Kellel on õigus, kas kulda kiitval välisvaatlejal või sibulapisaraid tilgutaval kohalikul?

33 aastat iseseisvust on soliidne aeg. Piisav, et pilt ühe riigi haridusmasinast paika loksuks. Eesti hariduse kohta on selle aja jooksul sündinud lausa kaks pilti: välisvaade ja sisekaemus. Mõlemad oma värvide, lõhnade ja helistikuga.

Välisvaade

Vaatlejad, kes panevad Eesti kohta üldistavat juttu kokku, väidavad peaaegu kohustuslikult: haridusega on selles riigis hästi. Kuvand „haridusega on hästi“ on Eestile kleepunud omamoodi stamp, mis hakkas kuju võtma sajandivahetusel. 

Olulise tõuke kullakarva välispildile andsid PISA pingeread, aga mitte ainult. Tähelepanelikule vaatlejale on silma jäänud mitmed meie hariduselu eripärad, mis paljudes riikides pole sugugi nii enesestmõistetavad kui siinmail. 

Enamik Eesti õpetajatest on magistrikraadiga ning nende vabadus otsustada, mida ja kuidas õpetada, on märkimisväärne. Kooliinspektoreid Eestis ei ole, selle asemel saab iga kool riiklikku õppekava oma „kallakust“ lähtuvalt kohendada. 

Õppurid saavad koolipäeva jooksul sooja süüa ning pea 90% neist on haaratud koolivälistesse huvitegevustesse. Koolimajad on puhtad ja korras, mitmed lausa moodsa arhitektuuri tippteosed. No ei ole vanas Euroopas ega ka USA-s koolipilt nii klants kui Eestis.  

Rahvusvahelises vaates on Eesti hariduse kuvand positiivne, meid seatakse eeskujuks. Miks muidu peaks ameeriklaste prominentne hariduskeskus National Center on Education and the Economy üllitama Eesti hariduse kohta raamatuid, sooviks õpetada kohalikele, kuidas haridusasju tuleb ajada (vt https://www.tlu.ee/sites/default/files/HIK/AimHighEstoniaCaseStudy.pdf).   

Positiivne välispilt on kasulik asi, tõstab eneseuhkust ja lubab väikesel ennast suurena tunda. Haridus on hea valdkond riiklikuks väljapaistmiseks ja eneseupitamiseks, soliidne ja veidi salapärane. Parem kui veinijoomine või naftapumpamine, relvatäristamisest rääkimata. 

Positiivne kuvand on ka kaval tööriist, see kestab kauem oma põhjustajast. Kui Eesti koolielus läheks midagi kapitaalselt nässu, usuvad välisvaatlejad veel pikka aega, et kõik on hästi. Nii on lihtsalt harjutud mõtlema. 

Tõsisem välisvaatleja ei piirdu tõdemusega „hästi“, tema küsib, miks. Kuidas on võimalik, et pool sajandit kommunistlikus katlas toimetanud koolisüsteem sai pärast riigikorra vahetumist hopsti heaks, PISA mõõdupuude kohaselt lausa väljapaistvaks? Vastus on lihtne: hopsti ei juhtunud midagi. Õpetaja Laine ja koolipapa Peeter ei hakanud pärast 1991. aastat lugemist, rehkendamist ega loodusteadusi teistmoodi õpetama. Nad tegid oma tööd samal viisil, nagu Eestis ka varem kombeks oli, põhjalikult ja pühendunult. 

Kui OECD asjamehed oleks taibanud eelmise sajandi kuuekümnendatel või kaheksakümnendatel haridustulemusi mõõtma hakata, oleksid nad suure tõenäosusega ka siis Eesti kooli tipust leidnud. Eesti „hea kooliharidus“ pole 33 aasta teene, see on rohkem kui sajand kestnud ehitustöö tulemus. Riigikorrad vahetusid, eesti haridusmõte ja kooliehitamine ajasid vaikselt oma vagu ja tegid seda tulemuslikult. Viimase 33 aasta teene on uutes ahvatlustes oma vaole kindlaks jäämine. Vaole, mille kohaselt õppimine pole naljategu, vaid tõsine ja pingutamist nõudev töö. Töö, mille sisu paneb kokku kainelt kaalutlev teadlane, mitte poliitiline tõmbetuul või sotsiaalmeedia külatargad. 

Välispilt Eesti haridusest on võrdluspõhine: Eestis tehakse nii, meil teisiti, sageli vähem või kehvemini. Kuldne võrdluspilt ütleb, et enamiku meie võrdluspartnerite haridusmured on nõksu suuremad kui meie omad. Kosutav teadmine. 

Sisekaemus

Kullakarva välisvaade muutub kohe, kui Eesti haridusasju seestpoolt uurida. Meie sisekaemus on siiruviiruline ning paneb silmad vett jooksma. Muresid on terve mägi: õpetajate puudus ja üle jõu käiv koolivõrk; kõhuvalu palgaraha ja eestikeelse hariduse pärast; õpetajat tühjaks pigistavad HEV-õppurid, lisaks ülbikud, kiusajad ja väljalangejad, palju veel. Murede üles lugemine tuleb sisevaatlejal hästi välja.  

Siiski, kui sisemuresid põhjalikumalt uurida, siis pole tegu põhimõtteliste kiivakiskumistega, valdavalt on need tehnilist laadi kohanemisülesanded. Uusi õpetajaid, rohkem koolibusse, tõhusam vaimse tervise turgutamine – see pole kosmoseteadus, need on siin ja praegu lahendatavad mured. Eesti hariduse suurt vagu need teemad ei puuduta. Vagu, mis hoiab õigel joonel meie õpetuse sisu ning mille suur küsimärk pole tehniline, rahaline ega korralduslik, vaid palju keerulisem – see on küsimus tulevikuoskustest. Pilt homsetest tarkustest, mida tuleks juba täna kündma hakata. Koolihariduse sisu ja selle arenguteed hakkavad jääma tehnilise kraaklemise varju, ja see on meie päris mure. 

Kellel on õigus, kas kulda kiitval välisvaatlejal või sibulapisaraid tilgutaval kohalikul? Õigus on mõlemal. Suure gloobuse perspektiivis ongi meie haridusmasin hästi hakkama saanud, nii viimase 33 aastaga kui ka pikemas plaanis. See, et sisevaade ajab perioodiliselt kiruma ja nutma, on samuti loomulik. Nutu nimi on kohanemine muutuva maailmaga.  

Targasti teeb sisevaatleja, kes hoiab silme ees ka suurt pilti. Hoiab ajusopis teadmist selle kohta, et ei Eesti majandus, maalikunst ega militaaria pole maailma absoluutses tipus; haridus on, lausa mõõdetud ja aktsepteeritud viisil. Positiivne võrdluspilt tõstab toonust, kergitab eneseusku ja aitab murepilvedest läbi närida. 

Muidugi on tipusolek saavutus, meie „hea haridusega riigi“ alustalad väärivad ausammast. Kui selline sammas kord tuleb, võiks see olla kombinatsioon õpetaja Laurist, pedagoog Käisist ja minister Eisenist. Taustaks kõik tänased tublid õpetajad ja koolijuhid, kes ei pinguta kuvandi, PISA ega palganumbri pärast, vaid seetõttu, et see on nende viis eesti asja ajada. 

Kokkuvõtteks 

Tundub, et Eesti haridusmasina paradoks – väljast kuldne, seest siiruviiruline – kehtib meie elu kohta ka laiemalt. 33 aasta jooksul oleme rahva ja riigina saanud väljastpoolt valdavalt paitusi: digitiiger ja ükssarvikute kodumaa, vaba sõna kants ja puhta looduse reservuaar. Mõnikord tulevad paitused lausa ootamatutest kohtadest. Venemaa üks nutikamaid uue põlvkonna poliitikuid Maksim Katz (praegu küll välisagent) pani sel suvel kokku saate, kuidas tupikusse jõudnud Venemaad päästa – ja lahenduseks on: „tuleb teha nii nagu Eestis“! (vt https://www.youtube.com/watch?v=qAw_ivCXeqo). 

Rahvuslik sisekaemus samal ajal ei paita, see on karm, viimasel ajal lausa dramaatiline. Lugedes meie sellesuviseid arvamusliidreid, saame teada, et „eestlased on poliitiliselt alaealised“ (Maarja Vaino), me kannatame „lakkamatu alaväärsuskompleksi all“ (Jüri Reinvere) ning oleme „kaotanud oma riigi suhtes lootuse ja usalduse“ (Katrin Laur). Jääb segaseks, kuidas selline kohtlane kamp on maailma parima haridusmasina kokku pannud. Ju juhtus kogemata.   

Eesti on samasugune sibul nagu meie haridus, pealt kuldne, seest siiruviiruline. Meie asi on mõlemat vaadet, nii võrdluspõhist kui unistustepõhist, korraga peas hoida ning mitte lasta sibulapisaratel võimust võtta. Mõni hakkabki uskuma, et oleme alaealised ja alaväärsed. Tegelikult on vastupidi. Praeguses maailmas on Eestisse sündimine suur loteriivõit. Nii hariduse kui kogu elu mõttes.