On ilmselge, et paljusid Eesti õpetajaid ootab ees enneolematuid ja ilmselt ka ettenägematuid väljakutseid täis kooliaasta. Ehkki eestikeelsele haridusele üleminekuga on otseselt seotud palju asjaosalisi, haridusministrist lastevanemateni, langeb suurim koormus neile, kes iga päev klassitäie mitmekeelsete laste ees seisavad – õpetajatele. 

Programmis ja paberil on kõik teostatav ja igale probleemile olemas lihtne lahendus: igale õpilasele pakutakse tuge ja koostatakse just talle sobivad õppematerjalid, igale õpetajale määratakse mentor ja võimaldatakse koolitusi, kaasatakse kodusid ja kogukonda. 

Kes seda kõike teeb? Enamasti õpetaja. Samas räägime juba aastaid, kuidas õpetajad katkevad koorma all. Kas õpetaja töökoormust reguleeriv hariduslepe siin aitab, ei ole kindel. Kas koolidel jätkub piisavalt abiõpetajaid ja raha nende palkamiseks? 

Kui tänaseni kahtlevad veel paljud kaasava hariduse efektiivsuses, siis nüüdsest peab õpetaja tulema toime olukorras, kus klassis on lisaks veel üht liiki erivajadusega õpilased. Need, kellele tuleb aine selgeks õpetada keeles, mida nad veel mõnda aega ei valda. Samas on õpiväljundid hoolimata keelest kõikidel samad. Samad on ka õpikud, millega töötatakse. Õppematerjale koostab ja mugandab vastavalt laste keeleoskusele muidugi õpetaja ise. 

Tagasiside on oluline, ütleb minister. Aga kuidas suhelda umbkeelsete lastevanematega? Arvestades, et alla 50-aastased õpetajad oskavad vene keelt ilmselt väga nigelalt, saab see olema paras pähkel. Tõlk? Google Translate? AI? Ärksamad vene pered tulevad ilmselt kaasa ning loodetavasti õpivad koos lapsega ka ise eesti keele selgeks. Aga teised?

Kodu toetus, sealhulgas vanemate meelsus on määrav. Kuidas aga tulla toime nende lastevanematega, kelle arvates eestikeelsele haridusele üleminek on pigem nuhtlus ja kius?

Mõtiskluse eesmärk ei ole eestikeelsele õppele ülemineku pakilist vajadust kahtluse alla seada või entusiasmi summutada. On ilmselge, et asi tuleb lõpuks ometi ära teha. Loodetavasti saavad tõeks minister Kristina Kallase sõnad, et kümne aasta pärast oleme sealmaal, et enam eesti- ja venekeelseid lapsi keeleoskuse ja haridustaseme poolest ei erista. 

Kuidas aga teha seda nii, et keegi hammasrataste vahele ei jääks ja laastud ei lendaks? Loodetavasti ei jää ükski õpetaja probleemidega üksi rinda pistma, ei põle läbi ega otsusta vahetada ametit.