Küllap pole 30 aastat Eesti vabadust olnud piisav aeg, et välismaalt õpitut meie kooliuuenduses ja koolielus rakendada. Alustaks siis otsast peale, mõeldes meie lastele – Eesti tulevikule!

Minu mõtiskluse fookuses on inimene, mitte koolis pakutavad teadmised ega aineõpetuse sammaldunud kivi taha kinni jäänud kooliuuendused. Praeguses AI-maailmas saab igaüks, kes tahab, ise õppida ja eneseteostuseks vajalikku infot otsida, nii on hariduse eesmärgid täiesti muutunud. Aga inimeseks kasvamine on olulisem kui kunagi varem. 

Kõige tähtsam meie koolis on Eestimaa tuleviku tegijad ja hoidjad: lapsed ja noored. Laste kasvamise juures muidugi ka nende toetajad: õpetajad ja lapsevanemad. Kuidas neil läheb; kas 30 aastat tagasi saabunud vabadus hariduselus pole bumerangina tabanud just neid?

Julged koolijuhid oma meeskonnaga

Kolmkümmend aastat tagasi suutsid ideoloogilistest piirangutest ja tavapärasest vertikaalsest koolisisesest hierarhiast vabanemist ära kasutada vaid tõeliselt julged ja ettevõtlikud koolijuhid, lastevanemad ning muutust igatsev koolirahvas. Koos suutsid nad hoolimata vaesusest ja segadustest luua igas valdkonnas uue kooli oma lastele. Nad teadsid, kuidas Nõukogude-aegne koolisüsteem kahjustas lapsi ja õpetajaid, ega olnud nõus oma lapsi enam sellisesse keskkonda saatma. 

Nimetan siin vaid mõnda kooli, mille olemasolu poleks olnud võimalik uue, vaba ühiskonnata: Vanalinna Hariduskolleegium, Tartu Erakool, Püha Johannese Kool. 

Kui 1991. aasta augustiputši hirmud hakkasid mööduma, tundsid paljud ahelate langemist ja vahel lausa plahvatuslikku julgust hakata looma hoopis uutmoodi koole. Koole, kus lastel on hea olla, kus nende päid ei risustata kahjulike tekstide ja vägivaldse, inimest hävitava ideoloogiaga. Hakati looma koole, kus õpetajad, lastevanemad, kogukond ja lapsed olid võrdväärsed partnerid. Kõigi nende vajadusi võeti arvesse ja samas rakendati välismaa koostööpartnerite häid kogemusi, millest oli unistatud juba aastaid.

Kool kui kogukonna süda

Selliseid väikesi maakoole, kogukonnakeskusi, kerkib praegugi nii uute haridusideede rakendamiseks kui ka kohaliku väikese kooli päästmiseks. Ja ikka koos lastevanemate ja laste abiga. Kõigi asjaosaliste südamlik koostöö laste heaks on hea ja eduka kooli kõige tähtsamaid tunnuseid. Kõige tähtsam vabaduse vili meie koolides on see, et kõiki väärtustatakse, kõikide vajadusi arvestatakse, kõikide mõtteid kuulatakse, koos õpitakse ja häid ideid teostatakse. 

Kristlikud koolid ja teised erakoolid, kogukonnakoolid ja koduõpe, uued ilusad koolimajad, õpetajate koostöö tugimeeskonnaga erivajadustega laste toetamiseks, edukad koostööprojektid välispartneritega ja sealt saadud uuenduslike ideede kooliellu rakendamine – see kõik poleks olnud eelmise riigikorra ajal võimalik.

Koolid, kus õpetajad tahavad töötada, on eelkõige tuntud meeldiva ja rõõmsa koolikliima poolest. Selle kliima loovad juhid, aga lastevanemad on kooli pühendunud toetajad. Lapsed koguvad eelkõige inimeseks kasvamiseks vajalikku kogemust kooli heade suhete ja eneseteostuse kaudu. Sellistes koolides puudub koolikius, nõrgematest hoolitakse. Omanäoline kool oma hoolimise ja üksmeelega on Eesti vabaduse hea vili.

Riskikoolid, läbipõlenud õpetajad ja koolikahjustustega lapsed

Vabaduse mõrud viljad on viinud meie hariduselu praeguseks sellisesse kraavi, millist mina oma aastatepikkuse kogemuse juures pole varem näinud. Head õpetajad lahkuvad, asemele leitakse juhuslikud inimesed. Halvad, stressirohked töötingimused just psühholoogilises ja vaimses mõttes, ei tõmba enam professionaalseid õpetajaid kooli. Nemad leiavad teise töö. 

Olukord, kus noored ülikooli lõpetanud õpetajad suudavad koolikeskkonnas vastu pidada mõne aasta või on juba esimese aasta lõpuks läbi põlenud, räägib kuristikust koolielu ja tulevaste õpetajate ettevalmistuse vahel. Kesise palgaga õpetajate missioonitunne on riigi tänamatuse ja hoolimatuse tõttu kadumas. Töölt lahkuv vanem põlvkond tunneb väsimust ja kurbust, et hoolimata nende panusest on olukord läinud vaid kehvemaks.

Õpetaja oskused ja toimetulek kõigi laste klassidega

Kui töötasin 1980. aastatel TPedI-s kutsekabinetis, oli minu üks kohustus testida kõiki õpetajakoolitusse sisseastujaid ja teha esimene nõustamine isiksuse arengu vaatenurgast igale esmakursuslasele. Iga noor inimene, kes tahtis õpetajaks saada, pidi teadma, millised on tema elukutset toetavad isiksusejooned ja millised tema iseloomu nõrkused, mida juba ülikooli ajal tasandama tuli hakata. 

Valikul said kaalukeeleks just kutsesobivuse eeldused, mitte niivõrd üldised teadmised ja silmaring – selles usaldati eelnevat kooli. Nüüd pole õpetaja enesearengu ja professionaalsuse küsimus päevakorral, õpetajakutse saamine on keeruline ja vähe motiveeriv. Hea, kui kellegi klassi ette saab või suudad kellegi teisest koolist üle meelitada. 

Tol ajal tegin tulevastele õpetajatele palju praktilise psühholoogia treeninguid: hääle kasutamise, eneseväljendusoskuse, enesekehtestamise oskuse, klassi juhtimise ja keeruliste õpilastega toimetuleku, juhendamise ja suunamisega seoses. Oli väljaõpe klassijuhatamiseks ja tõsine koolipraktika. Nüüd püüame rõhuda õpilase enesejuhtimisoskusele. 

Sotsiaalsed oskused ja eneseregulatsioon on olulised kõigile, et suuta kohaneda ja keerulises maailmas ellu jääda. Enesejuhtimisoskust hakatakse lapsel arendama sellest, kui õpetaja ja vanem teda juhendab, toetab. Et 30% õpilastest sai koroona ajal ise hästi hakkama, ei tähenda, et kõik õpilased suudaksid koolitee läbida ennastjuhtiva õpilasena.

Eesmärkide seadmise ja tulemuste analüüsimiseta pole mõtet kvaliteedist rääkida

See, et poliitikud uhkustavad igal võimalusel PISA tulemustega ja püüavad isegi praeguses hariduskriisis seeläbi oma elu- ja koolikaugust õigustada, räägib nende vastutuse eest põgenemisest. Õpetajate streigi õnnetu lõpp ja kooli praeguse olukorra eest vastutavad juhid nii riigis kui ka haridusleppest keelduvates omavalitsustes on näidanud, kui vähe nad hoolivad lastest ja õpetajatest, nendest, kelle käes on meie riigi ja rahva tulevik.

Kuna uurimusi reaalse koolielu, koolikliima ja töötingimuste, õpilaste ja õpetajate vaimse tervise kohta tehakse haruharva ja tulemustest avalikult ei räägita, rääkimata probleemide väljaselgitamisest ja lahenduste otsimisest, on olukord segane. Mis seis siis tegelikult on, kui õpilased ei taha koolis käia, nii koolikaaslaste kui ka õpetajatega on konfliktid ja lastevanemad on rahulolematud? Põhjusi ei uurita ja aina tühjenevate koolide olukorda ei võeta tõsiselt. 

Pole kedagi, kes näeks ja aitaks edetabeli teise otsa koole, erilisi riskikoole just sealsete pidevate suhtekonfliktide tõttu. Kui fookus on aineõpetusel, didaktikat ei tunta ning õpetajad on juhuslikud ja vähese ettevalmistusega, on konfliktid paratamatud.

Matemaatikaõpetuse kriis ei ole aastakümneid motiveerinud lahendusi otsima

Olen hariduspsühholoogina püüdnud leida lahendusi matemaatika didaktika ja põhikooli matemaatika õpetuse probleemidele. See pole vaid ainemetoodika, pigem on see õpetamisstiili ja nõrgemate toetamise küsimus. Kuna Soomes oli 1980-ndatel matemaatikaõpetuse kriis: õpilased ei suutnud ega soovinud vana metoodika järgi õppida – ei suutnud niiviisi ainet selgeks saada –, võeti matemaatikaõppes ette kogu riiki hõlmav uuendus. 

Soome ei olnud nõus oma tehnoloogilist edu maailmas koolimatemaatika probleemide pärast põhja laskma. Meie oleme lubanud sellel juhtuda. Kas või viimase aja lõpueksamite näitajad matemaatikas ennustavad veel kurvemat tulevikku, mille vältimiseks paremad gümnaasiumid, ka ülikooli insenerierialade vastutavad juhid murelikult lahendusi otsivad.

Probleemidest rääkimine koolielus on tabu, rääkimata lahenduste leidmise eest vastutajate ilmsiks toomisest. Kes vastutab praeguse seisu eest matemaatika põhiõppes Eestis? Kas halbade tulemuste erivajadustega ja „rumalate“ õpilaste kaela ajamine ei too ilmsiks teist suurt tabu ja mõru vilja meie vabaduses: õpetajate oskused ja kvalifikatsioon? Kes vastutab nende olemasolu või puudumise eest, õpetaja oskuste ja toimetuleku eest õpilastega?

Autonoomia. Õpetaja ja koolijuhi autonoomia, samuti kooli autonoomia on madala kvaliteedi, tähtsate oskuste puudumise ja vana õpikäsituse korral halvim lähtekoht tegutsemiseks ja tulemuste saavutamiseks. Näiliselt sõltumatud ja praktilises psühholoogias oskamatud õpetajad, nende kahjustav käitumine koolis on tekitanud juurde vaimse tervise muresid.

Nüüdse aja ainus võimalus luua häid tingimusi nii lastele kui ka õpetajatele, on koostöö ja koosõppimine. Õpetaja üksi klassi ees oma teadmisi välja valamas on selline töömudel, kus pole arvestatud ei lapsepsühholoogiat ega kaasaegse maailma väljakutseid. Ükski õpetaja ei saa praeguses maailmas oma õpilastega üksi hakkama. Selle paratamatus või soodustamine koolielus on õpetaja kiirtee läbipõlemisele, konfliktidele õpilaste ja nende vanematega. 

Tugimeeskonnad ja nende koostöö iga õpetajaga on ikka savijalgadel, sest muutunud pole arusaam, et iga õpetaja vajab nõustamist ja tuge.

Arenenud riikide tunnus on iga inimese väärtuslikkuse arvestamine tegelikus elus

Nõukogude ajal erivajadustega inimesi polnud. Nad olid peidus. Vähemvõimekaid lapsi ei pidanud keegi vajalikuks koolis teadlikult toetada. Me pole kõik sellest mõttemallist ikka veel täielikult välja kasvanud.

Muidugi, alles 1993. aastal loodi Eesti Puuetega Inimeste Koda ja hakati ka rääkima kaasavast haridusest Eestis, nii et oleme selles mõttes ise erivajadusega riik. Paljudesse koolidesse pole jõudnud arusaamine kõigi laste õigusest õppida ja olla täieõiguslik koolikogukonna liige. Ikka räägitakse suurest veast, mida tehti 2018. aastal põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) muudatustega, millega astuti suur samm kaasava hariduse toetamises.  

Kogesin veel 2019. aastal omavalitsustes tehtavatel kooli juhtkondadele mõeldud kaasava hariduse ja tugimeeskondade töö infopäevadel, et paljud koolijuhid polnud uut PGS-i isegi läbi lugenud, rääkimata nende suundade heakskiidust. Ikka võib kuulda, et „neid“ lapsi peaks õpetama mujal ja õpetaja peaks saama teha oma tööd. Ometi on olnud meie vabaduse ajal kõik võimalused õpetajate väljaõppeks, nagu ammu mujal arenenud maade koolides.

Edetabeli esikohtade koolides enamasti pole tõsiste erivajadustega lapsi-noori ja seal on lapse vaimse tervise mured perede asi. Kuna mingit muud analüüsi koolikultuuri ega kooliheaolu kohta avalikult ei tehta ning muudest tulemustest ka räägita, on koolikaugetel inimestel tekkinud mulje, et edu ja saavutused on kooli ainus headuse tunnus. Aga need edukad ja haritud lõpetajad lähevad edasi õppima välisülikoolidesse ja leiavad siis tihti kahjuks oma parima palgaga töökohad väljaspool Eestit. Eesti kool ei panusta siis ju Eesti heaks, kui fookuses on vaid edukus. 

Need lapsed, kes tahaksid jääda elama ja tööle Eestisse, on ainekeskse kooli tagajärjel tihti hädas just õpiraskustega, hiljem tööleidmise või praktiliste tööoskuste puudumisega. Kuna noorte vahel levib koolikonkurents aineõppe eesmärkide saavutamiseks, jäävad päriselus paljud tööta või jääb neil õppimine pooleli, sest kool pole koostööoskuste omandamist soodustanud. Seadusega noort koolis ei hoia ja sunniga kutsekooli ei meelita. Välismaalt meile imporditud „tõenduspõhised“ praktikad ei ole enamasti töötanud, sest pole seotud Eesti olude ja ühiskonna arenguga.

Koolikeskkonna meeldivus, koolistress ja heaolu

Seni pole meil mingit selget mõõdikut kooliheaolu, õpetajate töötingimuste, õpikeskkonna ja riskitegurite tuvastamiseks koolis. Kui näiteks Soomes on juba aastakümneid olemas üleriigiline kooliheaolu portaal, siis meie jaoks on ikka raske „aineankur“ sügavas merepõhjas oma jäikade ainekavade, turul konkureerivate ja kahtlase väärtusega ainemetoodikaid sisaldavate õpikutega. Tähtsamaks on osutunud ikka panustamine olümpiaadide ettevalmistamiseks ja tulised vaidlused seoses eksamiaegade või -hinnetega. Pole mõistetud, et testid ja hinded võiksid olla õpilase jaoks vabatahtlikud ning andekate arendamiseks on palju nüüdisaegsemaid meetodeid koosõppes.

Õpilaste kaasamine koolikeskkonna sobivaks muutmisel, reaalselt tegutsevad õpilaste nõukogud, kus ka poiste hääl on esindatud, lastevanemate head ideed ja võimaluste kasutamine kooli meeldivamaks muutmiseks – see kõik on ju nüüd võimalik.

Lootus sureb viimasena

Kui nüüd on ilmnenud, et suured riigieelarve eraldised haridusele on lennanud teadmata suunas, et keegi pole teadnud ega vastutanud, kuhu ja milleks need lähevad (kindlasti mitte õpetajate ja tugispetsialistide heaks), on ka lihtsameelsed haridusuuendajad, elukestva õppe ja muude strateegiate loojad lootuse kaotanud.

Veel kümmekond aastat tagasi panustasid paljud kooliuuenduse eestvõitlejad palju tunde selleks, et luua nüüdisaegne visioon, haridusstrateegiad ja eesmärkide süsteemid parima Eesti kooli loomiseks. Nüüd on kiiresti vaja „vetelpäästjaid“, teadmata, kas selles seisus ongi paljusid koole võimalik päästa.  

Nii nagu inimeste toimetulekus on kaks Eestit, on ka kaks Eesti kooli. Üks, kes on suutnud hoolimata raskustest ja riigi vastutamatusest luua hea omanäolise kooli. Ja teine, kes on proovinud jätkata vanade mallidega, oskamata kohaneda uute oludega: aineõpetusega ilma last tundmata ja temast hoolimata, range suhtumise ja ebameeldiva koolikeskkonnaga, lastevanemate kaasamiseta, konfliktide, kiusamise ja arusaamatustega. 

Kui vaadata tagasi kas või õpetajate streigile ja selle tulemustele, siis hakkab lootus vaikselt kaduma. Ütlen ausalt, et kuigi olen hariduspsühholoogina aastakümneid proovinud koolielu toetamisesse igal moel panustada, siis praegu on minu ainus lootusekiir seotud nende 15 koolijuhiga, kes ühiselt Saaremaal jalgratastega ringi sõitsid. Äkki aitab nende selge pilk, julgus, mõistmine ja panus siiski Eesti koolielu kraavist välja tuua.