Eelmisel õppeaastal oli enamikus koolides fookuses kooli õppekava ajakohastamine, kuna õppeprotsessi alusdokument tuli kooskõlla viia riikliku õppekava (RÕK) muudatustega. Et meie õppekavu kritiseeritakse ülekoormatuse pärast, oli õige aeg uurida, kuidas õppekavade uuendamisel ülekoormatusega arvestatakse ning kas ja kuidas seda vähendada proovitakse.
Tallinna Ülikooli hariduse juhtimise magistriõpingute raames läbi viidud uurimuse käigus intervjueerisime 11 eri suuruse ja asukohaga põhikooli õppejuhti, kel igaühel oma ametikohal erinev töökogemus. Kooli õppekava kehtestab küll direktor, kuid enamasti vastutavad õppekava arendamise eest just õppejuhid.
Õppekava ülekoormatuse probleemi mõistmiseks toetusime OECD raportile, kus õppekavade ülekoormatust on mõtestatud lähtuvalt neljast dimensioonist: õppekava laienemine, sisu üleküllus, õppekava tasakaalutus ja tajutud ülekoormatus (vt joonist).
Õppekava laienemine
Õppekava laienemine tähendab õppekava osades muudatuste tegemist, hindamata, kas seoses nende muutustega tuleks muutusi teha ka õppekava teistes osades. Õppekava muudatused tulenevad pidevalt suurenevatest nõudmistest, mida esitavad mitmesugused kooliga seotud huvigrupid. Oma nõudmised seab kaheksa üldpädevuse ja kaheksa läbiva teema näol ka RÕK, millega seotu tuleb kooli õppekavas läbi mõelda.
Uuringus osalenud õppejuhid hindasid väliste huvigruppide ootusi ja nõudmisi seda kõrgemaks ja kõikehõlmavamaks, mida abstraktsemad need olid. Koolipidajate või lastevanemate nõudmisi peeti suhteliselt spetsiifilisteks ning enamasti sai neid siduda RÕK-ist tulenevate üldpädevuste või läbivate teemadega. Näiteks kirjeldas linnakooli õppejuht: „Hoolekogu tõi välja, et seda karjäärivärki meil on III kooliastmes, aga võiks olla juba varem. No õppena ma ei näe seda toimumas, aga me plaanime neid siis nüüd rohkem kaasata sellistesse ettevõtlusküla mängudesse jne.“
Samas tajusid õppejuhid ühiskondlikke kõrgeid ootusi ja rahulolematust senisega, oskamata seda tõlkida konkreetseks õppekava muudatuseks. Kuigi suures osas uuringus osalenud koolidest peeti üldpädevuste ja läbivate teemade kajastamist kooli õppekavas pigem tüütuks lisakohustuseks, oli ka koole, kus liiguti üldpädevuste arendamisel järjest läbimõelduma süsteemi poole. Neis koolides oli õppejuhil õppekavaarenduseks visioon ning kogu kooliperega liiguti koostöiselt järjest mõtestatuma rakendatava õppekava poole.
Suurem osa intervjueeritud õppejuhte rääkis ka hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordineerimise keerukusest. Sisulist õppekava ülekoormatust suurendavat survet, mis võib tuleneda näiteks eri õppekavade rakendamisest ühes klassiruumis, välistest ootustest, et kõikide õpilaste areng klassiruumis on parimal viisil toetatud, või ka õpetajate ebapiisavast pädevusest hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamiseks, õppejuhid oma aruteludes enamasti ei avanud.
Sisu üleküllus
Sisu ülekülluse dimensioon viitab õppemahule, mis tuleb mingi kindla aja jooksul läbida, ning lisaks dokumendi enda struktuurile ja sidususele. Suurem osa õppejuhtidest leidis, et mahtu, mida tuleb õpetada, on võrreldes ajaga, mis on selle omandamiseks ette nähtud, liiga palju. Oma hinnangutes toetusid uuringus osalenud õppejuhid enamasti vestlustele õpetajatega. Ühe maakooli õppejuht lausus: „Me oleme ka analüüsinud, et seda ülekoormatuse tunnet võivad tekitada need ainekavad versus meie õpikud. Et kui uus õpetaja tuleb ja vaatabki ainult seda õpiku sisukorda, siis tundubki see nii ülekoormatud.“ Probleemsena toodi välja eksamiaineid ning õpet I kooliastmes. Siinkohal nähti võimalike ja juba ka kasutusel olevate lahendustena lõiminguvõimalusi. Näiteks koolides, kus I kooliastmes õpiti üldõpetuse põhimõtteid järgides, leiti, et see on toimiv süsteem, mis aitab sisu üleküllust leevendada. Üldõpetuse järgi õpetamine tähendab, et seda praktiseerivad õpetajad on õppetegevuse korraldanud õpiväljunditest lähtuvalt, ning see viib mõtestatuma ja teadlikuma õppeni. See on ka tõenäoline põhjus, miks nendes koolides ei ole mahu ja aja tasakaal algklassides nii suur probleem.
Kõikides uuringus osalenud koolides olid lõimingutegevused õppejuhtide sõnul mingil viisil korraldatud. Enamasti olid need projektipõhised. Väljundipõhist lõimingu ja õppetegevuse korraldust kirjeldati küll ideaalsena, kuid vaid vähestes koolides oli seda õppejuhtide sõnul rakendatud. Väljundipõhise õppe takistusena toodi välja õpetajate suurt töökoormust ja nende omavahelist koostööd raskendavaid tegureid, nagu keerukus ühise aja leidmisel, teiste sama aine õpetajate puudumine koolis ja ka motivatsiooni puudus koostööks. Õppejuhid näevad väljundipõhises õppes võimalikku lahendust sisu ülekülluse probleemile.
Õppekava tasakaalutus
Õppekava tasakaalutuse dimensiooni olemus seisneb selles, et mingeid osasid õppekavas peetakse tähtsamaks kui teisi, ja see väljendub valikutes tunnijaotusplaani koostamisel ja hindamise kavandamisel. Õppeainete maht tuleneb tunnijaotusplaanist, milles on RÕK-is ette nähtud ka kooli enda kujundatav maht oma eripära silmas pidades. Uuringust selgus, et kõige levinum on kohustuslikust enamate ainetundide andmine eksamiainetele. Õppejuhid põhjendasid seda mitmeti, rõhutades nii lastevanemate ootusi, õpetajate hinnanguid kui ka traditsioone, mida on raske muuta. Õppejuhid ei näe eksamiainete tähtsustamist üldjuhul probleemina – nii on alati olnud ja sellega ollakse harjunud. Tuleb tõdeda, et suurel osal uuringus osalenud õppejuhtidel ei olnud visiooni oma kooli eripäradest lähtuva õppekava koostamiseks. Eksamiainete ületähtsustamist saab kooli tasandil vähendada seda teadlikult õppekava koostamisel eesmärgiks võttes, kuid arvestades väljastpoolt tulevat survet, jääksid need pingutused ilmselt vähetähtsateks. Ühiskondliku arutelu all ei ole küll põhikooli lõpueksamite kaotamine, kuid arutelud nende lahti sidumisest põhikooli lõpetamise tingimustest toimuvad aktiivselt juba aastaid. Nii haridus- ja teadusministeerium kui ka mitmed aineühendused on avaldanud selliseks muutuseks soovi ja valmisolekut, kuid lõplikud otsused ja vajalikud seadusemuudatused on senini vastu võtmata. Uuringus osales ka koole, kus õppejuhtide sõnul liiguti tunnijaotusplaaniga vastupidises suunas ning varasemalt eksamiainetele antud lisatunnid kasutatakse ära õpilastele suuremate valikuvõimaluste andmiseks.
Tajutud ülekoormatus
Tajutud ülekoormatuse dimensioon osutab ülekoormatusele, mida võivad tunda nii õpilased kui ka õpetajad. Kui õppekava rakendaja tunneb, et õppekavas sisalduv ei ole tasakaalus, aga tõendid sellise ülekoormatuse kohta puuduvad, võib tegu olla tajutud ülekoormatusega. Õppekava tajutakse ülekoormatuna, kui õppekava ei ole rakendajate jaoks mõtestatud. Mitmed uuringus osalenud õppejuhid väljendasid mõtet, et oluline on kaasata õpetajaid õppekava uuendamisse ja et dokument peab valmima koostöiselt.
Ometi ei näinud paljud õppejuhid enda rolli õppekavaarenduse sisulise eestvedajana, vaid enamasti tehnilise organisaatorina, kes moodustab õpetajatest töörühmad ja jagab neile ülesanded. Õpetajate vastumeelsuse osaleda õppekavaarenduses panid õppejuhid suuresti nende vanuse või iseloomuomaduste arvele. Kõik uuringus osalenud õppejuhid leidsid, et ainekavade koostamine koostöiselt on oluline. Selle väärtust nähti nii töökoormuse jagamises kui ka arutelude tulemusel mõtestatuma dokumendi valmimises.
Üldosa koostamise teemal läksid õppejuhtide arvamused lahku. Osa jaoks oli suur väärtus üldosa koosloome ühiste arusaamade loomiseks ning õppekava sisu mõtestamiseks. Teine ja paraku suurem osa õppejuhtidest leidis, et üldosa peab valmis kirjutama kooli juhtkond, õpetajatele oleks see vaid mõttetu lisakohustus.
Kokkuvõtteks
Põhikooli õppekavad on ülekoormatud, aga selle vähendamisel on igal koolil mitmeid võimalusi. RÕK on küllaltki paindlik ja lubab koolidel teha päris mitmeid omanäolisi valikuid õppekava ülekoormatuse vähendamiseks. Peamised võtmesõnad on siin teadlik ja läbimõeldud tegutsemine. Õppekava ülekoormatuse probleemi on võimalik lahendada, kui õppekava arendustegevusel on selge visiooniga eestvedaja. Õppekavaarenduse eestvedajaks võib olla koolijuht, õppejuht või keegi teine juhtkonna liige. Peamine, et ta ei peaks kooli õppekava koostamist ainult formaalse dokumendi kirjutamiseks, vaid näeks seda võimalusena muuta õpetamist ja õppimist koolis paremaks.
Õppejuhtide soovitused, kuidas vähendada õppekava ülekoormatust kooli õppekavas:
- RÕK-ist tulenevaid üldpädevusi ja läbivaid teemasid vaadelge võimalusena integreerida õppekavasse väliste sidusrühmade ootused ja nõudmised;
- aine- ja valdkonnakavad koostage, lähtudes õpiväljunditest;
- õppeainete lõiming korraldage süsteemselt ja eesmärgistatult;
- lõimingutegevused looge lähtuvalt saavutatavatest õpiväljunditest;
- I kooliastmes korraldage õppetegevus üldõpetuse põhimõtteid järgides;
- tunnijaotusplaanis valikainete määramisel lähtuge oma kooli eripäradest;
- õpiväljundite hindamine ja õppeainete erisused selles korraldage nii, et hindamispõhimõtted oleksid arusaadavad ja mõtestatud kõigi asjaosaliste jaoks, kes seda kasutavad.
Kaisa Blum kaitses 2024. aasta juunis Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi haridusjuhtimise erialal magistritöö „Põhikooli õppejuhtide arusaamad kooli õppekava ülekoormatusest ja selle võimalikest lahendustest õppekavade uuendamisel“. Juhendaja oli nooremteadur Kätlin Vanari.
Lisa kommentaar