustest rääkida.
Hoopis teistsuguse pildi olukorrast maalis ühe väikeklassi õpetaja toimetusele saadetud kiri. Õpetaja kirjutab, et kui esimeses klassis laabus tal keerulise õpilasega koostöö hästi ja tekkis lootus, et laps saab ka suures klassis hakkama, siis teises klassis muutus äkitselt kõik. Alguses muutus laps vägivaldseks oma ainsa klassikaaslase vastu. Ei möödunud päevagi, mil teine ei pidanud juustest sikutamise, asjade loopimise, hoopide ja rünnakute ees hirmu tundma. Õpetaja ei julgenud klassist minutikski lahkuda ega õpilasi kahekesi jätta, ometi leidis pidurdamatu laps ikka mõne hetke, et kaaslasele liiga teha. Kui õpetajat laps varem hoidis, siis ühel päeval lõi ta ka teda. See hakkas päevast päeva korduma. Saatjaks vanemate süüdistused, et koolis tehakse lapsega kõike valesti ja liiga vähe.
Õpetaja tunnistab, et tundis hirmu, abitust ja alandustunnet, sest kuigi ta toimuvast kooli juhtkonnale korduvalt teada andis, ei võetud midagi ette. Ta jäeti keerulises olukorras üksi. Heal juhul öeldi: „Me ei saa midagi teha, püüa vastu pidada“ või „Me tegeleme sellega“. Järjekordse ümarlaua kokkukutsumine ei muutnud midagi, pigem läks olukord hullemaks.
Alles siis, kui olukord oli juba kriitiline ja õpetaja viibis haiguslehel, otsustas kool, et õpetaja selle õpilasega enam koos ei jätka, laps õpib peamiselt kodus ja mõned tunnid nädalas tegeleb temaga tugiisik. See ei ole lahendus, arvab õpetaja, kes on lapse pärast mures ega mõista, miks ta nii äkki muutus. Mis temaga juhtus? Mis toimub lapse kodus, kas ta on seal kaitstud ja hoitud? Kas keegi toetab ka vanemaid, kes on silmanähtavalt väsinud ja katki?
On teada, et kõiki lapsi ei saa tavakoolis tulemuslikult aidata. Koolid töötavad juba praegu võimete piiril, puudu on inimestest, ruumist, rahast. Samas ei ole kohta, kuhu keerulised lapsed saata ja kus nad ka päriselt abi saaksid. Pealegi, kes selle otsuse teeks? Koolid tunnevad, et on oma muredega üksi jäetud ning karta on, et olukorras, kus riigil tuleb hakata igas valdkonnas kokku hoidma, ei lähe võimalused paremaks. Aga kui probleemi nagu kuuma kartulit ühelt teisele veeretada, ei muutugi midagi.
Lisa kommentaar