Kesistes tingimustes töötavad ja väikese palgaga noortevaldkonna töötajad on ajalooliselt olnud mugavuskärpekohaks nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste jaoks. Nüüd plaanib haridusminister seda taas teha. Eesti Noorsootöötajate Kogu esitab sellega seoses avaliku pöördumise haridusministrile.

PÖÖRDUMINE

Haridusministri teade võimalikest kärbetest huvihariduses ei olnud kerge lugemine. Valdkonda, mis juba praegu toetub liialt vähetasustatud töötajate missioonitundele, tahetakse veelgi kärpida.

Kärpeid teevad ka kohalikud omavalitsused. Noorsootöö on sageli esimene valdkond, mille arvelt kokku hoitakse nii omavalitsuse kui ka riigi tasandil, kusjuures lisaraha pole põhieelarvest aastaid eraldatud. Nüüd näib riik justkui andvat eeskuju.

Olukord pole juba täna kuigi roosiline. Eelmisel aastal tellis Haridus- ja Teadusministeerium uuringu noortevaldkonna töötajate töötingimuste kohta. Uuringu tulemused näitavad, et kuigi töötajad on oma tööga rahul, on kriitiliseks probleemiks madal palk. Valdkond kannatab kõikjal rahapuuduse all; lisaks väikestele palkadele töötatakse tihti kehvades ja vananenud töötingimustes. See mõjutab töötajate professionaalsust, töö kvaliteeti ja järelkasvu. Töötajad tunnevad, et neid ei väärtustata – ei ühiskonna ega ka riigi tasandil.

Huviharidus ja töö noortega on äärmiselt olulised, nagu näitab nii kogemus kui ka uuringud. OECD raport – esimene omataoline – toob välja, et investeeringud noortepoliitikasse tugevdavad noorte usaldust oma riigi vastu. Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehelt võib leida teate, kus öeldakse, et „noortepoliitika edukus on märk riigi tõhusast toimimisest ja demokraatia arengust“.

Noorsootöö aitab noortel leida oma tee. Väheneb risk, et noored satuvad raskustesse või ei saa oma eluga hakkama. Meie kogemus näitab, kui oluline on noorsootöö just neile noortele, kes on koolisüsteemist välja langenud. Samal ajal aitab see kaasa sellele, et meie noored kasvaksid demokraatiat hindavateks ja Eestit armastavateks kodanikeks.

Noorsootöö ärajätmise tegelik hind on välja toodud noorsootöö arengukavas. „Noorsootöö (sh noorte huvihariduse) võimaluste ebapiisav kättesaadavus ning noorte tähelepanuta jätmine tähendab ühiskonnale pikemas perspektiivis suuremaid kulutusi. OECD hinnangul võivad õpingutest ja tööturult kõrvale jäänud noortega seotud kulud moodustada kuni 1% SKP-st.“ Eelmise aasta SKP põhjal tähendaks see 360 miljonit eurot. Uued kärped viivad meid olukorda, kus huviharidus ja -tegevus ning muu noorsootöö muutub vähem kättesaadavaks.

Ühtlasi on arengukavas mitmeid noorsootöö eesmärke. Siinkohal oleks asjakohane küsida, kas kärpida kavatsetakse ka neid.

Viidatud uuring toob esile, et noorsootöö tegemise motivatsioon on väike just töötingimuste ja palga tõttu. Kohalikul tasandil (aga mitte ainult) on noorsootöötajate leidmine keeruline ja nad vahetuvad tihti. Muretseme järelkasvu pärast. Noorsootöötajaid ei ole kaugeltki piisavalt juba täna ning, nagu uuring näitab, on nende töötingimused ja palk viletsad, jäädes alla õpetajate tasemele. Kärbete valguses on keeruline vastata küsimusele – miks peaks üks noor soovima alustada karjääri noortevaldkonnas?

Eesti noortevaldkonna töötajad armastavad oma tööd ja hindavad oma kolleege, seda teame nii omast kogemusest kui ka tehtud uuringust. Me vajame teadmist, et noorsootöötajaid hinnatakse ja väärtustatakse. Selleks ei piisa ainult sõnadest. Nii praeguste töötajate hoidmise kui ka järelkasvu tagamise nimel on kriitilise tähtsusega teadmine, et valdkonnal on jätkusuutlik rahastus.

On raske uskuda, et haridusminister pole sellest kõigest teadlik. Veelgi keerulisem on küsida, kas minister ei hinda tööd, mida noortevaldkonna töötajad keerulistes tingimustes on teinud.