Mida küll ütleksid need, kes rohkem kui 30 aastat tagasi pidasid mõttetalguid, analüüsisid, lõid teooriaid ja unistasid? Me ei saa seda teada, sest enamik neist on läinud.

Õhk oli 1980. aastate lõpul täis kirge ja lootust, oli alanud kõigi aegade kõige aktiivsem haridusmuutuste, sarisündmuste aeg, mis haaras kaasa kogu ühiskonna. Spontaansed arutelud tõid kokku sadu ja tuhandeid inimesi. Oli mõttekodade, negatiivse vabaduse (vabadus millestki), lootuste ja soovide aeg. Kogu okupatsiooniperioodi vältel oli rahva meeltes tiksunud arusaam, et kui üldse millelegi loota ja oma elu täisväärtuslikumaks kujundada, saab see olla vaid haridus. Vahest on see olnud meie siiramaid elujõu allikaid, see lootus, et tark ja vaimsusele orienteeritud noorus võtab teatepulga üle ja ajad võivad muutuda. 

Inimestest tulvil oli ka toonase linnahalli saal. Mäletan, kui palju oli tollal tarku ja pühendunuid, tõsiseid murelikke autoriteetseid teadjaid sellest, kuidas asjad on olnud ja millised peaksid olema. Ning nii mitmedki koolid olid tänu haritud aatelistele juhtidele hoidnud kõrgel oma lippu. Õpetajate Leht ja päevalehed täitusid sisukate kirjutistega. Äkitselt oli avanenud maailm ning meie enese erifondis kinni peetud minevik. Saadi teada, kuidas on hariduse asjad „seal“ ja kuidas kunagi olid need meil. 

Meie inimesed said kutseid kollokviumidele, konverentsidele, vaatlema, õppima, uurima. Kõik tundus võimalik. Suutis siis meel seda kõike ja korraga vastu võtta. Meenub lugu ühe välismaale pääsenud Waldorfi pedagoogika eitajaga, kes otse vastavasse keskkonda sattununa kordas nürilt, et seda kõike ei ole olemas ja see on näitemäng tema eksitamiseks.

Helge periood sumbus vaikselt

Tagantjärele mõeldes tollased soovid ja lootused päriselt ei teostunud. Sain kogemuse, et kui soovid ja mõtted ei leia tegijat ega vastutajat, läheb nii nagu alati: suur rong ei jäta naljalt vanu rööpaid. Vaatamata suurepärastele initsiatiivgruppidele, ajurünnakutele ja stsenaariumidele ei võtnud keegi enese kätesse üldisemat juhtimist. Minu subjektiivselt mättalt tundub nüüdki, et meil puudus tollal kollektiivselt see suutlikkus ning julgus, millega haarata sinnapaika jäetud süsteem, luua uued seadused, ideed, juhtimis- ja koolikultuur. Sest ministeeriumis oli peataolek ja aken selleks kõigeks oli olemas, kuni sündis uus bürokraatlik süsteem. 

Nõukogude inimeste kombel oldi harjunud vaatama käske jagava võimu poole ja see helge periood sumbus vaikselt. Tegutsema jäi haridusfoorum, veel pikki aastaid toimusid foorumi korraldatud kollokviumid ja ilmusid kogumikud asjade seisust ning seda uurivate teadlaste seisukohalt. Organiseerusid alternatiivsete pedagoogiliste suundade maaletoojad, koolijuhid, ainesektsioonid, tekkis omanäolise kooli liikumine, võimsaid rohke osavõtuga konverentse korraldas Eesti Akadeemiline Pedagoogikaselts. 

Enamik ei kahelnud, et haridusega kokku käib kasvatus, kuigi paraku – Nõukogude aeg oli ideologiseerinud ning diskrediteerinud ka mõisted ja liiga tihedalt seostati see sunniaparaadiga. Et siis vabaks igasugusest kasvatusest! 

Erich Frommi kuulsa teose „Põgenemine vabaduse eest“ tõlke ilmumiseni jäi veel paarkümmend aastat. Nüüdseks on need uue aja võrsed hääbunud marginaalseteks ja rahva aktiivsus haridusasjus kustunud mureks, kas pannakse / ei panda kinni mu lapse kool.

33 aastat hiljem 

Kas süsteem on inimese või inimene süsteemi jaoks? Taipasin tollal sõnastada sedasorti küsimuse, sest ilmne oli, et laps ja õpetaja olid neil aegadel olemas süsteemi jaoks. Kui inimese kujunemislugu kulgeb oludes, kus ta tajub oma väiksust ja süsteemi kõikvõimsust, kujuneb saadud kogemustes teatud kindel ellusuhtumiste habitus (Bourdieu järgi harjumuste, hoiakute, väärtuste, mõttestiilide, suhestumis- ja käitumisviiside kompleks). Selle habitus’e eredamaid esindajaid hakati üsna ruttu nimetama Homo soveticus’eks. Teised võiksid arvestada, et lipuvärvile vaatamata toimetab see nähtamatul viisil meis siseeluliselt veel kaua.

Viljadest tuleb vaadata, mis toona kasvama pandi. Peamine hariduse vili on uued sugupõlved ja nende inimkvaliteet. Kuidas seda hinnata oludes, kui puuduvad asjaomased uuringud? Nii palju saadakse ikka vahest aru, et PISA tulemused pole veel näitajaks, kellega on meil kui inimestega tegu nende terviklikkuses. 

Ning maailm on nende aastate vältel ise uskumatul viisil muutunud – kurjemaks ja ettearvamatuks. Kolmemõõtmelisele ruumile lisandus neljas, virtuaalne, ning sotsiaalmeedias kohtab tihti arutelusid, kuidas inimloomus ei muutu, ka mitte lisandunud uue mõõtme toimel. Inimene on endiselt müüdav, ahne, võimuhimuline, hirmunud, allaheitlik, kiuslik ja pahatahtlik. Küll on see hüperarenenud tehnoloogiatele vaatamata püsijoontega inimloomus muutnud maailma viisil, kust ta ise põgenemise plaane peab, kas või Marsile, sest ei suudeta hoida planeeti ega inimsoost kaasteelisi. 

See, mis oli pahelisus veel okupatsiooniajal, on nüüd eksponeeritav müügiartikkel, ning vähese tõrkumise ja sisse söövitatud võimukuulekusega on võetud omaks, et mõne võimuladvikus või rahahunnikul trooniva isiku isiklik karjäär, positsioon ning sissetulek kaaluvad üles maa, rahva, looduse ja riikluse saatuse. Brüsseli ülitulus ametipositsioon ennekõike!

Ning et midagi ei pea enam välja teenima oma tublidusega. Michael Foucault’ filosoofiast jõudis käibekeelde mõiste „normaliseerima“. Saab pika nimekirja sellest, mille suhtes oldi kord leppimatu ja mis nüüd on uus normaalsus. Nii ka tegevused, mis on nimetatud „tühistamiseks“, „enesemüümiseks“ ja „tšillimiseks“. 

Inimolu saadab mure oma konkurentsivõime pärast, kogemis- ja elamusnälg ning plahvatuslikult avanenud võimalused ja valikud. Valida tuleb enne veel, kui antakse oidu aru saada, mis midagi kaasa toob. Omavastutus olgu teada ka kolmeaastasele! Ühtpidi on inimene heidetud oma hea või halva õnne meelevalda, teisalt on leiutatud mõõdikud tema heaolu, rahulolu ja õnnelikkuse kindlakstegemiseks.

Tõsi, ühiskondlikult soovitud hariduse viljaks peetakse inseneride ning IT- ja tehnoloogiaspetsialistide hulka. Mitte niiväga teadjate, tarkade, mõtlejate, loovisikute, pühendunute, heade inimeste hulka ning nende moraalset sisu. Inimese tervikarengust räägitakse järjest vähem. 

See, mida teadus ja filosoofia teadsid kasvatusest, on tänaseks taandunud argitoiminguteks väikelastega. Kuigi kõik on oma loomujooned ning tsiviliseeritud maailm oma näo saanud just kasvatusest. Unustuse jõud isegi paari generatsiooni vältel on silmipimestav. Järele jäänud intellektuaalid muretsevad inimese ja inimkonna vaimse allakäigu pärast, sama näitavad üldisemad intellektuaalse suutlikkuse uuringud. Eesti annab järjepanu oma parimad õppurid ära rikka lääne ülikoolidele ja kui mõni tagasi tahab, ei sobitu ta siia enam.

Struktuurid, atesteerimised, kuluread ja projektid

Enam ei kuule jutte, et kool on julm, ebainimlik, standardiseeriv, selekteeriv ja nivelleeriv. Koolis on kindlasti palju muutunud uue ärkamisaja unistuste suunas. On võetud tõeks, et koolis peab olema hea ja inspireeriv olla ning õppida. Isiksusele on antud võimalused enesest märku anda ja saada ära kuulatud. Mis aga päriselt koolides toimub, seda me siiski ei tea, sest hõlmavaid sügavuti minevaid kooliuuringuid pole enam olemas. Teadlane-uurija ei teeni enam ühiskonda, kes teda ülal peab, vaid peamiselt oma karjääriredelit. 

Üldsus teab, et õpetaja amet on ränk ja alamakstud, et laste tervis halveneb, et paljud poisid ei lõpeta põhikooligi, et vaimsuse asemel on vaimse tervise probleemid. Samas on laste jaoks olemas tõelised valikud ja rohkelt arenguvõimalusi. 

Uus aeg laskis surutise alt välja andelaadi, milleks on ettevõtlikkus, ja Eestimaal ringi rännates võib kohata uskumatuid asju, mida loov inimvaim vaatamata süvenevale poliitilisele ebakompetentsusele ning saamatule valitsemisele kohtadel loonud ja teinud.  

Mida küll ütleksid need, kes rohkem kui 30 aastat tagasi pidasid mõttetalguid, analüüsisid, lõid teooriaid ja unistasid? Me ei saa seda teada, sest enamik neist on läinud. Kes järel, leiavad end oma tõekspidamise varemetel ja tunnistavad inimese kasvamisega seotud professionaalse teadmise kiiret allakäiku ja selle utiliseerimist hävitamisele mineva kirjanduse konteinerites. Raamatuid pole enam kabinettides ette nähtudki. 

Oletan, põhjuse leiab sealt, mida Foucault on nimetanud „diskursuse korraks“. Juba mainitud aktiivse tegutsemise aegu sai alguse praeguseks kõike enda alla matnud uus n-ö diskursiivne praktika, mis välistas kõnelused asjade sisust. Õppekavade ja -ainete, hariduse, teadusuuringute, institutsiooni seinte vahel toimuva, inimeste mõtete sisust. Koos filosoofia kadumisega ülikoolide õppekavadest kadus ka vastav mõtlemiskultuur. Kõneluste aineks tõusid vorm, struktuurid, koolivõrk, atesteerimised, liitmised, lahutamised, kuluread ja projektid. Mis on see inimenegi muud kui programmeeritav masin. Tõde hakati pragmatismile omaselt otsima sealt, kus kasulik. Ja me lasksime sel kõigel toimuda.

Ma ei tea, kas on enam võimalik vajuda sügavamasse ametkondlikusse mülkasse, kui on tänane ainus järele jäänud avalikkusele suunatud haridusjutt – paneme koolid kinni ja hoiame kokku? Paneme kinni kõik keskkoolid, kus alla saja õpilase. Kaotame põhikooli ülemise astme. Ei, mõjuanalüüse me ei tee, tagajärjed meid ei huvita, ja kui te pole nõus, muudame seadusi ja teeme vägisi. Milline on praegu ametnikeks sattunute inimkvaliteet, seda tuleks küsida. Kas on või ei ole sel seoseid 1980. aastail alanud unistuste kooli poole liikumisega?

Kas oskas midagi sellist toona keegi uneski näha? Sest esmaseid uue aja tingimusi koolivõrgule oli ligipääs haridusele – igaühele ja igal pool. Me ei tea täna, kui palju on neid lapsi, kes vaesuse ja vahemaade tõttu ei jõuagi koolideni. Võib aimata, et neid on järjest rohkem. Või siiski mitte, sest suur hulk lapsi on otsustanud sellele maale siin mitte enam sündida, nagu näitab statistika.