Õpetajaks õppimine on aasta-aastalt üha populaarsem, aga ometi on nii suurematel kui väiksematel koolidel üle Eesti – nii maal kui linnas – õpetajaid endiselt keeruline leida. Nii hakkavadki olemasolevad õpetajad juba harjumuspäraselt mitmel pool puuduvate kolleegide koormust jagama. 

Kuna õpetajaks saada tahtjaid on palju, töötab Tallinna Ülikool (TLÜ) enda sõnul võimete piiril. Kui 2017. aastal soovis sinna õpetamist õppima minna tuhat kandidaati, siis sellel aastal oli see arv 2900. TLÜ haridusteaduste instituudi direktori Tiia Õuna sõnul ongi nende missioon toetada kvalifitseeritud õpetajate kujunemist, kuna just sel moel saab ülikool anda ühiskonda kõige suurema panuse. Ta ei tee aga saladust, et missioon ei ole lihtsamate killast. 

Õpetajaks õppides on üsna tavapärane, et juba õppimise ajal minnakse tööle. Ülikooli jaoks tähendab see, et õpe peab olema paindlik. 

„See on praegu meie ülikooli kõige suurem ülesanne – pakkuda kõigile soovijatele võimalikult soodsaid tingimusi õpingute kõrvalt töötamiseks,“ alustab Õun. 

Konkurentsivõimeline haridus – õnn ja õnnetus

Õpetajaameti populaarsuse kasvu põhjuseid on mitu, kuid laias laastus taandub kõik suuremale kõlapinnale ja varasemast laialdasematele võimalustele. TLÜ haridusinnovatsiooni prorektor Kristi Klaasmägi toob välja, et kui 30 aastat tagasi oli tavaline valida endale eriala kohe pärast keskkooli, siis nüüd muudetakse seda mitu korda elu jooksul. 

„Just õpetajakoolituses näeme palju eriala vahetamist. Magistriõppes on õppijate keskmine vanus päris kõrge, näiteks paari aasta eest oli see 36,“ toob Klaasmägi välja. 

Seega ei tule õpetajaks tahtjad enam ainult keskkoolipingist. On ka neid, kes on tööelus juba midagi saavutanud ja kellel on lapsed. Hariduse olulisusest saadakse veidi hiljem aru ja just sinna tahetakse siis panustada. 

Klaasmägi soovib ka murda ühe müüdi. Nimelt kipuvad noored arvama, et sellele, kes kuhugi mujale sisse ei saa, on õpetajakoolitus alati variant. See ei vasta enam ammu tõele. 

„Õpetajakoolitusse on suur konkurents, mõnes valdkonnas üle 11 inimese ühele kohale,“ räägib Klaasmägi, tuues siiski välja, et päris igal erialal valikusõel nii tihe pole.

Tiia Õuna sõnul võib haridusvaldkonna populaarsuse üks põhjus olla meie edu PISA testil. Teised riigid on hakanud meile tähelepanu pöörama: palju tullakse meie koolidesse uurima, miks on meie tulemused nii kõrged. 

Lisaks teeb õpetajahariduse atraktiivseks tõsiasi, et see on väga konkurentsivõimeline. See tekitab aga koolidele, kes ei jõua ära oodata, kuni kõik need hordid õpetajaid töökohti otsima hakkavad, uue probleemi. Nimelt ei lähe kaugeltki kõik õpetajahariduse omandanud õpetajaks. Nad on oma värske kõrgharidusega väga konkurentsivõimelised ka teistes valdkondades ja erialadel. 

„Laiapõhjaline humanitaarharidus, kus sa õpid inimesi juhtima, meeskonda juhtima ja koostööd organiseerima, tuleb igas valdkonnas kasuks. See on meie õnn ja õnnetus, et õpetajakoolitus annab väga hea baasi,“ tõdeb Klaasmägi. 

Neid, kes asuvad pärast lõpetamist kohe õpetajana tööle või jätkavad õpetajana töötamist, on 60–80% lõpetanutest. 

Tiia Õun näeb, et õnneks on see arv suurenemas, ja just seal on oluline roll karjäärimudelil. 

„Noored küsivad meie käest, et kui nad õpetajaks saavad, siis mida nad tulevikus edasi hakkavad tegema,“ vahendab Õun tulevaste haridustöötajate ambitsioone. 

Tema sõnul tuntakse väga suurt huvi näiteks juhtimise vastu. Noored tahavad tulevikus saada õppealajuhatajaks või koolijuhiks. „Tänapäeva noorte põhisoov on maailma muuta ja selleks otsivad nad aktiivselt võimalusi,“ selgitab Õun. 

Appi tulevad mikrokraadid

Õpetaja karjäärimudelit koostatakse aktiivselt. Kogu kevade arutasid töörühmad selle variante läbi. Laekus väga erinevaid arvamusi ja see, kui lähedal otsusteni ollakse, ei ole veel päris selge. Õuna sõnul on praeguseks juba jõutud teatud kompromissideni, aga kooskõlastamist on endiselt palju. 

Kristi Klaasmägi toob välja, et koole, mis palgasüsteemi ja arenguvõimalustega oma õpetajate karjääri toetavad, Eestis juba on. Küsimus on, milline süsteem võetakse omaks üle Eesti. 

„Eesmärk on, et see, mis ühe noorega juhtuma hakkab, kui ta valib endale õpetajakarjääri, ei sõltuks sellest, kes tema koolijuht on,“ arvab Klaasmägi. 

Tiia Õun lisab, et karjäärimudelist rääkides ei tohi ära unustada ka lapsi. Leida tuleb tasakaal, kus õpetaja professionaalne areng toetab ka laste arengut. 

„Kogu kooli mõte on ju parimal viisil toetada õppijaid,“ rõhutab Õun. 

Üleriigilise karjäärimudeli koostamise teeb keeruliseks asjaolu, et see mudel peab lisaks kõigele muule soodustama õpetaja arengut kogu karjääri vältel. Nimelt on see, mida me õpetamise ja õppimise kohta teame, viimase 10–20 aasta jooksul tohutult arenenud. Kõik need õpetajad, kes läbisid õpetajakoolituse enne seda, ei ole uuest informatsioonist osa saanud.

„Nad ei peaks ju tulema uuesti õpetajaks õppima, aga ka neil on vaja areneda. Seega peavad nad seda tegema töökohal,“ leiab Klaasmägi. 

Tiia Õuna sõnul aitavad seda probleemi lahendada mikrokraadid, mis pakuvad võimalust kunagi õpitut uute lähenemiste ja arusaamadega täiendada. 

„Ülikoolis peame üha rohkem mikrokraadi ja kraadiõpet kombineerima, et õpetajate kvalifikatsiooni ja professionaalsust toetada,“ võtab Õun selle teema kokku. 

Võimatu missioon: leida füüsikaõpetaja 

Üks asi aga muutunud ei ole – reaal- ja loodusteaduste õpetajaks saada soovivad vähesed. Tõsi, hea erandina toob Kristi Klaasmägi välja selle aasta, mil vähemalt esialgsete andmete põhjal on loodusteaduste õpetajate õppekavale võetud planeeritust rohkem üliõpilasi. Suures pildis on neid aga vähem kui teistes valdkondades ja kui humanitaarteaduste puhul oli juttu õpetajahariduse konkurentsivõimelisusest, siis reaal- ja loodusteaduste puhul küünib võimaluste hulk, mida selle haridusega tulevikus peale hakata, juba teistesse dimensioonidesse. Tööjõuvajadus näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris, kuhu reaal- ja loodusteaduste haridusega inimesi oodatakse, kasvab pidevalt ja õpetajaamet ei pruugi kõikide nende võimaluste kõrval enam atraktiivne näida. 

Füüsikaõpetajate puudus on kõige suurem ja siit-sealt on koolijuhtide suust kõlanud väide, et töökuulutustega ei ole neid üldse mõtet otsida. Füüsik Jaan Kalda ütleb keerutamata, et füüsikaõpetajatega on Eestis kehvasti. „On üksikud koolid, kus on head füüsikaõpetajad, aga on ka koole, kus peab leppima olukorraga, et parem halb õpetaja kui üldse mitte õpetajat.“ 

Et õpetajate palgarahaga suuri imesid korda saata ei anna, pakub Kalda nigelale olukorrale välja kaks lahendust. Esimene neist on leida füüsikaõpet toetavad sponsorid. Teine lahendus, mis aitaks heal tasemel füüsikaõppe viia mugavalt koolidesse üle Eesti, on veebitunnid inimestelt, kes teeks seda väikeses mahus oma põhitegevuste kõrvalt. 

„Entusiastlikke noori, kes oleksid valmis selles vähesel määral kaasa lööma, on. Paraku ei ole ma ideele tuge taha saanud, kuna fondist, kuhu projektitaotluse esitasin, öeldi, et ühekordse toetusega ei ole asi jätkusuutlik. Vaja on ikkagi riigi tuge,“ mõtiskleb Kalda. 

Tema arvab, et traditsiooniliste meetoditega on füüsikaõpetajaid praegu koolidesse üsna võimatu leida. 

„Õpetaja elukutse ei ole ühiskonnas sellise väärtusega, nagu see võiks ja peaks olema, ja neil, kes on saanud hea füüsikahariduse ja on pädevad seda õpetama, on sihid hoopis mujal,“ nendib Kalda. 

Üleriigilise lahenduse ootamise asemel julgustab Kalda koolijuhte mõtlema juba praegu tõsiselt veebitundide peale. „Miks ei võiks koolidirektor leida sellist tublit noort, kes oleks valmis veebis teisi õpetama? Sellisel juhul oleks ring, kust endale füüsikaõpetajaid otsida, märksa suurem,“ lõpetab Kalda. 

Videod on toetav materjal

Õpetajate kaasamise ja koolitamise kaudu füüsika- ja keemiaõpet propageeriv „Lae end“ programm panustab füüsikaõppesse muuhulgas õppevideotega. Sel aastal programmis osaleva staažika Rakvere füüsikaõpetaja Raimo Maasiku sõnul on need kasulikud eelkõige neile, kes on olnud sunnitud palju puuduma. 

„Õppevideod on head, kui mõni väiksem lünk jääb sisse, aga üksinda need seda auku ära ei täida, see on selge. Loodusainetes on vaja ise ülesandeid lahendada või katseid teha. Videod on toetav materjal,“ selgitab Maasik. 

Ka tema sõnul on füüsikaõpetajate puudus käegakatsutav probleem. Olukorra illustreerimiseks meenutab ta juhtumit, kus kool palkas endale füüsikaõpetajate leidmiseks värbamisagentuuri, kes paar kuud hiljem tõdes, et tegemist on võimatu missiooniga. 

Maasik kahtlustab, et õpetajaametist pikalt hirmujutte rääkides suudeti kõik sellest ametist võõrandada. „„Füüsika“ ja „õpetaja“ – need on noorte jaoks kaks õudset sõna,“ naerab ta. 

Kuigi Maasik on nõus, et õpetajaameti maine on paranenud ja huvi selle vastu suurenemas, arvab temagi, et loodusteadustes kõrghariduse omandanul ei ole see tõenäoliselt esimene valik. 

Kahtlemata on ka Maasiku jaoks olnud läbi aastate valla nii mõnigi suurema palganumbriga või mainekam tee, kuid juba 31 aastat õpetajana töötanud füüsik leiab, et tema jaoks paremat ametit ei ole. 

„Ükski tund ei ole ühesugune ja õpilased annavad nii palju tagasi. Suhtlus noortega hoiab mind ennast ka noorena,“ rõõmustab Maasik. 

Põhi on käes. Loodetavasti

Kui uue kooliaasta alguseni jäävad veel vaid loetud päevad, on paljudes koolides pilt endiselt nukralt harjumuspärane: õpetajaid on puudu ja olemasolevad õpetajad peavad seetõttu töötama suure koormusega. Seejuures on probleem sama nii linna- kui maakoolides. Kuigi Tallinna koolidel on kasutada linna õpetajate värbamise strateegia, juhtub ka neil, et õpetajaid napib. 

Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasiumi direktori Alo Savi sõnul on nende koolis 90% õpetajatest olemas ja kooliaastat saavad nad alustada. „Kui me veel kahte-kolme õpetajat lähema mõne kuu jooksul ei leia, siis läheb olemasolevatel õpetajatel väga keeruliseks. See on olukord, mida tahaksin kindlasti vältida,“ alustab Savi.

Tema leiab, et mõnda õpetajat on lihtne leida: kooli asukoht sobib õpetajale ja õpetaja iseloom koolile, ka poolte põhimõtted klapivad. Mõnel teisel juhul näib ülesanne aga võimatu. „Nagu oleks salateenistus andnud otsitavale teise identiteedi ja saatnud põranda alla – no ei ole Eestis seda õpetajat,“ kirjeldab Savi oma kogemust. 

Savi hinnangul võib õpetajate põua põhi olla käes ja järk-järgult hakata nende puudus järele andma. Nii ta vähemalt loodab. 

„Kaasa aitavad õpetajate koolitamise programmid, suurenenud vastuvõtt õpetajakoolitusse ja mõne aasta pärast vähenema hakkav laste ja noorte osakaal rahvastikus. Aga kõik see võtab aega ja ka seni väärivad meie noored maailma parimat haridust,“ rõhutab Savi. 

Oskar Lutsu Palamuse Põhikoolis Jõgevamaal saavad ka tunnid antud, aga ideaalist ollakse kaugel. Kooli direktori Siiri Sõmeri sõnul on vajaminevaid õpetajaid olnud tänavu erakordselt keeruline leida ja taas kord tuleb kasutusele võtta alternatiivsed lahendused.

„Otsisime matemaatikaõpetajat, vene keele õpetajat, klassiõpetajaid, väikeklassiõpetajat. Kuna huvilisi on olnud väga vähe, oleme olemasolevate õpetajatega sõlminud erikokkuleppeid, muutnud senist õppekorraldust,“ nendib Sõmer. 

Keerulistes olukordades tuleb olla õnnelik ka väikeste asjade üle. Sõmer toob välja, et mõne õpetaja, kes kooli hästi sobib, on ta igal aastal ikkagi leidnud ning vahel aitab suuremast hädast välja puhas õnn. Küll aga on olukord viimase kuue aasta jooksul, mil tema on seal koolis töötanud, muutunud aina raskemaks. „Ma ei pea silmas ainult kvalifikatsiooniga õpetajaid, vaid lihtsalt inimesi, kes on valmis end koolile avama,“ tõdeb ta. 

Harjumaal asuva Lodijärve Kooli direktor Nele Lavrikov ei mõista samuti, kus kõik õpetajad on. Ta tõdeb, et varem ei olnud koolijuhtidel õpetajaid nii keeruline leida. „Kus on need õpetajad, kes ülikooli lõpetavad, või need, kelle koolid on laste nappuse tõttu uksed sulgenud?“ jääb talle selgusetuks. 

Lodijärve Kooliski saab õppetöö alata ja lapsed õpetajata ei jää, kuid leida pole neid olnud kerge. Lavrikov ei välista, et on koolijuhte, kes saavad õpetajate seast valida, kuid tema selliseid ei tea. 

„Koolijuhid on öelnud, et kui keegi end tööle pakub, siis tuleb kiiresti otsustada: ei saa loota, et kandidaate veel tuleb. Mis kinnitab, et õpetajaid leida ei ole lihtne,“ kinnitab Lavrikov. 

Abiks ei ole ka olukord, kus kõikidele õpetajatele ei ole pakkuda täiskoormust. „Teine äärmus on aga see, et osal õpetajatest on liiga suur koormus – nende aine õpetajaid lihtsalt ei leia,“ selgitab Lavrikov. 

Ühes asjas on kõik sõna saanud koolijuhid ühel nõul: õpetajaks õppivad üliõpilased on praegu hinnas. „Kõige edukam on olnud tõesti variant värvata õpetaja juba ülikooliõpingute ajal. Mõnes mõttes on see isegi hea: nii näeb tulevane õpetaja juba õpingute ajal, kas temast ikka saab õpetaja või ei,“ arutleb Lavrikov. 

Siiri Sõmer on samuti tööle võtnud mitmed tudengid ja nende töögraafiku koostanud ülikooliõpingutega sobima. „Mulle tundub, et kõik õpetajaks õppijad värvatakse võimalikult kiiresti tööle. Neid, kes hakkavad alles ülikooli lõpetades omale õpetajana tööd otsima, on ilmselt väga vähe,“ hindab ta olukorda. 

Väikestviisi ime Narvas

Narvas põhjustas algavaks õppeaastaks suure õpetajate puuduse eelkõige eestikeelsele haridusele üleminek. Veel pool aastat tagasi oli Narva abilinnapea Messurme Pissareva sõnul hirm nende kohtade täitmise ees väga suur. Koolide ja lasteaedade peale kokku saadeti välja ligikaudu 200 lepingu lõpetamise teadet. Suureks abiks oli riigi võimaldatud aastane pikendus. Tänu sellele kutsuti umbes 25 ärasaadetud õpetajatest tagasi tööle. 

Sellest hoolimata oli linn ligikaudu 175 õpetajaga miinuses. Eelmise nädala seisuga oli aga puudu veel vaid 15 õpetajat (üheksa koolides ja kuus lasteaedades). „Suur töö on tehtud ja enam ei tundu asi nii katastroofiline, nagu see tundus alguses,“ on Pissareva rahul. 

Nii suure hulga õpetajate värbamisel tuli oma jõududega appi Töötukassa, kelle platvormi kaudu leiti palju õpetajaid. Suureks abiks oli ka lasteaedade ja koolide vaheline ränne. Kuigivõrd üllatas, et pigem sai Narva hakkama n-ö oma jõududega. 

„Avastasin, et keegi ei küsinud endale elamispinda, mis viitab tõsiasjale, et töökohad hõivasid kohalikud. Viis-kuus korterit on meil endiselt olemas, nii et väljastpoolt on veel võimalik siia tulla,“ kutsub Pissareva õpetajaid Narva. 

Ei jagu aga tugispetsialiste. Neid on koolide ja lasteaedade peale praegu puudu üle 30. Kuigi nende keelenõue alandati C1-lt B2 peale, ei ole neid kuskilt võtta. „Seda me praegu lahendada ei oska. Tugispetsialistide töökeel on ka edaspidi vene keel, aga nende eesti keele oskuse tase pole piisav,“ nendib Pissareva. 

---

Lapsevanema pilk: vastab Mäetaguse Põhikooli lapsevanem Rene Kundla

Kui tavapärane teie koolis õpetajate puudus on?

Kahjuks on see iga-aastane probleem. Õnneks ei ole meie koolis teiste koolidega võrreldes palju neid, keda otsitakse, aga sellegipoolest lahkub meilt igal aastal üks-kaks õpetajat. Neile on vaja asendajad leida. 

Meie piirkonnas on probleem noorte õpetajatega, kes tulevad siia ja lahkuvad paari aasta pärast. Nad leiavad, et Ida-Virumaa ei ole ikkagi nende jaoks, ja suunduvad Tallinnasse või Tartusse. Ma mõistan, et nad tulevadki end proovile panema, aga lapse suhtes ei ole see aus, kui iga aasta või paari tagant tuleb talle uus õpetaja uute meetoditega. 

Kas see probleem on teie koolis alati olnud?

Jah, 12 aasta jooksul, mil olen kooliõpilase vanema rollis olnud, on see olnud pidev probleem. 

Kas Ida-Virumaa õpetajatele pakutavast lisarahast on tolku?

Ausalt öeldes ei ole aru saanud. Täpselt samamoodi tullakse, saadakse aru, et see piirkond ikka ei sobi, ja minnakse ära. Üks lisaraha eesmärk oli ju ka see, et õpetajad kolivad oma peredega siia ja panevad oma lapsed meile kooli, aga seda ma väga ei näe. 

Millised oleks lahendused?

Eestis on koole palju ja meie koolisüsteemi suur probleem on koolide vähene koostöö. Kõik tõmbavad teki enda peale ja kuigi tehakse mitmesuguseid koostööleppeid, siis lapsevanemana sa näed, et need ei toimi. Küsimus võiks praegu seisneda selles, kuidas oskab meie haridussüsteem olemasolevaid õpetajaid efektiivselt ära kasutada. 

Postitasite eelmisel nädalal ka ise sotsiaalmeediasse, et Mäetaguse Põhikool otsib õpetajat. Kas lastevanemad teevad sageli nii?

Ei, see oli pigem ikka erand. Sel aastal oli koolil õpetaja otsimine ka kuidagi viimasele minutile jäänud ja mõtlesin, et miks mitte jagada. Pigem on see ikka kooli rida olnud.

Kas on tunda, et tulevikus on õpetajaid rohkem? 

Jah, seda näitab ka konkurents ülikooli õpetajahariduse kohtadele. Tean seda omast kogemusest: minu enda poeg sai äsja õpetajakoolitusse ülikooli sisse ja konkurents oli suur. Tundub, et õpetaja elukutse on ka noorte hulgas hinda minemas. See on õnnestunud tänu sellele, et sellest räägitakse.