Koolijuhtide meeli hoiab suvelgi ärevil õpetajate puudus. Aga otsitakse direktoreidki. Kuidas mõjutab karjäärivalikuid haridus- ja teadusministeeriumi plaan muuta koolijuhtide ametikohad tähtajaliseks?

Õpetajate Lehe ja teiste tööportaalide andmeil on kümmekond omavalitsust veel augustikuus otsinud oma haridusasutustele direktorit ja mõneski kohas lõpeb konkurss alles enne kooli algust. Näiteks Uulu Põhikooli direktoriks soovijad saavad avaldusi esitada 26. augustini. Kandideerijate närvi pikalt proovile siiski ei panda. Näiteks Kadrina Keskkooli direktori kohale laekus 7. augustiks viis avaldust ja uus juht on juba paigas.

Hilised otsingud-värbamised on seotud asjaoluga, et sel suvel teatas ootamatult oma ametist lahkumisest mitu parimas tööeas koolijuhti. Nende tegemistega on rahul olnud nii koolipere kui ka -pidaja, koolid on arenenud tõusvas joones, pälvitud on tähtsaid tiitleid. Seda suurem oli kõigi imestus: miks direktor lahkub? 

Kuus direktorit jagasid avameelsetes vestlustes oma lahkumise tagamaid Õpetajate Lehega.

„Olin lahkumise mõtet veeretanud juba paar viimast aastat,“ ütleb Kristjan Saar, kes pani jaanipäeval mahaKurtna Kooli direktori ameti, milles ta oli olnud üksteist aastat. „Töökohustuste hulk on pidevalt kasvanud, midagi pole ära võetud. Tasakaalupunkt läks paigast ära. Raske on tööaega piiritleda, kuna juhil on palju esindusfunktsioone, õhtusi üritusi. Ka suved hakkasid töötajaid otsides ära kaduma. Koolijuht peab keerulistes olukordades tule enda peale võtma ja kõigega hakkama saama, sest nii on ametijuhendis kirjas. Kuid oleme kõik inimesed. Ühel hetkel tasub võtta hoog maha.“

Mis koolijuhti enim väsitab?

„Kõigi ootustele vastamine,“ vastab Saar. Kõrged ootused koolijuhile on õpetajatel, lastevanematel, riigil, kogu ühiskonnal. 

See panigi Saare mõtlema, et ta oleks parema meelega õpetaja. Uuest õppeaastast on ta Tallinna Mustamäe Riigigümnaasiumis heaolu suuna õpetaja ja saab jagada oma elukogemust, kuidas keerulisi hetki saavutusspordi ja enesejuhtimise abil ületada, et tervena edasi liikuda.

Kristjan Saar tahab siiski innustada inimesi koolijuhiks kandideerima. „Vastutuse mitmekülgsus ja hulk on võrdne vallavanema omaga ja annab erilise kogemuse, mis väärib seda suurt pingutust. Koolijuhi elukogemuse pagas on fantastiline. Jään alati oma kooli fänniks.“

Kriisiaeg väsitas

Õpetajatöö ootab ees ka Peep Eenraidi, kes juhtis 13 aastat Audru Kooli ja enne seda oli kümme aastat Pärnu Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja. 

„See on pikk aeg, mis oligi lahkumise üks põhjusi,“ lausub Eenraid. „Juhina millalgi kõik ammendub, vajad uut väljakutset ja eesmärki. Kui seda ei leia, on mõistlik otsida midagi muud.“

Pitseri vajutasid ka kriisiaastad − COVID, Ukraina sõda. See kurnas ja väsitas.

Peep Eenraid alustas Audrusse tulles suure hooga, tal tuli läbi viia mitu reformi. Keskkool kadus ja oli hirm, et põhikool võib hääbuda. Läks vastupidi, aga esmalt tuli võita kogukonna usaldus.

„Õpetajad säilitasid oma töö ja hakkasime kasvama,“ sõnab Eenraid. 200 asemel on nüüd õpilasi juba 350! Kooli külge liideti veel huvikool ja seegi reform möödus valutult.

„On hea lahkuda, kui koolis on kõik hästi, õpetajad on rahul ja sind jäädakse igatsema. Kehvem oleks siis, kui sinust tahetakse lahti saada,“ märgib Eenraid. Seepärast oligi minu lahkumise teade halb üllatus kõigile. Aga kui oled väsinud, tuleb ära minna.“

Peep Eenraid ei poolda tähtajalistele lepingutele üleminekut. Koolijuhil kulub ju tükk aega ametisse sisseelamiseks.

„Et midagi ära teha, on vaja aega. Kui tähtaeg on kukil, pole see normaalne,“ arvab ta.

Lahendamist vajab ka direktorite palgaküsimus. Töötasu peaks olema selline, et kui hakkad uut kohta otsima, saad paar aastat rahulikult ära elada.

„Aga direktori praegune palk jääb õpetaja omale juba alla. Ja kodugi ei saa tähtajaline töötaja liisida, sest pangad tahavad tähtajatut lepingut. Arvan, et tekib veel suurem koolijuhtide põud kui praegu,“ lausub Eenraid.

Uuest õppeaastast on Peep Eenraid Pärnu Koidula Gümnaasiumi ajalooõpetaja. Täiskoormusega.

„Mulle meeldib tunde anda ja saada õpilastelt vahetut tagasisidet. Sellest jäi koolijuhi ametis vajaka,“ lausub ta.

Viimasel tööpäeval Audrus seisis Eenraid silmitsi aga eriti suure väljakutsega. Tal tuli end proovile panna eriti karmil viisil: Valgeranda ujuma minnes märkas Eenraid uppumisohtu sattunud meest, kelle elu õnnestus viimaks päästa.

„Olen tänavu 1800 kilomeetrit ratast sõitnud ning käin tihti ujumas. Teen regulaarselt sporti, et hoida füüsilist ja vaimset tasakaalu,“ lausub Eenraid.

Ka Väike-Maarja Gümnaasiumi õpilasedkohtuvadsügisest oma senise direktori Marje Eelmaaga kehalise kasvatuse tundides.

Olen koolis olnud 40 aastat, sellest 25 aastat juhina,“ räägib Marje Eelmaa. „Võib-olla hakkasid need suured numbrid häirima. Otsest lahkumise põhjust polnudki. Otsus küpses paar aastat. Ära tuleb minna siis, kui on õige aeg. Olen näinud, kuidas jäädakse liiga kauaks tööle ja väsitakse. Püüdsin seda vältida. Enda piiri pead ära tundma ja julgema rongi pealt maha astuda.“ 

Viimasel aastal sai Eelmaa juhitöö kõrvalt üle hulga aja anda ka tunde. Ta tundis, et tagasiside on kiire ja vahetu. Koolijuhina puutud lastega ju vähem kokku. 

„Õpetajatöö võlu tuli minu sisse tagasi,“ sõnab Eelmaa. „Minu kirg on kergejõustik. Hiljuti sai meil staadion valmis. Kui ma 1984. aastal tööle tulin, siis öeldi, et kohe tuleb staadion. Jõudsin ära oodata. Kui alustasin, jooksime rohumaal ja tulemused tulid. Et lapsi arendada, ei pea olema supertingimused.“

Mis on aastate vältel olnud juhina kõige raskem?

„Leida kvalifikatsiooninõuetele vastav meeskond,“ vastab Marje Eelmaa. „Maakoolis on see keeruline. Meil on see õnnestunud, aga pole olnud lihtne. Juhitöö on pingeline. Kõige tähtsam ongi hoida koolis head suhtlemisfooni. On pretensioonikaid vanemaid ja tegemata kasvatustööd. Direktor peab hoidma, et õpetajad oleks kaitstud.“

Eelmaa lisab, et õnneks on suur osa vanematest samas koolis käinud. Kogukonnakool ongi turvaline. Ja kui kool areneb ja direktor on kodukandi patrioot, siis valitakse ta tagasi.

„On koolijuhte, kes võtavad igast võimalusest ja koolitusest kinni, tõmbavad meeskonna kaasa ja toimub areng,“ lausub Eelmaa, kes on töötanud ka ajal, mil direktoritel olid tähtajalised lepingud. „Aga on ka neid, kes ei kasuta ühtki uuendust ära, ja siis kool kipub seisma jääma. Mõnikord tuleb kiiresti reageerida, kuid hariduses on keeruline laeva liigutada. Eestis on ka neid koolijuhte, kes käivad koolist kooli. Siis on viieaastane tähtaeg omal kohal.“

Aega iseendale

Uhtna Põhikooli direktor Egle Neuhaus lahkus töölt maikuus. Ta jõudis kahes koolis juhiametit pidada kokku viis aastat.

„Enda aega jäi järjest vähemaks, vastutus oli ikka väga suur. Tundsin, et tahaks juhtme välja tõmmata,“ räägib Neuhaus. „Teadmine, et oled 24/7 kõigile kättesaadav, väsitab, kuigi keegi ei pruugigi sulle hilisõhtul helistada. Mul on kolm last, kes vajavad ema tähelepanu, nad jäid kogu aeg tagaplaanile. Viimaks otsustasin, et panen nüüd ennast number üheks.“

Neuhaus sattus tööle kriiside ajal ega teagi, mida juhitöö rahulikul ajal tähendab.

„Oleks tahtnud tegelda muuga ka,“ sõnab ta.

Neuhaus ütleb, et ehkki koolijuht oskab õpilaste ja õpetajate vaimset tervist toetada, on tal väga keeruline võtta aega enda vaimse tervise jaoks. Ka ülevalpool pole kedagi, kes sunniks vahepeal enda eest hoolitsema.

„Lastevanemad ootavad, et teeksime nende lapsed targaks ja terveks. Tasakaal kodu ja kooli vahel on paigast ära,“ kahetseb ta.

Egle Neuhaus puhkas suvel kaks kuud Lõuna-Euroopas. 

„Vaikselt mõtlen, mida edasi teha. Haridus sütitab, aga ma pole kindel, kas jätkan selles valdkonnas,“ sõnab majandusharidusega naine.

Puhkusest ja oma perele pühendumisest unistas ka kümme aastat Võru Gümnaasiumi juhtinud Karmo Kurvits, kui otsustas omal soovil ametist lahkuda. Majandusharidusega Kurvits alustas 16 aastat tagasi Tartus õpetajana ja oli pärast kaitseväeteenistust kahes koolis õppe- ja arendusjuht. Hariduse valdkond oli muutunud südamelähedaseks ja 2014. aastal täitus unistus – asuda oma kooli nullist üles ehitama. Võru riigigümnaasium kasvas ja edenes ning pälvis 2020. aasta kooli tiitli.

„Mulle on sümpaatne juhtimisguru Ivar Raavi mõttekäik, et juhtimine on ajutise loomuga – sellel on konkreetne algus ja see on alati lõpule määratud,“ mõtiskleb Karmo Kurvits. „Juht tuleb teatud ajaks midagi andma ja midagi võtma ning seejärel liigub tänutundega edasi. Täpselt selliste tunnete ja mõteteni jõudsin pool aastat tagasi Võrus ka mina.

Ma ei saa öelda, et ma koolijuhina väsisin. Pigem tundsin, et vajan uusi väljakutseid ja soovisin edasi liikuda. Ja tunnetasin, et ka Võru Gümnaasium vajab uut juhti ja värsket hingamist.“

Kurvits tervitab koolijuhtide tähtajalistele töölepingutele üleminemist ja on veendunud, et teatud aja möödudes vajab iga kool uut juhti. Koolijuhtide põuda ta küll ei karda.

Sügisest läheb Karmo Kurvits ülikooli õppima muutuste juhtimist ühiskonnas. Samal ajal püüab ta leida töö või mõne muu eneseteotuse viisi, mis toetaks õpinguid, ja ka vastupidi. 

„Olen jätkuvalt kõigile pakkumistele avatud,“ sõnab Kurvits.

Uuele ringile uues kohas

Kui Egle Rumberg juulikuu viimasel päeval sotsiaalmeedias teada andis, et on andnud Häädemeeste vallavalitsusele lahkumisavalduse ning järgmisel õppeaastal Uulu Põhikooli direktorina ei jätka, olid pahviks löödud nii kohalik kogukond kui lähemad ja kaugemad tuttavad. Ühest tavalisest maakoolist oli ju saanud kool, mis jõudsalt iga aastaga järjest suuremaid eesmärke saavutas ning võitis kogunisti 2021. aasta kooli tiitli. Õpilaste arv on kasvanud poole võrra, renoveeriti staadion ja söökla, rajati tenniseväljak. 

„Olen seitsme aastaga pädevaks koolijuhiks arenenud ja omandanud palju teadmisi õppimise, juhtimise, laste, organisatsiooni eestvedamise kohta,“ räägib Egle Rumberg. „Aga ameti varjukülg oli see, et mul tuli täita ka majandusjuhataja ülesandeid – WC-paberi tellimisest ventilatsiooni hoolduseni välja. Ühel hetkel sain aru, et see tööosa võtab varasemast kõvasti rohkem aega ja ma saaks oma ressurssi mujal palju jõudsamalt rakendada.“ 

Rumbergi sõnul ei tohigi juht liiga kaua ühes asutuses olla, sest tekib olukord, kus tunned kõiki ja kõike läbi ja lõhki. See hakkab mõjutama professionaalseid otsuseid. Seepärast pooldab ta tähtajalisi töölepinguid. 

„Esimestel aastatel nägin Uulus tervikpilti ega teadnud, millised on kellegi võimed. Siis oli palju lihtsam inimesi eesmärke täitma juhtida. Viimased aastad oli seda juba natuke keerulisem teha.“

Rumberg meenutab, et ametisse asudes oli kõik väga hea, aga aja jooksul polnud enam samasugust rõõmu. Takkajärgi mõeldes oleks pidanud ehk koolipidajale jõulisemalt märku andma, et majandusjuhataja roll ei tee rõõmu. 

„Ka õpetajatööd kujundan ju vastavalt igaühe vajadustele ja soovidele. Sama peaks koolipidaja tegema koolijuhi suhtes,“ nendib Rumberg. „Koolijuhi tööpõld on väga lai. Teed seda, mis ametijuhendis ja lepingus kirjas, aga on veel palju võimalusi, mida kõike teha saad. Ootused koolijuhile on nii suured.“

Egle Rumberg asub tööle Audru Kooli direktorina ja tal tuleb juhtima hakata ka Lindi Lasteaed-Algkooli.

Enne seda tuleb tal aga punkt panna ajajärgule Uulu kogukonnas. 

Viis aastat on juhile napp aeg

Ministeerium on partneritele tutvumiseks välja saatnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse. Plaanis on välja töötada koolijuhtide kompetentsimudelil põhinev atesteerimissüsteem ning muuta töölepingud viieaastaseks. Eelnõu selgituses põhjendatakse, et üle riigi on koolide juhtimise kvaliteet ebaühtlane ja seepärast on seda ka õppe kvaliteet. Samuti viidatakse 2022. aasta PISA uuringule, mille andmeil vaid 56% koolides suunas juhtkond õpetajaid võtma vastutust oma õpetamisoskuse parandamise eest.

Seaduseelnõu peaks valmima käesoleva aasta jooksul ja jõustuma 2026. aastaks.

Tähtajaliste töölepingute teema on olnud põgusalt üleval, kuid koolijuhtide ühendus on seisnud selle eest, et enne kui lepingud tähtajalisteks muuta, peaks paika saama haridusjuhtide kompetentsi- ja karjäärimudeli rakendamine. Kogu eelmise õppeaasta täiendasid ja täiustasidki koolijuhid koostöös teadlaste-ekspertidega mudelit. Üheskoos püüti valmis saada rakendusplaan, kuid ei jõutud nii kaugele, kui oli kavandatud. Plaanis oli mudelit mõnes väiksemas üksuses ka katsetada. 

Seaduseelnõuga kiirustamine riigi poolt sai üheks aruteluteemaks ka 6.–8. augustini kestnud koolijuhtide rattaretkel. Viieteistkümnendat korda toimunud rattaretkel sõtkuti Saaremaa teedel ja külastati sealseid koole. 

Valjalas lõunaeinet võttes leidsid koolijuhtide ühenduse juhatuse liikmed, Nissi Põhikooli direktor Annely Ajaots ja Tallinna Mustamäe Riigigümnaasiumi direktor Raino Liblik aega ühenduse seisukohti vahendada.

„Peaküsimus on, mis on tähtajaliste lepingute eesmärk ja kuidas see tõstab koolijuhtimise kvaliteeti,“ lausus Annely Ajaots. „Oleme kuulnud argumenti, et sellega ei olda rahul. Jääb arusaamatuks, millistele uuringutele ja kogemusele tuginetakse. Kommunikatsioon pole olnud selge – miks ja kuidas midagi tehakse.“

Raino Libliku sõnul teavad koolijuhid oma kogemusest, et viis aastat pole kooli juhtides piisav ajaperiood. Seda näitab ka rahvusvaheline kogemus. Mõõdupuu peab olema pikem.

„Töölepingu kitsendusega peaksid kaasnema sotsiaalsed garantiid,“ sõnab Liblik. „Kui inimene tahab minna uude kohta tööle, on tal vaja elukohta ja pangast laenu võtta. Tähtajalise töölepinguga on see raske.“

Koolijuhtide hinnangul on murekoht praegu pigem see, et direktorid ei saa oma tööle koolipidajailt järjepidevat tagasisidet. Räägitakse küll, et igal aastal võiks toimuda arenguvestlused, kus koolipidaja sõnastab koolijuhile konkreetsed ootused. Ja kui juhtimisega ei olda rahul, tuleb sellest ausalt rääkida. Ka praegu on võimalik lepingut lõpetada, miski ei takista.

„Minul ja Annelyl toimuvad koolipidajaga arenguvestlused ja on nende toetus, aga üle Eesti need asjad ei toimi. Omavalitsustes on häid näiteid, aga Eestis tervikuna mitte,“ täheldab Liblik.

Küsimus on seegi, kas tähtajaline leping sobib kogu Eestile. Koolivõrk on väga erinev, maapiirkondades on kogukonnakoolid. Kas ka sinna sobib mudel, et iga natukese aja takka valitakse uus koolijuht?

„Koolijuht peab olema arengule motiveeritud, arenema peaksid nii kool kui ka juht. Kas areng saab toimuda, kui pole turvatunnet? Kas tähtajaline leping tagab turvatunde?“ küsib Ajaots. „Teema on toores, mõelda on palju. Koolile on ühiskondlikult suured ootused ja juhtidena peame muutusi ellu rakendama. Koolijuht on suure pinge all ja ülesannete ees. Tasub olla ettevaatlik nii suurt muudatust kavandades. Praegu on õpetajate põud. Nüüd võib tekkida koolijuhtide põud, mis juba natuke ongi.“

„Sel suvel ongi mitmed koolijuhid oma ametikohalt lahkunud, sest neil on tekkinud motivatsioon töötada õpetajana. Ka sissetulek on nii suurem. Saavad nautida pikka suvepuhkust, mitte võtta suurt vastutust,“ märgib Raino Liblik.

---

Loe ka HTM-i osakonnajuhataja Ülle Matsini ja õpetaja Kaja Kivisiku kommentaare.

---

KÜSITLUS

Mida arvate sellest, kui direktor vahetub iga viie aasta takka?

Anu Kell, Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Minu silmis on sel nii plusse kui ka miinuseid. Plussidena näen vajadust pingutada ja ennast tõestada, et oleks põhjust lepingut pikendada. Mugavustsooni vajunud koolijuhte, kes lihtsalt tiksuvad aastast aastasse samas tempos, tegelemata kooli arendamisega, sunniks viieaastane leping ehk rohkem pingutama ja pühenduma, see võiks kooli arendamisele kaasa aidata. Samas, kui on koolijuht, kes on nagunii töökas ja pühendunud, siis tundub iga viie aasta tagant uuesti kandideerimine ressursi raiskamisena. Kandideerimiseks tuleb ju esitatavad dokumendid valmis kirjutada, välja otsida, süstematiseerida, selleks kõigeks kulub aega. Viis aastat on üsna lühike aeg, see kulub ruttu. Kui näiteks viie aasta täitumisel koolijuht vahetub, siis tekib olukord nagu praegu riigi valitsemisel, kus poliitikud aktiveeruvad enne valimisi ja kui näiteks minister vahetub, hakkab uus minister ennast kõigepealt teemadega kurssi viima, seejärel oma valikuid ellu viima ja eelmisi tühistama. Tulemusteni tihti ei jõutagi, enne vahetub minister taas. Kui nii peaks juhtuma koolis, pärsib see kindlasti kooli arengut ja toimimist. Kindlasti ei tohiks koolijuhi valik olla seotud poliitikaga, näiteks erakondliku kuuluvusega, või muude isiklike kriteeriumitega, vaid ainult erialase pädevuse ja võimekusega koolijuhi tööd teha. Ehk oleks mõistlikum, kui koolijuhtidel oleks kümneaastased lepingud, selle ajaga jõuab ideid realiseerida ja ennast tõestada. Lõppude lõpuks unistab iga õpetaja koolijuhist, kes tunneb oma kooli ja töötajaid ning oskab neid väärtustada, on ametialaselt pädev ja pühendub oma kooli arendamisele.

Urmas Tokko, Tartu Tamme Gümnaasiumi ja Narva Eesti Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja:

Ma ei näe selles – praegune koolijuhi tähtajatu ja tema töö regulaarne tagasisidestamine/kontrollimine või pakutav tähtajaline tööleping – erilist vahet. Küllap saab kehvem juht end ka plaanitavas süsteemis tööle jääma kirjutada/rääkida! Enamikus häid juhte ei maksa aga asjata tüüdata. Uue süsteemi rakendamine kasvataks halduskoormust. Kahtlane ka, kuidas ja mis pädevusega inimesed otsustama hakkaks.

Kool on üsna stabiilne ja seda vajava pika vinnaga süsteemi (nii õppe- ja kasvatusprotsessi kui inimeste muutumise mõttes) tulemust peab küllalt kaua ootama. Õpetajana ma juhi pidevat vahetumist ei toeta. Kui miski on pikalt korrast ära, märkab seda kogu koolipere ja saaks koolipidaja abiga ka muutuse korraldada. Seega võiks keskenduda inimese põhjalikule analüüsile töölevõtmisel, võib-olla siis ka pikema, näiteks aastase katseajaga.

Maila Jürgenson, Tartu Raatuse Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Kool on asutus, mis põhineb oluliselt inimeste koostööl. Koostöö tõhusus sõltub suuresti omavahelistest suhetest.

Kui lähtuda ühe indiviidi ja direktori suhetest, siis positiivse koostöö korral vaevalt keegi pooldab iga viie aasta järel uue direktori tööleasumist.  

Kui õpetaja ja direktori koostöö ei laabu, õpetaja tunneb, et teda ei väärtustata, temaga ei arvestata, siis on uue direktori tööletulek tema vaatevinklist positiivne: koostöö võib sujuda paremini.

Uue direktori ametisse tulek on õigustatud siis, kui tema eelkäija on muutunud kooli arengut pärssivaks. Kui uuel direktoril on visioon, mis tagab kooli süsteemse arengu ja loob eeldused headeks inimestevahelisteks suheteks, tagab tulemusliku koostöö, võidavad kõik kollektiivi liikmed. 

Kui kool on olnud arenev, direktori ja õpetajate koostöö tulemuslik, aga mingil põhjusel saab uueks direktoriks inimene, kes eelmise juhi tegevusplaanist ei lähtu, siis on töötajatel raske uuega kohaneda. Eriti keeruliseks muudab haridusasutuse töö see, kui direktor vahetub iga viie aasta takka.  

Mõningal määral on atesteerimine vajalik. See distsiplineerib inimest, suunab teda oma käitumist kontrollima, motiveerib olema süsteemne ja uuendusmeelne.

Arvan, et atesteerimine on vajalik, aga seda ei peaks tegema iga viie aasta järel. Direktorile peaks andma oma ametikohal aega vähemalt kümme aastat.