Sellest sügisest eeldab õpetaja kvalifikatsioon kõrgharidusele ja pedagoogilistele pädevustele lisaks ka kõrgtasemel eesti keele oskust. Just sellistest õpetajatest on praegu suur puudus. Õpetajate Leht uuris, kuidas on lasteaiad eestikeelsele õppele üleminekuks valmis ja milliseid ümberkorraldusi selleks on tulnud teha.

Maardus on neli lasteaeda, kus käib kokku ligi 700 last. Neist kaks, Rukkilill ja Rõõm, olid seni vene õppekeelega. Ülejäänud kaks, Sipsiku ja Muuga lasteaed on küll eesti õppekeelega, kuid ka seal pole suur osa lastest eestlased. Kuna kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid ei ole lihtne leida, taotles Maardu linnavolikogu märtsis vabariigi valitsuselt luba viia 2024/2025. õppeaastal Rukkilille ja Rõõmu lasteaias õppe-kasvatustegevusi 50% ulatuses läbi vene keeles. Põhjusel, et 23 rühmas töötavast 46 pedagoogist vaid 11 oskas eesti keelt C1-tasemel, viie professionaalse eestikeelse õpetaja jätkamine lasteaias polnud teada ning korduvatele konkurssidele õpetaja leidmiseks ei kandideerinud ühtki nõuetele vastavat kandidaati. Taotluses paluti õpetajatele lisaaega C1-taseme keeleeksami sooritamiseks ja uute õpetajate leidmiseks. Valitsus luba ei andnud, kuna ei pidanud taotlust põhjendatuks.

Maardu linna haridusnõunik Vaido Niinesalu, milline olukord Maardu lasteaedades praegu on?

Oleme alustanud üleminekut 100% eestikeelsele õppele. Sel kevadel viis haridusministeerium nii Rõõmu kui ka Rukkilille lasteaias seoses eestikeelsele õppele üleminekuga läbi järelevalve ja tegi ettekirjutusi, mida püüame nüüd järjest täita. Fakt on see, et üleminek ei toimu nipsust ega üleöö.

Kevadel arutasime mõlema lasteaia juhiga eestikeelsele õppele ülemineku võimalikke stsenaariume. Kevadel oli veel alles ootus ja lootus, et paljud õpetajad sooritavad keeleeksami. Paraku said sellega hakkama vähesed. Augusti alguses oli lasteaedades puudu 12 õpetajat. Töösuhe tuli lõpetada kuue õpetajaga, kellel oli C1-keelenõue täitmata ning kes polnud nõus minema abiõpetaja ametikohale, kus tööülesanded on teised ja palk väiksem. Osa õpetajaid võttis siiski koha vastu.

Kuna vene õppekeelega lasteaedades on eesti keelt oskavaid õpetajaid vähevõitu ja uusi õpetajaid väga raske leida, püüdsid lasteaiajuhid korraldada nii, et igas rühmas oleks vähemalt üks täiskohaga või osalise koormusega õpetaja, kes valdab eesti keelt C1-tasemel.

Kuidas on läinud õpetajate leidmine?

Maardu suurim, Rukkilille lasteaed sulges sellest õppeaastast ühe rühma, küll aga on seal nüüd eesti keelt C1-tasemel valdav liikumisõpetaja, muusikaõpetaja, robootikaõpetaja ning eesti keele õpetaja, kes käib rühmast rühma. 

Kaheksa rühmaga Rõõmu lasteaeda ei õnnestunud uusi õpetajaid leida. Neli rühma olid liitunud küll projektiga „Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas“, kuid ükski neist õpetajatest ei soovinud projekti lõppedes lasteaeda ametisse jääda. Maardu osales selles projektis 2018. aastast kuni 31. augustini 2024, mil projekt lõppes. 

Teoorias oli projekti mõte suurepärane: rühmas töötab kahe venekeelse õpetaja kõrval eestikeelne õpetaja ning nii lapsed kui ka teised õpetajad saavad eesti keele paremini selgeks. Paraku ei täitnud projekt oma eesmärki – meie kogemus on selline, et eestikeelne õpetaja jäi kahe vene rahvusest rühmaõpetaja kõrval rühma elust pigem kõrvale. 

Rõõmu lasteaia direktor pakkus välja liita nende lasteaed Sipsiku lasteaiaga, kus õppekeel on eesti keel ja igas rühmas töötab kaks eesti keelt valdavat õpetajat, kes on aastaid lapsi kooliminekuks ette valmistanud. Pealegi asuvad lasteaiad kõrvuti. 18. juunil võttiski Maardu linnavolikogu vastu otsuse lasteaedade Rõõm ja Sipsik ümberkorraldamiseks. Rõõm lõpetab tegevuse 30. novembril ja ühineb 1. detsembrist Sipsiku lasteaiaga. Üleminekuperioodil on mõned Sipsiku õpetajad valmis poole kohaga töötama Rõõmu lasteaias ja asendama puuduvaid õpetajaid.

Kas lasteaedades töötab ka eestlastest õpetajaid?

Eesti emakeelega õpetajaid on väga raske leida. Eestlastest õpetajad ei sulandu vene kollektiivi kuigi kergesti. Näiteks Kallavere Keskkoolis on 70% õpilastest muukeelsed, mis nõuab eesti õpetajalt tunduvalt põhjalikumat tundide ettevalmistamist ja teistmoodi oskusi. Õpetajad ei pea seal pikalt vastu, kaadrivoolavus on suur. Samamoodi on Maardu lasteaedades käivad lapsed, nende vanemad ning enamik õpetajatest vene rahvusest. 

Kas õppetegevuste poolenisti vene keeles läbiviimine oleks olnud hea lahendus?

Iga asja saab vaadata mitme nurga alt. Minu arvates on hea, et üleminek lõpuks algas. Eestis on liiga kaua kestnud olukord, kus eestikeelset haridust ei peeta tähtsaks. Maardus, Ida-Virumaal, Tallinnas on saanud elada nii, et ei peagi eesti keelt oskama. Ja saab kahjuks senimaani. Mõistlikud vanemad saavad aru, et lapse tulevik sõltub keeleoskusest, aga kõik mitte.

On neid, kes nurisevad, et üleminek on liiga tempokas ja õpetajaid on palju puudu. Aga kui me mitte midagi ei muuda, oleme aastate pärast samas olukorras, kus eesti keelt ei osata. Üleminekuplaane on ju korduvalt tehtud ja asi on lõpuks soiku jäänud. Selgi suvel tegi ministeerium koolides töötavatele õpetajatele taas järeleandmisi. Inimesed on lootnud, et küllap see tuhin läheb üle. Alles praeguseks on enamik õpetajaid aru saanud, et üleminekuga on tõsi taga ning tuleb päriselt pingutada.

Mis te arvate, millal me saame tulemustest rääkida?

Arvan, et üleminek võtab aega mitu aastat ning tulemusi on näha üksnes siis, kui ollakse järjekindel ja nõudlik. Päris kindlasti peab keeleamet hakkama asutustes regulaarselt järelevalvet tegema. Kõigil on veel meeles 60/40 õpe gümnaasiumis, mis tehti ära deklaratiivselt. Koolides, kus juhtkond järgis seadust, rakendati otsus ellu ja saavutati tulemusi. Koolides, kus kas ei tahetud või ei osatud reformi läbi viia, ei muutunud midagi. Üle Eesti oli tulemus äärmiselt ebaühtlane. Muidu ei oleks me praegu olukorras, kus vene gümnaasiumi lõpetanud noored eesti keelt peaaegu ei oska. 

Kardan, et ka praeguses üleminekuprotsessis võib osa haridusasutusi tõlgendada üleminekut nii, et ainult õppetöö peab toimuma eesti keeles. Ideaalis peab kogu asjaajamine, ka tegevus väljaspool õppetunde, õppekäigud, koosolekud, dokumentatsioon olema eestikeelne. Siis jõuame ehk lõpuks selleni, et kõik Eestis elavad inimesed räägivad eesti keelt ja tunnevad end Eesti ühiskonna liikmetena.  

Kas muudatuste ellurakendamiseks on olnud piisavalt võimalusi?

Riigi rahaabi on olnud väga suur ning programmide, projektide, koolituste hulk märkimisväärne! Riik on eraldanud eesti keele õppeks suuri summasid. Kas seda raha kasutatakse sihipäraselt ja kas on olemas professionaalsed õpetajad, kes teevad selle raha eest kõik vajaliku, on omaette küsimus. Ministeerium on raha andmisega oma ülesande justkui täitnud, omavalitsused on jaganud selle haridusasutustele laiali, aga seal jääb asi toppama, sest pole piisavalt õpetajaid.

Kuuldavasti oli sel aastal õpetajaks õppida soovijaid rohkem kui kunagi varem.

See on tõsi, et pedagoogilistele erialadele on vastuvõttu suurendatud, aga selle otsuse tulemust näeme alles mitme aasta pärast. Lisaks mõjutab protsessi kõik, mis haridusvaldkonnas toimub: hariduslepe, õpetajate palgaküsimus – see kõik on üks tervik. Seepärast ei ole mõtet oodata, et paari-kolme aasta pärast on eesmärk saavutatud. Arvan, et alles siis, kui lasteaiad ja koolid suudavad igal aastal eesti keelt emakeelena rääkivaid õpetajaid juurde värvata, võib midagi juhtuma hakata.

Narva linn taotles kevadel valitsuselt luba viia 2024/2025. õppeaastal neljas lasteaias neis rühmades, kus käivad erituge vajavad lapsed, õppe-kasvatustööd läbi 60% eesti ja 40% vene keeles. Linnavalitsuse poole pöördunud lasteaedade hoolekogud põhjendasid, et see aitaks vähendada HEV-laste psüühilist pinget, saavutada neil paremaid õpitulemusi ja sujuvamalt eestikeelsele õppele üle minna. Valitsus keeldus erandit tegemast, kuna puudusid kaalukad põhjused.

Narvas on kümme lasteaeda, neist kahes kaks maja. Augusti lõpus oli lasteaedades puudu seitse C1-tasemel eesti keelt valdavat õpetajat. Osa keeleeksami mittesooritanuist võtsid vastu assistendi või abiõpetaja koha ning jätkavad eesti keele õpinguid. Osa õpetajaid lahkus töölt oma soovil, nende seas oli ka nõutava keeletasemega õpetajaid, kes läksid tööle kooli, kus makstav palgalisa on kõrgem. Ida-Virumaal kehtestatud palgakoefitsient meelitaski õpetajaid pigem koolidesse, mitte lasteaedadesse. Suur probleem on Narvas, nagu ka mujal Eestis, logopeedidega. Lasteaedades seni töötanud venekeelsed logopeedid, kes nõutaval määral eesti keelt ei osanud, läksid tööle erasektorisse. 

Narva Päikese lasteaia direktor Heli Adamovitš, aastaid tagasi käisite välja mõtte, kuidas õpetada üheksa kuuga eesti keel selgeks neile erialase haridusega Ida-Virumaa õpetajatele, kes praegu lasteaias töötavad. 

Jah, koostasime selleks koostöös Narva kolledžiga koolitusprogrammi. Programmi mõte seisnes selles, et vabastada muukeelsed õpetajad üheksaks kuuks töölt ning maksta neile sel ajal palga ulatuses stipendiumi, et nad saaksid pühenduda üksnes eesti keele, metoodika, foneetika ja kultuuriloo õppimisele. Programmi pääsenuks tööandja soovitusega B2-keeletasemega õppijad, kes kirjutavad alla lepingule, et jätkavad pärast programmi tööd lasteaias. Minu hinnangul oleks see kõige praktilisem ja kiirem võimalus koolitada ära kõik võimekad õpetajad, kellest paljud on omandanud hariduse Eestis ja kelle kõrgharidusse riik on juba panustanud. Asendajad oleksin neile selleks ajaks leidnud. Olen 100% kindel, et oleksime saanud hea keeleoskusega pädevad õpetajad, kes olnuksid Eesti riigile tänulikud. Mõte ei saanud koolituse liiga suure hinna tõttu kahjuks teoks. 

Samas kulutab riik praegu väga suuri summasid kõikvõimalikele tasuta koolitustele, loengutele, projektidele, kuhu on teretulnud uued, hariduseta töötajad. Mina pidasin silmas õpetajaid, kelle ametioskused on kõrgtasemel, aga keeleoskus lonkab. 

Kas Päikese lasteaias on eesti keelt oskavad õpetajad olemas?

Jah, meil on 10–15-aastase kogemusega kaader olemas. Päikese lasteaed on töötanud osalise keelekümbluse põhimõttel 2002. aastast, mis tähendab, et üks eesti keelt valdav õpetaja oli igas rühmas juba 20 aastat tagasi. Kui oli kindel, et üleminek eestikeelsele õppele algab, viisime 2023. aasta septembrist koolieelikute rühmad üle täiskeelekümblusele, et lapsed õpiksid enne esimesse klassi minekut aasta aega tõhusalt eesti keelt ja nende koolitee algus oleks valutum ja sujuvam. Samal ajal töötas laupäeviti lasteaias vanemate soovil laupäevakool, kus õpetajad viisid õppetegevusi läbi vene keeles. Soovime ju, et laps läheks kooli nii eesti keele oskuse kui ka heade teadmistega. 

Leian, et esimese sammuna olekski pidanud kõigis vene õppekeelega lasteaedades rakendama osalist keelekümblust ning järgmise sammuna minema üle täielikule keelekümblusele. Vene lapsele tuleb keelt õpetada teistmoodi kui eesti emakeelega lapsele. Eesti lapse puhul me laiendame ja süvendame tema keeleteadmisi, vene laps alles hakkab keelt õppima. Ei saa võrrelda last, kelle jaoks eesti keel on emakeel, ja last, kes kuuleb seda ainult lasteaias. Pean silmas Narva linna, kus rühmas on 100% muukeelsed lapsed.

Eesti kodukeelega lapsed ei pea seepärast kannatama, et rühma tulevad lapsed, kes keelt ei oska. Eesti laste eesti keelt tuleb samuti arendada. Aga areng pidurdub, kui õpetaja ei jõua kõigile võrdselt tähelepanu pöörata. Miks õpetajad läbi põlevad? Kui rühmas on mitmesuguste vajadustega lapsi, kelle puhul tuleb rakendada erinevat metoodikat, tähendab see õpetaja jaoks mitmekordset tööd.

Lasteaias, eriti aiarühmades on õpetaja pedagoogilised ja professionaalsed oskused eriti olulised. Praegu on eesti keele oskus õpetaja professionaalsusest ettepoole tõstetud, oskustest ja pädevusest suurt ei räägita, aga need ei teki õpetajal lasteaeda tööle tulles iseenesest. 

Kõige rohkem olengi mures nende tublide ja seaduskuulekate õpetajate pärast, kes oskavad eesti keelt B2-tasemel ja on nüüd abiõpetajad. Neil on 15–20 aastat tööstaaži, nad on ihu ja hingega lasteaednikud, tööle pühendunud, nende peale võib loota. Seni töötasid nad keelekümblusrühmades koos eestikeelse õpetajaga ja toetasid lapse arengut vene keeles. Olen veendunud, et lapse emakeele areng on eesti keele õppimise alus. Laps, kellel on emakeeles tugev põhi all, omandab teise keele kiiremini. 

Miks nii paljud õpetajad eesti keele eksamil ebaõnnestusid?

Üleminekuaeg, mis õpetajatele anti, oli Narva oludes liiga lühike. Seni nõuti lasteaiaõpetajalt eesti keele valdamist B2-tasemel. Aasta tagasi selgus, et vaja on C1-kategooriat. Eesti keele kui teise keele õpetajana tean, et ühelt tasemelt teisele üleminek, eriti kui oled B2 omandanud juba aastaid tagasi, on keelekursustel väga vähestele üheksa kuuga jõukohane. Kui inimene teeb oma tööd suure pühendumisega, käib kursustel ja keelerändes ning tal on lisaks pere ja lapsed, ta lihtsalt ei jõua hakata nii lühikese ajaga venekeelses keskkonnas elades eesti keelt vabalt rääkima.

Pädevate ja hästi eesti keelt oskavate õpetajate puudus on suur probleem, neid otsivad kõik lasteaiad.

Seda küll. Seoses üleminekuga on õpetajate ametikohad täidetud väga kirju seltskonnaga. Lasteaedades töötab palju ilma igasuguse pedagoogilise hariduseta õpetajaid, kellel võib olla küll kõrgharidus muul alal, aga kes pole päevagi lasteaias töötanud. Me ei tea, kuidas nad selle tööga hakkama saavad: õppetegevusi planeerivad ja läbi viivad, laste turvalisust tagavad. Eriti küsitav on, kas nad saavad hakkama erivajadusega laste rühmades, kus saab töötada vaid erialaspetsialist, kes oma valdkonda põhjalikult tunneb. Arvan, et alushariduse kvaliteedis võib tagasilöök tekkida.

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas teie lasteaias tänavune õppeaasta algas?

Tatjana Požogina, Tallinna Suur-Pae Lasteaia direktor

Tallinna Suur-Pae Lasteaed on eestikeelsele õppele üleminekuks valmis. Üleminek ei tulnud üleöö, alustasime seda teekonda juba kümmekond aastat tagasi. Meie lasteaias on 12 rühma ja kõik rühmaõpetajad olemas. Kümnes rühmas toetavad ja suunavad lapsi kaks eesti keelt kõnelevat õpetajat. Kahes sõimerühmas on praegu ainult üks eesti keelt valdav õpetaja ning kaks õpetajat abistavat töötajat, kes ei sooritanud juunis C1-taseme eesti keele eksamit, aga on lootust, et nad teevad selle edukalt ära sel aastal. Tallinna linna toel soovime säilitada oma rühmades kahe õpetaja süsteemi. Otsime praegu juurde asendusõpetajaid, aga lasteaeda kandideerib palju ebaprofessionaalseid inimesi, kes sellesse ametisse ei sobi. Ilma pedagoogilise hariduseta inimesi tuleb hakata välja õpetama kohapeal, mis nõuab tööd ja aega. Õnneks jäid kõik kuus HTM-i professionaalse eestikeelse õpetaja katseprojekti õpetajat meile õpetajatena tööle, mida ma pean meeskonnatöö suureks saavutuseks.

Eesti keele eksamit käis meie lasteaiast suvel tegemas üheksa inimest, aga ainult üks sooritas selle edukalt. Eksam on raske – lastakse arutleda, arvamust avaldada, graafikuid analüüsida, seda mitte ainult pedagoogika alal, vaid mitmesugustes valdkondades. Õpetajad, kes eksamit ei sooritanud, olid muidugi pettunud ja kurvad. Kooliõpetajatelt nõuti juba varem C1-taset, lasteaedades piisas B2-st. Arvan, et kui õpetajad oleksid kaks aastat varem teadnud, et 1. augustist 2024 tuleb C1-tasemel eesti keele nõue, oleksid nad suutnud eksami ära teha. Ühest aastast oma teadmiste värskendamiseks ilmselgelt ei piisanud.

Viis õpetajat neist võtsid vastu meie lasteaias assistendi koha, kus on väiksem palk ja lühem puhkus. Nad käivad kursustel edasi, teevad eksami loodetavasti aasta jooksul ära ja saavad õpetajaametis jätkata. Oli ka õpetajaid, kes lahkusid. Kaks õpetajat leidsid juba järgmisel päeval töökoha erasektoris. Üks õpetaja sai pakkumise Norra eralasteaiast, kus hakkab tööle inglise keeles. Kaks õpetajat võtsid end töötukassas arvele. Paar õpetajat otsustasid minna tööle eesti õppekeelega lasteaeda, kus eesti keelt kuuleb rohkem ja õpetajal on lihtsam. Seal õpib õpetaja eesti keelt mitte ainult kolleegidelt, vaid ka lastelt, meie lasteaias on kõik muukeelsed lapsed, kes räägivad omavahel vene keeles.

Arvan, et õpetajate puudus hakkab kindlasti õppetöö kvaliteeti mõjutama. Lastevanemate seas oli kevadel tunda ärevust, sest polnud teada, kes õpetajatest lahkub, kes jääb. Mais-juunis oli teema ka meedias kogu aeg üleval. Vanemad tahavad, et neile tuttav ja omane õpetaja, kellega laps on harjunud, oleks lapse kõrval lasteaia algusest lõpuni. 

Tallinna Suur-Pae Lasteaed on ühtlasi metoodikakeskus, saime selle õiguse kolmeks aastaks juba neljandat korda. Oleme toeks Tallinna ja Harjumaa õpetajatele, korraldame koolitusi ja töötube, keskusest on võimalik saada ka mitmesuguseid materjale. Esimene töötuba teemal „Lastevanemate roll eestikeelsele õppele üleminekul“ toimub 11. septembril, seal keskendutakse sellele, kuidas lastevanemaid üleminekul eestikeelesele õppele toetada. Lisaks toimub lastevanemate üldkoosolek teemal „Eestikeelsele õppele ülemineku rõõmud ja mured“ koostöös Tartu Ülikooli keeleteadlastega.

Kokkulepe on ka Eesti Keele Instituudiga, kes on nõus tegema koolitusi ja ettekandeid muukeelse lapse keelelise arengu etappidest, tekkida võivatest probleemidest ja sellest, kuidas last aidata. EKI toetas ka meie kaht õpetajat, pakkudes neile võimalust eesti õppekeelega lasteaedades keelelähetusel käia. 

Juba eelmisel aastal leppisime kollektiivis kokku, et lasteaia suhtluskeel on eesti keel. Tööl räägime omavahel ainult eesti keeles.

Merit Zavatski, Tallinna Järveotsa Lasteaia direktor

Meie lasteaias on 11 rühma, seoses üleminekuga eestikeelsele õppele tuli lõpetada tööleping 12 töötajaga. Ühtegi rühma me ei sulgenud, kuulutused on kogu aeg üleval, otsime inimesi juurde. Tänu professionaalse eestikeelse õpetaja projektis osalemisele oli meil juba varem neljas aiarühmas lisaks kahele vene õpetajale üks eestikeelne õpetaja. Need õpetajad jätkavad nüüd rühmaõpetajatena. Dokumentatsioon on juba üle kolme aasta eestikeelne ning suur osa tööst käib eesti keeles. Kõiki üritusi oleme juba mõnda aega püüdnud läbi viia kahes keeles, et toetada eestikeelsele õppele üleminekut.

Õpetajad, kellel C1-keeletaset pole, läksid tööle erasektorisse või mõnda asutusse, kuhu madalama keeletasemega võeti. Osa õpetajaid jätkab tööd meie lasteaias assistendi või õpetaja abina, inimese jaoks on ju töökoht ja sissetulek oluline. Kui õnnestub eksam ära teha, loodavad nad õpetajatena jätkata. Paljud vanemad olid õpetajate lahkumisest kuuldes alguses mures ega suutnud leppida, et head õpetajad pidid lahkuma. Eriti pettunud on muudatustes pered, kellel tekkis rühmaõpetajaga lähedane side ja kontakt. Praeguseks ollakse juba rahunenud ja meeleolu on parem.

Uusi õpetajaid kandideerib tööle vähe, palju on ebasobivaid kandidaate, mõnel on ainult gümnaasiumiharidus. Õpetajate leidmist raskendab seegi asjaolu, et töötasu võib lasteaedades erineda, õpetajate puuduses lasteaiad on nõus tavapärasest rohkem maksma, CV-keskusest leiab tööpakkumisi ka 2000-eurose palgaga ja üle selle. Sarnast koefitsienti nagu Ida-Virumaal Tallinna lasteaedadele ei pakutud, ehkki see oleks õpetajate leidmisele ilmselt pisut kaasa aidanud. Ilmselt oleks eesti majadest tänu sellele rohkem tuldud. 

Eks üleminekumajad ongi keerulises seisus. Kui eesti õppekeelega lasteaedades on ka eesti kodukeelega lapsi, siis meil on ainult muukeelsed. Paljud õpetajad ei taha siia tööle tulla, sest õpetamise metoodika ja töö lastega on teistmoodi kui eesti majades ning see tundub suur vastutus. Isegi kui õpetajad räägivad kogu päeva ainult eesti keeles, ei hakka lapsed niipea eesti keelt oskama. See võtab aega. Õpetajatele, kes sõnagi vene keelest aru ei saa, on toeks rühma personal, näiteks kakskeelne õpetaja abi või assistent. 

Kõige suurem mure on praegu kahte tasandusrühma õpetajate leidmisega. Ühes rühmas on C1-keeletasemega logopeed olemas, aga rühmaõpetajad on puudu. Sellesse rühma ei saa ükskõik keda võtta, erivajadusega lastega töötamiseks peaks olema erialane haridus või vähemalt töökogemus.