Haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 on rõhutatud vajadust lõimida formaal- ja mitteformaalharidust. Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatud ja Õpetajate Ühenduse Koostöökoja poolt oma liikmetele edastatud lõimingu kontseptsioon on tekitanud sellega tutvujates aga segadust. Vähemalt selle dokumendi alusel on neil keeruline mõista, mil moel on see plaan teostatav. 

Suures pildis tähendab taoline lõimimine seda, et huviharidusega tegelevad õpilased saavad kogutud teadmised üle kanda oma üldhariduse õpingutesse. Lihtsa näitena ei peaks muusikakoolis kitarri õppiv laps kooli muusikatunnist osa võtma. Huvikoolid katavad tänapäeval aga väga palju valdkondi ja nii ei räägi me üldhariduse kontekstis enam ainult muusikatunnist või kehalisest kasvatusest. Vabal ajal loodusringist osa võttev õpilane saaks sellega teoorias asendada ka bioloogia- või füüsikatunni, kui riikliku õppekavaga ettenähtud teemad seal läbi võetakse. 

„Lõiming on võimalik kõigis õppeainetes, kui õppeaine õpitulemused on saavutatavad mitteformaalõppes. Väga levinud on õpitulemuste arvestamise praktika loovusainetes ja liikumisõpetuses, kuid lõimida saab kõigis ainevaldkondades,“ kirjutab Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) huvihariduse ja noosootöö valdkonna peaekspert Annika Viibus.

Kõik oleneb sellest, milline haridus huvikoolis saavutatav on ja kuidas ühildub see üldhariduse riikliku õppekavaga. Just selle koordineerimise ja kontrollimise pool jääb kontseptsioonis väga segaseks. 

„Selle kontseptsiooniga justkui eeldatakse, et igas koolis on inimene, kes lõiminguga tegeleb. Aga näiteks väikeses koolis ei ole ühtegi inimest selleks eraldi võtta. Siis peab mõnele õpetajale selle ülesande andma,“ alustab Õpetajate Ühenduse Koostöökoja (ÕÜKK) juhatuse kõneisik Krista Saadoja.

Kontseptsiooni kohaselt aitaks taoline lõimimine huvikoolis ja üldhariduskoolis õpitu dubleerimise vähendamise kaudu lahendada õpilaste ülekoormuse probleemi. ÕÜKK uurib oma tagasisides Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kas õpilaste õpikoormust on uuritud teaduspõhiselt või on see oletuslik. 

„Antud kontseptsioonis ei ole esitatud ühtki uuringut, millest selguks, kus lasub õppijate koormusfookus, ja puudub arusaam, milles seisneb lõppkokkuvõttes õpikoormuse vähendamine,“ kirjutab ÕÜKK. 

Lisaks leiab Krista Saadoja, et need teadmised, mida praegu ei dubleerita, jääks lastel sellisel juhul omandamata. 

„Kas huvikool on siis valmis muutma ka oma õppekava vastavalt sellele, mida põhikool ootab? Tekib vastuolu põhihariduse ja huvihariduse eesmärkide vahel. Sellised põhimõttelised küsimused ei ole praegu hästi lahti kirjutatud või ei ole nendest täpselt aru saadud.“ 

Sama probleemi toob välja Eesti Teadushuvihariduse Liidu juhatuse liige Rasmus Kits. Tema sõnul võib sellist teed minnes turult ära kaduda kogu see huviharidus, mida riiklik õppekava ei käsitle, ja edu, mida saavutatakse huvihariduses kastist välja mõeldes, jääb saavutamata. 

„Tegelikkuses on ka näiteks robootika ja mehhatroonika kasvanud välja huviharidusest ja hakanud alles nüüd jõudma üldhariduskoolidesse. On oht, et kui me selle ukse kinni paneme, hakkab pikas perspektiivis kahanema meie innovatsioonivõimekus. See ei ole tark teguviis,“ arutleb ta. 

Huvikoolide töövõit

Just eelnevat silmas pidades võiks Rasmus Kitse sõnul olla huvikoolidel endal olukorrale kaks vaadet. Ühest küljest on nad õnnelikud ja uhked, sest lõiming, mida proovitakse rakendada, annab selge signaali, et huviharidus kogu oma õppemetoodika ja õpihaldusega on jätkusuutlik ja efektiivne. Vastasel juhul huvihariduse poole nende rollide täitmiseks ju ei vaadataks. 

„Teisest küljest võib seda teed minnes ära kaduda huvihariduse identiteet ja fookus pööratakse riikliku õppekava täitmisele,“ arvab Kits. 

Huvikooli Keeltekoda juhataja Agris Kiudma aga ei usu, et huvikooli töö oleks seoses õppekavade loomise või õpiväljundite selgeks määramisega ohus. Mitmesuguseid metoodilisi võtteid kasutades on tema hinnangul võimalik õppekava alusel tehtavat õppetööd eri moel läbi viia. Samuti on võimalik väga heade õpitulemusteni jõuda näiteks personaalsemat õpirada kasutades, ja seda huvikoolid enamasti kasutavadki. 

„Lisaks on nii õpilasel kui lapsevanemal lapse huvikooli registreerimisel kindlustunne suurem, kui Haridus- ja Teadusministeerium on huvikooli tunnustanud ning õppetöö seal vastab ka üldhariduses nõutud tasemele,“ leiab Kiudma. 

Tegelikult ongi huvihariduse lõimimine üldharidusega midagi, mille nimel on huvikoolid pikalt vaeva näinud, ja kahtlemata aitaks see kummutada nii mõnegi eelarvamuse, mis paljudel vanast ajast on. 

„Kahjuks on üldhariduskoolide juhtide ja õpetajate seas senini laialt levinud arusaam, et huvihariduses tegeletakse nii-öelda käte plaksutamise ja kassi paitamisega, mis ei vasta juba ammu tõele,“ rõhutab Kiudma. 

Positiivse näitena toob ta välja Tartu Linnavalitsuse, kes töötas mõni aasta tagasi välja ranged kvaliteedinõuded huvikoolidele, kes soovivad pakkuda kvaliteetset huviharidust ning olla seeläbi edaspidi üldhariduskoolidele usaldusväärseks partneriks. 

„Sellega soovisid nad eristada huviharidust huvitegevustest, mis on samuti lastele ja noortele vajalik, aga mida ei saa üldharidusega õppekavade ja selgete õpiväljundite puudumise tõttu nii lihtsalt lõimida,“ jätkab ta. 

Tartu linna võibki lõimingu rakendamisel eeskujuks võtta, kuna kasutades ära Haridus- ja Noorteameti välja töötatud VÕTA kontseptsiooni, mille alusel saavad gümnasistid paljude huvikoolide kursuseid taotluse alusel gümnaasiumi vabaainetena kasutada, on mitu Tartu kooli selle jaoks välja töötanud lihtsa ja selge süsteemi, mis ei kurna liigse bürokraatiaga õpilast ega huvikooli. 

„Huvikooli kvaliteedikontrolli teostab Tartu linnavalitsus, lisaks peavad huvikooli õppekavad ning õpilaste nimekirjad olema sisestatud nii Tartu linnaportaali kui Eesti Hariduse Infosüsteemi,“ selgitab Kiudma. 

Küll aga ei ole paljud üldhariduskoolide juhid senini VÕTA süsteemiga lähemalt tutvunud või ei soovi seda kasutusele võtta.

„Ilmselt on põhjus osaliselt selles, et protsess on üldhariduskoolidele töömahukas,“ arutab Kiudma. 

Kokkuvõttes rõhutab Kiudma, et Eestis on tekkinud palju õppekava alusel töötavaid huvikoole, kes on valmis hakkama üldhariduskoolidele võrdväärseteks partneriteks, ning ta loodab, et ka üldhariduskoolid hakkavad seda järk-järgult teadvustama.

„Võtmesõna on siin usaldus. Lapsed on ju huvikoolidel ja üldhariduskoolidel ühised ning seetõttu võiks ühine olla ka eesmärk – luua parimad tingimused iga õpilase arenguks. Kindlasti oleks just lapse huvides hea, kui mõlemad koolid tema arengu nimel rohkem koostööd teeksid,“ tõmbab ta teemale joone alla. 

Kontseptsioon jääb pealiskaudseks

„Formaal- ja mitteformaalõppe lõimingu kontseptsioon“ koostati Annika Viibuse sõnul selleks, et luua ühine arusaam süsteemsest formaalõppe (FÕ) ja mitteformaalõppe (MFÕ) lõimingust ning tuua välja seotud osapooled ja nende ülesanded. Lõimingu hetkeolukorda analüüsides tuvastati projektiga „Noorte edu toetuseks – võimekuse arendamine mitteformaalõppe lõimimiseks formaalõppega“, et takistuseks võib saada vähene teadlikkus nii lõimingust endast kui ka selle rakendamise võimalustest. 

„Kontseptsioon on esimene samm teadlikkuse kasvatamise teekonnal. Kontseptsiooni järel luuakse tegevuskava, mille esimeseks sammuks on muuhulgas lõimingu rakendamist toetava juhendmaterjali loomine,“ kirjutab Viibus.

Näiteks toob kontseptsioon välja mitu lõimingu kasutegurit. Lisaks juba mainitud õppekoormuse vähenemisele toetab see õppija teadmiste ja oskuste seostamist eri valdkondades ja haridusliikides. Nii arendab see õppija oskust leida valdkondade ning teemade vahel ühisosa ja seoseid. Samuti oleks MFÕ-s omandatud teadmised haridusteel ning tööjõuturul rohkem väärtustatud. 

Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimees Jaanus Kann toob oma tagasisides välja, et esimene neist pole otseselt vale, kuid mitte tingimata ka asjakohane. 

„On väga palju muidki tegevusi, mis õppija analüüsivõimet ja seostamisoskust arendavad,“ leiab ta. 

Mis puudutab huvihariduse väärtustamist, on kontseptsioonis välja toodu Kanni sõnul lahtisest uksest sissemurdmine ja asjakohaseid MFÕ-s omandatud pädevusi on alati väärtustatud. 

„Näiteks muusikaakadeemiasse õppima asumisel on muusikakooli tunnistus kahtlemata kaalukam asitõend kui selline üldhariduskooli tunnistus, kus on arvestatud muusikakoolis õpitut. Juhul aga, kui MFÕ-s omandatud pädevused ei ole edasise karjääri mõttes asjakohased, ei ole vajadust neid ka FÕ poolt üle kinnitada,“ seisab Muusikaõpetajate Liidu tagasisides kirjas. 

Kontseptsiooni suurim probleem peitub selle pinnapealses sõnastuses ja tõsiasjas, et seal on sisuliselt määratlemata õppekava järgiva ning kvaliteetset haridust tagava õppe kooskõlastamine. Sellises olukorras hakkab Kanni sõnul kannatama nii üld- kui huvihariduskoolide tõsiseltvõetavus ja õppetöö kvaliteet. 

„Või ongi kontseptsiooni eesmärk anda seni põhjusega tunnustamata jäänud õppetööd teesklevatele tegevustele õppetööga võrdväärne staatus?“ pärib Kann. 

Kokkuvõttes ei ole mitmed asjaosalised veendunud, et probleemid, mida sellise lõimimisega lahendada püütakse, sellisel kujul üldse eksisteerivad. Nii kirjutab näiteks Eesti Füüsikaõpetajate Liit lakooniliselt, et koolihariduse ja huvihariduse lõiming juba toimib ja asja ei ole vaja keeruliseks ajada. 

„Kontseptsioon on ülepaisutatud ja segane. Projekt raiskab aega ja raha,“ seisab nende tagasisides. 

Tõepoolest, teatud kujul on selline lõimimine ju alati toimunud. Kellel meist ei oleks kooliajal olnud klassikaaslasi, kes näiteks vene keele tundides käima ei pidanud, kuna tegemist oli nende emakeelega, või kes Eesti noortekoondise sportlasena kehalisest kasvatusest tihtipeale puudus. 

„Koolide autonoomiat ja tänapäevast õpikäsitust silmas pidades on võimalik juba praegu piisava koostöö ja individuaalse õppekava alusel formaal- ja mitteformaalharidust lõimida,“ kirjutab ka ÕÜKK. 

Praegu oleneb selle võimalikkus aga puhtalt aineõpetaja või koolipidaja poliitikast. Nii leiab Eesti Bioloogiaõpetajate Liit, et selline üleriigiline süsteem oleks hea mõte.

„Võiks olla üldine väljatöötatud kord või korraldus, et iga kool ei peaks ise jalgratast leiutama. MFÕ haridusasutusel võiks ainekava olla kusagil avalikult näha,“ kirjutavad nemad. 

Ka Annika Viibuse sõnul on ministeerium igati teadlik, et sellist lõimingut juba rakendatakse, kuid igal pool ei ole selleks võimalusi loodud.

„Seega on tekkinud olukord, kus mitteformaalõppe arvestamise võimalused ja praktika olenevad õpilase jaoks sellest, kuivõrd teadlikud on koolid lõimimise võimalustest. Siin näeme piirkonniti ja kooliti suuri erinevusi,“ selgitab Viibus. 

Idee ise on hea

FH ja MFH lõimimise idee ei ole tegelikult väga paljudele vastukarva. Krista Saadoja ja Rasmus Kits on samuti nõus, et see on hea ja vajalik. Tänapäeva maailmas, kus ressursivajadus kasvab, aga ressursid ise kahanevad, on iga tegevuse ökonoomsemaks muutmine teretulnud. Kas kõne all olev lõiming ka välja toodud probleeme lahendab, veel kindel ei ole. 

„Me näeme, et tahetakse head ja idee ongi hea, aga mina olen juba praegu küsinud ministeeriumilt, kust on tekkinud arusaam, et me saame üldhariduse väljakutseid lahendada huvihariduse kaudu,“ mõtiskleb Kits. 

Selle küsimuse vastus võib peituda rahulolu-uuringutes, mille tulemuste põhjal peitub näiteks õpilaste ülekoormuse probleem just üldhariduses. Huviharidusega on õppijad aga väga rahul. Viimase uuringu järgi on eri valdkondades rahulolu koguni 93–97%. See on ka täiesti arusaadav, sest õpilane tegeleb huviharidusega üldjuhul vabal tahtel ja tegutseb oma meelisvaldkonnas. Kas need protsendid lõimimisega ka üldharidusse üle kanduksid, on juba omaette küsimus. 

Ka ÕÜKK liikmed suhtuvad lõimimise ideesse valdavalt hästi ja nähakse vajadust õppeprotsessi mitmekesistada. Ei nähta aga, et see sellise kontseptsiooniga võimalik oleks. Liikmete tagasiside võtab ÕÜKK kokku sõnadega: „Toodi välja mitmed vastuolud ja kitsaskohad esitatud kontseptsiooni sõnastuse ja tervikliku lähenemise kohta. Sellest lähtuvalt vajab kontseptsioon veel tõhusat läbimõtlemist ning täiendamist, esitatud moel ei ole see mõistetav ega teostatav.“ 

Sotsiaalse kihistumise probleem

Veel lahendamata probleem, mis lõimingu tulemusena tekkida võib, on seotud aga huvihariduse kättesaadavusega. Esiteks on see piirkonniti väga erinev. Kui Tallinnas, Tartus või mõnes muus linnas on huvikoolid suuresti käeulatuses, siis mõnes maakohas tuleks lapsel huvikooli külastamiseks läbida iga nädal mitu korda mitukümmend kilomeetrit. Rääkimata sellest, et tegeleda tuleks huviharidusega, mida veel kuidagigi mõistlikul kaugusel pakutakse. See kaotaks omakorda ära kogu huvihariduse kui õpilast huvitava valdkonnaga tegelemise mõtte. 

Nende sõidukulude peale mõtlemine viib meid teise kättesaadavusega seotud probleemi juurde. Eesti Teadushuvihariduse Liit toob välja, et huviharidus tegutseb 80% ulatuses erasektoris ning on tasuline. Seega ei ole võimalik ühtlaselt tagada MFÕ kättesaadavust kõikidele soovijatele ja kõigil ei ole võimalik võrdsuse põhimõttel eeldada MFÕ arvestamist FÕ õpiväljundite täitmisel. 

„See hakkab tekitama hariduslikku ebavõrdsust ja sotsiaalset kihistumist, kus parema ressursipagasiga õppijatel on eelis,“ kirjutavad teadushuvilised. 

---

Lapsevanema pilk

Tallinna Reaalkooli lapsevanemate esindaja hoolekogus Kristi Tiivas näeb lõimingus suurt potentsiaali ja kuna tema lapsed käivad mitmes huvikoolis, näeb selle vajadust eri nurkade alt. Lõimingu eesmärkide ühine nimetaja võiks tema sõnul olla aja efektiivne kasutamine. 

„Sisuliselt on nii, et muusikatunnis kordavad mu lapsed täpselt sama asja, mida nad õpivad muusikakoolis, aga väiksemas mahus,“ alustab Tiivas. 

Sarnaselt paljudega on ka tema taolise lõimingu juba kasutusele võtnud. Et tema lapsed on tulnud ingliskeelsetest koolidest, jõuti siin kohe kokkuleppele, et igas tunnis nad käima ei pea. 

„Materjalide ülevaatamine oli nende enda kohustus, aga kokkuvõttes toimus kontroll tasemetöödega ja nende tundide ajal said nad tegeleda iseseisva töö või mõne huvitegevusega,“ jätkab Tiivas, kelle hinnangul toetaks selline lõiming laste iseseisva õppimise oskust ja arendaks vastutustunnet.

Tema sõnul peavad aga huvikoolide ja üldhariduskoolide tase ja õppeprogramm olema omavahel koordineeritud ja ei ole mõeldav, et näiteks jalgpallitrennis käiv laps saab vaid selle eest kehalise kasvatuse hinde kätte. 

Mis puudutab õpikoormuse vähendamist, siis ei ole Tiivas sugugi kindel, et just see peaks olema lõimingu peamine eesmärk. 

„Tööandjana näen, kui palju tuleb koolidest inimesi, kes lihtsalt ei pea pingele vastu. Minu enda lähenemine on see, et koolis sa õpidki õppima ja tööd tegema. Õpid, kuidas enda tööd jaotada ja asjadega valmis saada,“ leiab ta. 

Jõudes tagasi aja efektiivse kasutamise juurde, on Tiivas aga nõus, et kodutööde poliitika tuleb küll üle vaadata. Seda aga mitte koormuse, vaid praktilisuse tõttu. 

„Kodutööde hulk tekitab küsimuse, mida siis tundides tehakse. Seda, kui palju armastavad Eesti õpetajad kodutöödes kvantiteeti, pole ma mujal kohanud,“ räägib Tiivas. 

Õppimise efektiivsemaks muutmine on teemana aktuaalne juba mõnda aega ja Tiivas näeb, et kõne all olev lõiming aitaks ka seda saavutada. 

„Kui kaasata õppimisse tänaste huviringide õpetajaid, täidaks see kindlasti ka seda eesmärki,“ lisab ta. 

Ühtlasi soodustaks see individuaalsel tasandil õige õppimistempo leidmist. Koolitundides dikteerivad selle tihtipeale kõige aeglasemad. Huvikoolide kaasamine üldharidusse aitaks ka võimekamatel õpilastel efektiivsemalt oma aega kasutada. 

„Näiteks USA-s on hästi tavaline programm, mille raames saab keskkoolis võtta ülikoolikursuseid nii, et need ainepunktid lähevad kohe arvesse,“ toob ta näite välismaalt.