Maikuu jooksul käisid Tartu Raatuse Koolis töövarjudeks Tartu Puškini Kooli õpetajad: klassiõpetajad Jekaterina Luptova ja Olga Lanevskaja, matemaatikaõpetaja Niina Gontšarova ning vene keele ja kirjanduse õpetaja Marika Rääbis. Kuidas neil läks?

Õpetajad osalesid 15 tunnis töövarjuna ning said keelepraktikat, suheldes õpilaste ja õpetajatega. Tõele au andes oskasid kõik neist eesti keelt väga hästi, mistõttu saidki nad asuda juba kõrgemaid eesmärke püüdma. Ennekõike oli oluline tõsta õpetajate enesekindlust, tutvuda eestikeelse koolikultuuri ja õppeprotsessiga.

Õpetajad tõid välja, et vene õpetajatel napib eesti keeles suhtlemise julgust ning pikem praktika aitab lihvida eestikeelset aineterminoloogiat. 

C1-keeleeksam kui suur väljakutse

Raatuse kooli tulevad õpetajad valis välja Puškini kooli direktor. „Arvan, et ta tegi valiku selle põhjal, et õpetajad oleksid valmis järgmisel õppeaastal eesti keeles tunde andma,“ lausus Marika Rääbis. „Üks asi on sooritatud keeleeksamid, teine asi tundide läbiviimine. Praegu on C1-keeletaseme eksam tehtud ainult minul ja veel ühel õpetajal.“

Jekaterina Luptova, kes kõneleb eesti keeles täiesti laitmatult, pole samuti C1-taseme eksamit veel edukalt sooritanud. Samas räägib ta kõigest sellest, naeratus näol. „Olen veidi aeglane ning jäin hätta kuulamisülesannetega. Saan küll eesti keelest väga hästi aru, aga kolme asja korraga – kuulata, küsimustest aru saada ning valida sobiv vastusevariant – on ikkagi keeruline teha. Eriti kui vastused on päris sarnased. Eks tuleb lihtsalt rohkem lugeda, õppida ja harjutada. Eesti keele õppisin ma ära juba lapsena. Elasime eramajas ning kõik naabrid olid eestlased – nii see keeleoskus tuli.“

Teisedki meie vestluses osalenud on eesti keele selgeks saanud enamasti juba lapsena.

Marika Rääbis: „Minu kodukeel oli vene keel, aga mu isa on eestlane ja hoovis oli üks eestlasest tüdruk, kellega eesti keeles rääkisime. Õpetajakutse omandasin vene keele ja kirjanduse õpetajana. Töötasin 37 aastat vene koolis, mistõttu minu jaoks on see praktika väga oluline. Olen hakanud lugema ka eestikeelset ilukirjandust.“

Olga Lanevskaja õppis eesti keelt ülikoolis, kuna selleta kõrghariduse diplomit ei saanud. Keeleeksamit tegi kolm korda ja alles siis sai C1-kategooria. „Aga ma ei kasutanud eesti keelt oma töös kuigi palju, mis muidugi aeglustas keeleoskuse arengut,“ lisab ta. 

Eesmärkidest rääkides ütleb Niina Gontšarova, et soovis näha, kuidas tavalises eesti koolis tunnid toimuvad, millised on sealne rutiin ja suhted õpilastega. 

„Seda, kuidas lastele asju tunnis selgitada, võib õppida ka raamatust, aga just see suhtlemise pool – õpilase ja õpetaja suhtlus klassiruumis – huvitas mind väga,“ ütleb Niina. Ta on oma matemaatikatundides juba eestikeelset õpet ka katsetanud, kuid aega kulub selleks väga palju, eriti ettevalmistamisele. 

Rahulik õhkkond vs. itaalia temperament

Raatuse koolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maila Jürgensoni töövarjuks olnud Marikat huvitas ennekõike võrdlusmoment. 

„Kui Puškini koolis on kirjanduse kontrolltööde puhul kasutusel rohkelt kuulamisülesandeid ja selle põhjal täidetakse valikvastustega test, siis siin on tööd peamiselt lahtiste küsimustega, milleks vene kodukeelega õpilased eesti keeles õppides kindlasti veel valmis pole,“ märgib ta.

Matemaatikaõpetaja Marvi Remmiku tundides külaliseks olnud Niina sõnul olid need tunnid väga arendavad.

„Mulle meeldis väga, kuidas tema tund oli organiseeritud,“ räägib Niina Gontšarova. „Õhkkond klassis oli väga hea ja rahulik. Lapsed, keda nägin, olid motiveeritud. Näis, et neil on matemaatika vastu väga suur huvi. Selles on kindlasti oluline roll õpetajal. Marvi ülesannete valik oli väga huvitav. Meeldis, kuidas ta küsis lastelt väga häid abistavaid ja suunavaid küsimusi, mis aitasid iseseisvalt lahenduseni jõuda ja uusi teadmisi saada.“

Suurimate erinevustena nägid külas käinud õpetajad eesti ja vene õpilaste temperamenti ja distsipliini, mis Raatuse koolis kindlasti rahulikum. Ukrainlaste temperament on õpetaja Niina sõnul nagu itaallastel. Kuigi ka venelasi peetakse eestlastega võrreldes temperamentseteks, on üle 200 Ukraina lapse hoopis teisest puust. 

Õpetaja teeb märkusi vaid silmadega

Marika Rääbise sõnul on Raatuse kooli õpilased väga viisakad, käituvad tunnis väga hästi ja õpetaja teeb neile märkusi ainult silmadega. Õpetajad on väga lahked, teretavad ja tunnevad huvi, kuidas külalistel läheb.

Klassiõpetaja Jekaterina Luptova lisab, et erinev on algõpetuse tunniplaan. „Meil on kõik tunnid, nagu keel ja matemaatika, tunniplaanis eraldi, siin aga üldõpetuse all koos. Samuti on meil eraldi tööõpetus ja kunst, mis siin koondunud loovaine tunniks.“

Jekaterina kiitis väga klassiõpetaja Kristiina Pavlenkot, kelle tundides ta viibis. „Ta on väga hea õpetaja. Õpilased käituvad tema tundides väga hästi. Just võrdluses oma klassiga, kus mul on praegu väga palju õpilasi: enamik neist on poisid, kel veidi keevalisem temperament.“
Alles oma viimasel töövarjupäeval jõudis õpetaja Marikale üllatusena kohale teadmine, et Raatuse koolis ei panda teatud õppeainetes hindeid. Üks selline aine ongi kirjandus. Õpetaja Maila tutvustas talle ka hinnangute kirjutamise võlukunsti. 

Puškini ja Raatuse erinevad koolipäevad

Tunniplaani erinevusena toodi välja koolipäeva hilisem algus ning vahetunnid. Kui Raatuses on enamik vahetunde lühemad ja 1.–6. klassidele üks pikem liikumisvahetund, mil ka süüakse, siis Puškini koolis kestavad kõik vahetunnid 20 minutit. 

Marikale meeldisid aga õpetaja Maila tundides nn tunderingid, kus õpetaja laseb lastele muusikat või loeb luuletuse ning palub paari lausega kirjeldada, kuidas neil eilne päev läks ja kuidas nad ennast täna tunnevad, milline on nende tuju. 

„Seda saan kindlasti ka oma õppetöös kasutada ning see arendab minu hinnangul väga hästi just suhtluskeelt,“ ütles Marika.

Klassiõpetaja Olga partnerõpetaja Raatuses oli Tiina Vink, kelle tunnid talle väga meeldisid. 

„Need olid läbimõeldud ja struktureeritud. Tiina tundides saavad lapsed iseseisvalt töötada, mis aitab neil arendada enesekindlust ja vastutustunnet. Õpetaja motiveerib lapsi tunni ajal liikuma ja kaasa mõtlema. Olen juba mõndagi oma tundides proovinud, näiteks interaktiivseid mänge ja grupitöid. Samuti plaanin kasutada rohkem liikumist ja praktilisi ülesandeid, et hoida üleval õpilaste huvi.“

Eestikeelsele õppele ülemineku teemal mõtiskleb Jekaterina: „Kui täiskasvanu tahab tööd saada, õpib ta keele ära. Lapsed seda sellisena veel ei taju, mistõttu on neil kindlasti raskem. Kõige suurem murekoht on erivajadustega lapsed, kellest mõned alles enne kooli rääkima õppisid. Kuidas nad septembrist eesti keeles õppima hakkavad, ei tea. Usun, et enamik lapsi saab tasapisi, kuid kindlalt siiski hakkama.“

Olga leiab, et kõige suuremad takistused eestikeelsele õppele üleminekul on sobivate õppematerjalide puudumine ja õpilaste piiratud sõnavara. 

„Eestikeelsetele koolidele loodud õpikud on mitte-eesti emakeelega lastele tihti liiga keerulised. Lisaks on raske leida piisavalt lihtsaid ja selgeid materjale. Pean tihti ise materjali kohandama ja looma, et see vastaks õpilaste tasemele. Samuti on oluline leida viise, kuidas muuta õpilased keeleliselt enesekindlamaks ja tekitada neis huvi eesti keele õppimise vastu.“

Marika arvates on eestikeelsele õppele üleminekul väga suur roll õpetajal. 

„Kui ta oskab suunata õppe fookuse õigesse kohta, läheb kõik hästi. Aega muidugi kulub. Ei ole nii, et ülejärgmisel aastal räägivad kõik vabalt eesti keelt ja saavad kõigest aru. Nagu siingi koolis kuulsin, suhtlevad Ukraina õpilased väljaspool tunde ikkagi peamiselt omavahel ja muidugi mitte eesti keeles.“

Oluline on leida eestikeelne suhtlusring

Põneva faktina tuli välja, et Raatuse kooli vilistlane Anastasiia Perško, kes sellel kevadel juba Treffneri gümnaasiumi lõpetab, oli Puškini koolis õpetaja Marika õpilane. Ta on hea näide sellest, kuidas keelt kõige paremini õpib. Kui ta täiesti venekeelsest keskkonnast Raatuse kooli tuli, rääkis ta eesti keelt kehvemini kui tema ema. Koolis õppis ta keele selgeks aga üllatavalt kiiresti ning üks oluline põhjus oli kindlasti see, et tal ei olnud isegi vahetunnis kellegagi vene keeles rääkida. Et paljud teisest keeleruumist tulijad jäävad ainult omavahel suhtlema, on saanud suuresti komistuskiviks näiteks Ukraina lastele, kes eesti keelt nii hästi ja kiiresti omandanud ei ole.

Arutlesime sellegi üle, mida oleks saanud teisiti teha. Üks võimalus oleks olnud õpilastele, kelle keeletase ei võimalda kohe ja täielikult eestikeelsele õppele üle minna, teha vaheaasta, mille jooksul ainet õpetataks minimaalselt, kuid keelt palju ja süvendatult. See jätaks need õpilased küll aastaks kauemaks kooli, aga tulemus võiks olla lõpuks parem. Mõistagi nõuaks selline lahendus raha ja aega, mida jällegi napib.

Kokkuvõttes võib öelda, et eestikeelne Eesti kool polnud külalistele mingi imeasi. Tõdeti, et siin tehakse samasugust tööd nagu vene koolis, on sarnased eesmärgid ja inimesed. See kõik andis Puškini kooli õpetajatele ennekõike hulga vajalikku enesekindlust, et nad on õigel teel ning saavad hakkama. Viimane on kahtlemata hea lähtekoht sügisel Puškini koolis eestikeelsele õppele üle minna.

Avaldati lootust, et linn rahastab sedasorti projekte tulevikuski ning neil on võimalik eestikeelse kooliga veelgi põhjalikumalt tutvust teha. Väidetavalt tehti Tallinnas sarnases projektis kuus nädalat iga päev tööd. See vajab muidugi ka rohkem raha, sest sel perioodil tuleb maksta asendusõpetajatele.