• Üks tähelepanuväärsemaid kogemusi vaadeldavast perioodist ongi patoloogiline uuendusmeelsus, progressiusk ja lõputud struktuurimängud.
• Vaja on tarbetu pseudouuendus ära lõpetada ja tegelda vajalikuga nii õpetajakoolituses, täiendusõppes, õppekavaarenduses, haridusjuriidikas kui ka haridusökonoomikas.

Kolmkümmend kolm aastat on möödas Eesti taasiseseisvumisest. Sellesse mahub eri vanuses kaasteeliste vahetu kogemus, mis pakub tagasivaadet ja hinnangut, ehk ka mõningast tulevikuprognoosi. Teavet meie hariduselus toimunu kohta on leida eri allikatest, minul oli üheks abimeheks teos „Haridusministeeriumi sajand“, rahvusarhiivi väljaanne 2018. aastast. Selles on küll vaid valik dokumente ja koostaja ettevaatlikud kommentaarid. Küllap ongi objektiivset hinnangut anda keeruline, sest meedia rõhutab vaid positiivset või skandaalset. Sisulist analüüsi on väga vähe, kui üldse. 

Samas pole ka põhjust head eitada. Meie 15-aastased on PISA testides olnud mitu korda Euroopa parimad. Eestis on kogu õppevara (eesti ja vene keeles) virtuaalsena kättesaadav. Õpetajad oskavad kasutada infotehnoloogia võimalusi uute ja kasutajasõbralike õppekeskkondade loomisel. Endiselt töötavad huvikoolid ja stuudiod, rahvusvahelistel aineolümpiaadidel ja ka spordivõistlustel on Eesti õpilased edukad. 

Ka väliskolleegide hinnangul oleme igas mõttes innovaatilised ja moodsad, kujundame individuaalseid õpiteid ning oleme kõik kangesti vabad, autonoomsed ja demokraatlikud. Lisaks rakendatakse jutu järgi kõikides koolides uut õpikäsitust, sellekohaselt projekteeritavat isegi riigigümnaasiumide hooneid. Uueks abivahendiks on saanud tehisaru, kõikjal valitseb õhinapõhisus ja koolirõõm. 

Ometi on igal edulool oma varjukülg ja millegipärast pole kumbki pedagooge koolitav ülikool uut õpikäsitust mõistena selgitada suutnud, mis muidugi ei sega selle kasutamist igal pool ja omal viisil. Peaasi et kõik on uus ja progressiivne.

Korraga mitmes suunas

Soovitan lugeda raamatut „Kas Eesti PISA on viltu?“ (Põder, Lauri, Veski), kust selgub, et ongi, ja seekord veenva tõendusmaterjali põhjal. Uuring on üks väheseid tõsiseltvõetavaid hariduspoliitika käsitlusi, milles on mõnevõrra puudutatud ka haridusjuriidikat ja -ökonoomikat. Näiteks Opiq õppevarana on olemas küll, kuid riik selle ostmiseks koolidele raha ei anna. Õpikuraha – 57 eurot õpilase kohta – kehtib alates 2009. aastast, ühe õpiku hind on aga praegu keskmiselt 20–25 eurot. Küllap on kommentaarid liigsed.

Kuidas on hariduse mõttes lood Eesti juhtide ja valitsejatega? Meil on keskharidusega välisminister ja mitu muud ministrit-bakalaureust. Haridusminister on küll doktorikraadiga, aga ta kasutab seda hariduspoliitika tegemisel millegipärast imevähe. On ka MA-tasemel ministreid, kelle intervjuud ajalehes tekitavad oma asjatundmatusega lihtsalt piinlikkust. 

3. augusti Õhtulehes kirjutas minister Pakosta „hariduse ikkest“ ja soovitas õppeaega gümnaasiumis lühendada. Pisut varem soovis haridusminister aga keskkoolikursust pikendada nelja aastani, suurendades selles üldhariduse osa ja omandada kutseoskusi koos mingil tasemel kvalifikatsiooniga. Mõlema arvates läheb üleminek järgmisesse haridusastmesse kergelt, Pakosta arvates lausa „ludinal“. Paraku ühekorraga kahes suunas joosta ei saa.

Kõige tähelepanuväärsemad muutused Eesti haridussüsteemis on seotud uusväärtustega ja tähenduste muutumisega. Kui nn päris kõrgharidus tähendas varem viieaastast ülikoolistuudiumit, siis Bologna deklaratsiooniga hakkas juba kolm aastat bakalaureuseõpinguid tähendama kõrgharidust, nii BA- kui MA-töökeste eest saab juba teaduskraadi. Doktoriõpinguid aga paljud võimekad noored ette ei võtagi, kuna teavad, mille kõigega tuleks rinda pista, hoolimata praegu kehtivast nooremteaduri palgast nelja aasta jooksul.

Seega tulebki arvestada neid uusväärtusi ja newspeak’i – neist kirjutas üsna ammu juba George Orwell. Viimase tõe instantsi esindab VÕIM – poliitikud ja ministeeriumid, kus ametnikud kiiresti vahetuvad, lähtudes valitsust moodustavast koalitsioonist. Üks tähelepanuväärsemaid kogemusi vaadeldavast perioodist ongi patoloogiline uuendusmeelsus, progressiusk ja lõputud struktuurimängud. Otsustage järgnevat arengulugu silmas pidades ise.

Süsteem on ummikus

Taasiseseisvudes deklareeris tollane presidendi akadeemiline nõukogu, et eesti haridus deideologiseeriti. Ometi ei ole ideoloogiavaba kooli olemas. Alati põhineb hariduskorraldus riigis üldiselt heaks kiidetud ideestikul, mis on väärt õppimist ja kellele tuleb õppimisvõimalused kättesaadavaks teha. Ideoloogiaid oli ja on mitmesuguseid – nõukogulikku ideoloogiat võib ju punaseks nimetada küll, aga praegusele pidevalt muutuvale liberaalsust ülistavale retoorikale ei oskagi värvi pakkuda. 

On koostatud kümneid arengukavu, visioone ja strateegiaid, kogutud soovitusi rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja tunnustatud ekspertidelt ning ometi on süsteem pärast 33 aastat ummikus. 

On kulutatud aega ja raha, proovitud üht- ja teistpidi, kuid olgugi et Eesti Vabariik on tohtinud kõike oma haridus- ja kultuurielus ise otsustada, kasvab rahulolematus. Isegi hiljutine õpetajate streik palgatõusu saavutamiseks ebaõnnestus – sest ka streigi korraldamine eeldab professionaalseid oskusi. 

13-eurost palgatõusu ei saa ju võiduks lugeda ning kokkulepet töörahu ja õpetajate ametijärkude rakenduseks pole senini. Näeme, et askeldatud on innukalt, aga peod on ikka tühjad. Ka õppekeele küsimust püütakse nüüd radikaalsete meetmetega ning rabeledes lahendada. Kuigi 25 aastat viljeldud keelekümblus pole soovitud riigikeele oskust kaasa toonud, jätkub see ikkagi koos võimsa rahastusega. 

Mõned faktid ka. Haridussüsteemi toimimiseks on vaja koole toetavaid struktuure. Et otsustada, tuleb teada – olla kursis maailma haridusuuringutega, uurida oma võimalusi süsteemi täiustamiseks ja korraldada nüüdisaegses koolis toimetulekuks õpetajakoolitust. 

ENSV-s olid PTUI (teadusasutus) ja VÕT (täienduskoolituse ja metoodika keskus). HTM kontrollis ja korraldas eksameid ning hindas koolitöö kvaliteeti. Inspektuur külastas tunde, metoodikud nõustasid õpetajaid ja koolijuhtide järelkasvu tuli TPedi juures töötavast koolijuhtide akadeemiast koostöös TÜ õppejõududega. Ühtki nimetatuist pole enam alles.

Riigieksamid algasid 1997. aasta kevadel ja kestavad senini, kusjuures praegune soorituslävi gümnaasiumi lõpetamiseks on langetatud ühe punktini sajast. Kvaliteet missugune koos miljonitesse küündiva kuluga! Või on see äkki põhjalikult kaalutud kokkuhoiukoht?   

Praegu on meil HARNO oma piirkondlike nõustajate-psühholoogidega, kokku üle tuhande töötaja. Aga ainealast nõustamist ei saa kelleltki, sest õppeainetel pole enam asjatundlikke peremehi, kes oskaksid õpetajaile ja koolijuhtidele midagi koolirakenduslikult kasulikku öelda. Pigem teevad ainedidaktika kursusi kirjastused oma õppevara tutvustades.  

1990/1991. õa oli Eestis üldhariduskoole 857, algkoole 127, põhikoole 463, keskkoole 624, erikoole 41, vene õppekeelega koole 107, segakoole 27. Õpilasi oli 220 038, neist vene õppekeelega 78 683, erikoolis õppis 6701 (vt „Haridusministeeriumi sajand“, lk 377). Praegu on õpilasi vaid umbes 165 000 (koos Ukrainast tulnutega), põhikoole 345 ja gümnaasiume/keskkoole 158, erikoole 27. Haldusreform lõi ka koolivõrgu segamini, kuigi algul lubati piirkondlike koolide säilimist. 

Koolide sulgemine on saanud omaette poliitiliseks rahvusspordiks nii valdade tasandil kui ka riigieelarve päästmise nime all. Soovitan sulgejatel lugeda Viivi Luige „Kõnet koolimaja haual“, ehk hakkavad mõtlema.

Kõik on veel võimalik

Õpetajaid on aastaid puudu olnud, eriti reaalainetes. Nüüd on õpetaja põhiline kvalifikatsiooninäitaja tema eesti keele oskus C1-tasemel, oskustest ainet õpetada eriti ei räägita. Ja pole põhjustki. Õpetajad-aktivistid eri programmidest tihtipeale ainet ei valda, aga õpetavad siiski. Koolijuhid on mures ja kolmandiku õpilaste põrumine 9. klassi matemaatikaeksamil enam kedagi ei üllata, õppekeelest olenemata.

Ülikoolid küll raporteerivad suurtest vastuvõtuarvudest, kuid kooli õpetajaks vastuvõetud millegipärast ei jõua. Tuletan meelde, et 26. veebruaril 1991 lõpetati kõrg- ja kutsekoolide lõpetanute töölesuunamine. Õpi riigi kulul, aga erialal töötama ei pea. Kui praegused lõpetajad satuvadki kooli, siis üle poole neist lahkub hiljemalt enne kolmandat tööaastat. Põletakse läbi, ei tulda toime, mujal saab ju kergemat raha. 

Õpetaja põhikoolitus ülikoolis on üsna napp ja täiendusõppe süsteem puudub hoopis. Turuteateid temaatilistest koolitustest saan minagi valikuga seinast seina, ainekursusi on haruharva. Kui mõelda, kui palju on vähenenud kontakttundide arv ülikoolis ja kui sageli piirdutakse vaid loengutega nädalalõppudel, ei saagi noor õpetaja igapäevase koolitööga toime tulla. Õpetajal kui intellektuaalil on endiselt vaja kooliajalugu, filosoofia põhikursust, mitmesuguseid põhjalikke psühholoogiakursusi, õppekavateooriat ja -praktikat. Filoloog ei saa ilma ladina keeleta, valdamaks terminoloogiat ja sõnatuletust, muudest „keeleasjadest“ ja tekstiloomest rääkimata.

Muresid ja pooleli olevaid reforme on meil palju, ettevalmistusi nende õnnestumiseks aga ebapiisavalt. Ei tahaks lõpetada vaid negatiivsega, aga seni oleme osanud liiga palju oma koolikultuurist ise hävitada. 

Erialakirjanduses on viimasel ajal sageli juttu varemolnu/-kasutatu taasavastamisest. Tähelepanuväärne on hariduspoliitika mõjurite analüüs viiel tasemel (vt van den Akker jt), mida iga haridusametnik teadma peaks. Aga nad ei tea, seega võiks hakatuseks HARNO „ära kärpida“ küll, eksameid korraldada ning selle eest ka vastutada suudaks ehk ministeeriumi vastav osakond. 

Ometi arvan, et mõistliku hariduskorralduse juurde on võimalik tagasi tulla, säilitada meile eksistentsiaalselt nii vajalik Bildung-ideoloogial põhinev üldharidus ja analüüsida, miks Eesti-suguses riigis ei tohi kõike „targalt kokku tõmmata“ (vt Shrinking smartly, OECD soovitus). Vaja on tarbetu pseudo-uuendus ära lõpetada ja tegelda vajalikuga nii õpetajakoolituses, täiendusõppes, õppekavaarenduses, haridusjuriidikas kui haridusökonoomikas. Kuulata tuleks oskusteavet valdavaid inimesi, mitte juhu-uuendajaid, poliitikuid või nn ametikohajärgseid spetsialiste. 

Põhialused tulevikusaavutusteks luuakse kodus, perekonnas ja koolis. Hoiame siis neid põhiväärtusi ühiselt pingutades eesti keele, kultuuri ja omariikluse nimel. Nende kolme tõsises tähenduses, mitte newspeak’is.