Näitleja Carita Vaikjärve sõnul on tal olnud palju häid, kuid väga erinevaid õpetajaid. Selliseid, kes omamehelikud olid ja piltlikult öeldes õpilastega puusapidi kokku hüppasid, ning neid, kes olid väga ranged, kuid kelle ranguse tagant kumas läbi see miski, mis pani neid heaks õpetajaks pidama.

Kas sulle meeldis koolis käia?

Mul ei ole oma kooliajaga mingisugust kana kitkuda. Niipalju kui ennast mäletan, mulle koolis meeldis. Ka teismelisena. Eks aeg-ajalt esines ikka tunne, et ei viitsi kooli minna, aga üldiselt olen olnud hästi kohusetundlik. Ma ei tegelenud mingisuguse popiviskamise ega  vassimisega. Mulle sobis koolis kõik: klassijuhatajad, õpetajad, klassikaaslased. 

Arvan, et algklassides on klassijuhataja ülioluline. Minul sellega vedas. Mäletan sooja tunnet, hoitust. Ma ei tundnud mitte kunagi, et mind poleks võetud kuidagi võrdsena. Järelikult õnnestus õpetajatel minus tekitada tunne, et olen tähtis ja saan hakkama. Ilmselt anti mulle piisavalt lisaülesandeid ja lasti teha asju, mis panid mind end hästi tundma. Seega kiitus minu õpetajatele!

Milline koolitüdruk sa olid?

Olin aktiivne õpilane. Kui oli vaja esineda, osaleda spordivõistlusel või olümpiaadil, võtsin alati osa. Samas mäletan, et ehkki õpetaja arvas, et olen julge, oli maailma kõige õudsem asi mõnest suuremate laste klassist sinna ununenud klassipäevik ära tuua. Jänes oli püksis (naerab). Õpetajale võib ju tunduda, et laps on julge, aga mis tema sees tegelikult toimub … 

Meil oli koolis muusikaklass, õppisin seal klaverit. See mul just ülearu hästi ei läinud. Kõik need vahearvestused, valged põlvikud ja aulas kõigi ees mängimised. Küll see oli hirmus!

Gümnaasiumis oli teatrikallak ja meil oli tunniplaanis kooliteatri moodi asi. Kooliteatris käisin ka Endlas. Suur unistus teatrialal edasi tegutseda tekkis mul vist gümnaasiumi alguses. Muidugi oli ka hirm ebaõnnestumise ees. Näitlejaametiga ju paraku ei ole nii, et õpid valemid selgeks ja lähed – peaks hakkama saama küll. Aga ega mul teist varianti peas ega tagataskus võtta ei olnud. Oli variant A ja siis mingi hägune B telerežii näol. 

Milles sa tugev olid ja mis oli sulle raske?

Kuni 9. klassini olid mul kõik viied. Ju see ikka eesti keel ja kirjandus oli, mis mulle enim huvi pakkus. 

Kuni 9. klassini oli ka matemaatikas nii hästi, et sai olümpiaadidel käidud, aga gümnaasiumis läks matemaatikaga lappama. Meile tuli otse ülikoolist uus õpetaja, kes oli meiega päris hädas. Seda õpetajat lihtsalt kiusati, ta ei saavutanud mingit autoriteeti, ei suutnud korda hoida. Õpilased tegid ta elu lausa põrguks. Tagantjärele mõeldes on mul temast kohutavalt kahju. Suutsime kogu 10. klassi jooksul läbida vist vaid ühe veerandi jagu materjali. 11. klassi alguseks olime kõik ikka täitsa halvas seisus. Siis toodi meie vana matemaatikaõpetaja tagasi ja 11. klassis õppisime paralleelselt 10. klassi materjali, läbides justkui kaks klassi korraga. 

Keemiaga oli nii, et mingi maani läks kõik väga libedalt, sest õpetaja oli hästi leebe ning pigistas vahel mõne koha pealt silma kinni. Aga kui algasid eksamid ja oli juba reaalseid tulemusi vaja, oli terve klass omadega väga hädas. Siis läks asi karmiks ning ka hinded olid vastavad. 

Kõikide teiste ainetega oli aga nii, et ole aga mees ja õpi, siis on kõik hästi.

Mida oled oma koolikogemusest kõige olulisemana kaasa võtnud?

Kool on üks osa inimeseks saamisest. Hariduse omandamine tähendab, et saadakse teada eri valdkondadest. Aastate jooksul tekib suurem pilt, kuidas maailm toimib ja asjad omavahel seotud on. Ei saa öelda, et seda, teist või kolmandat ainet ei ole vaja ja võiksin tegeleda ainult sellega, mis mind kõnetab. Minu arust on oluline saada aru, mida ma elult tahan, ja selleks peab olema võimalus mitmesuguste asjadega tutvust teha. Kooliga tulevad paratamatult kaasa kohuse- ja vastutustunne ning õpi- ja tööharjumused.

Kas oled koolikiusamisega kokku puutunud?

Mäletan paari korda, kui kellelegi sõnadega haiget tegin. Senimaani on selle pärast häbi ja paha. Saad alles hiljem aru, kui vastik võid teinekord enda ebakindluse pärast olla. Seda, et kedagi oleks regulaarselt kiusatud, ma ei mäleta. 

Oma laste puhul olen ma praegu kindlasti palju tundlikum. Proovin neid õpetada kiusamist märkama, sellel vahet tegema ja vajadusel täiskasvanute poole pöörduma. Julgustan neid meile sellistest asjadest rääkima. Siis jääb juba meie otsustada, kas on vaja kuidagi sekkuda või on tegemist lihtsalt lastevahelise nägelemisega. Ma ei usu, et kool üldse kunagi päris kiusamisvabaks muutub. 

Kuidas sulle praegune Eesti kool tundub?

Saan rääkida ainult kolme aasta kogemuse pealt, mil olen olnud koolilapse ema. Praegu on mul väga hea tunne. Minu laps läheb rõõmuga kooli, talle meeldib seal, meeldib õpetaja ja ta saab õppimisega hästi hakkama. Ma ei näe, et tal oleks midagi pahasti. Muidugi hakkab juba vaikselt ilmnema, kui palju jäetakse lastele õppida. Küll aga olen näinud oma sõprade laste pealt, et põhikooli lõpp ja gümnaasiumisse saamine võib olla karm. Kas see peab olema nii raske? Hea küll, kui näeksin või teaksin, et need noored suhtuvad õppimisse ükskõikselt … aga nad pingutavad igati. Kurb, kuidas üks hinne või mõned puudu jäävad punktid võivad õppimise isu täiesti ära võtta. Ma ei tea, kas see peab olema nii, et lapsed käivad kooli pärast lausa teraapias. Ma ei oska midagi konkreetset ette heita ega ette panna, mida võiks muuta, sest ma pole haridusvaldkonna inimene, aga mulle tundub, et kool on läinud hirmus saavutuspõhiseks. 

Õnneks Pärnus pole eliitkoolindust ega meeletuid katseid. Küll aga mäletan teatud paanikat, kui mu lapsed lasteaeda läksid. Pähe kerkisid küsimused: mitu trenni neile on piisav ja vajalik, et ma jumala eest oma lapsele mäkra ei mängiks ja ta oleks konkurentsivõimeline juba ma ei tea mis rühmast alates (naerab). Et appi, mõned käivad seal trennis, kas minu laps peaks ka? Oli tunne, et lohisen lapsevanemana järele. 

Oma lapsel, kes on väga korralik ja tubli, püüan hoopis vahepeal indu maha tõmmata ja öelda, et eesmärk pole tulemused, vaid teadmised. Kui sa materjali omandad, pole vahet, kas tulemuseks on hinne neli või viis. 

Milline on hea õpetaja?

Ta peab tahtma olla õpetaja ja oma ainet palavalt armastama. Hea õpetaja suudab oma aine huvitavaks teha ja seostada seda muu maailmaga, et õpilastel tekiks laiem pilt. See ongi ilmselt see müstiline miski, mis teeb õpetajast hea õpetaja. 

Ise ma õpetajatööga hakkama ei saaks. Mõtlen, et teinekord ei saa ma kodus oma kahe lapsegagi hakkama (naerab). Ühes klassis on ju õpilasi lai palett ja igaühele neist tuleb tekitada hea tunne, et ta tahaks kooli tulla, julgeks küsimusi esitada ja mure korral abi paluda, et tal tekiks oma õpetajaga usalduslik suhe.

Lapsele võib tunduda, et hea õpetaja on see, kes pigistab spikerdamise korral silma kinni, kes ei ole nii nõudlik ja range, aga siis jäävad ühel hetkel teadmised tagaplaanile ja hiljem ollakse sellega tohutult hädas. 

Mida soovid Eesti õpetajatele?

Tahaksin, et nad terveks jääksid. Kohati on antud lastele kõiges nii palju vabadust. Kuulnud lugusid, kuidas õpetajatega käitutakse, tekib küll küsimus, miks nad peaksid tahtma seda tööd teha. Nägin dokfilmi lastest, kes peavad koolis käima hakates hommikuti kell kuus läbi vihma jalgsi ja/või kanuuga minema, autokummidest tehtud plätud jalas. Selleks, et kolm tundi õppida ning lugemine selgeks saada. Seejärel tulevad nad samamoodi tagasi, söövad, magavad ja asuvad järgmisel hommikul jälle teele. Lihtsalt tung õppida on nii suur. Meil on kõik ette ja taha ära tehtud. Me lausa palume lapsi, et nad õpiksid. Siin tahaksingi küsida õpetajatelt: kuidas te selle kõigega hakkama saate?