Tallinna Ülikooli rektor ja filosoofia professor Tõnu Viik käis hea meelega koolis. Seltskonna pärast. „Tundus nii põnev klassikaaslastega mõtteid vahetada, uusi intriige puhuda ja nalja teha. Oma peas läksingi kooli klassikaaslastega kokku saama,“ ütleb ta. 

Kas teile meeldis koolis käia?

Läksin päris sageli kooli elevusega. Mind isegi tõmbas sinna. Koolis oli põnevust, seltskonda ja huvitavaid kohtumisi. Ainete õppimine oli minu jaoks väga väike osa koolielust. 

Mida pärast tunde tegite? Kas käisite mõnes huviringis või trennis?

Üksikute eranditega ei ole ma kunagi huviringis ja trennis osalenud. 5. või 6. klassis käisin natuke aega fotograafiaringis, kus vanadel meetoditel ilmutasime filme. Oli väga põnev. Tegin isegi koju vannituppa pildilaboratooriumi. 

Vanemad tundsid lausa muret, mis minust küll saab, kui ma kuskil käia ei taha. Ma ei teadnud, kuidas neile selgeks teha, et mulle tundub väga sisukas niisama mõtiskleda ja ringi uidata. See oli sõnum, mida ma neile vist edastada ei osanud ja mida nemad omakorda hästi vastu võtta ei osanud. 

Millal teist raamatute lugeja sai?

Tundub, et kunagi pärast ülikooli. Lugesin muidugi ka kooliajal. Kirjandustunnid mulle sillaks kirjandusmaailma ei kujunenud. Küll aga oli meil koolis üks õpetaja, kes organiseeris luuleringi, ning paar korda aastas esitasime luulekavasid aktustel ja muudel kokkusaamistel. See oli väga tore ja arvan, et sealt jäi mingisugune kirjanduspisik küll külge. Hakkasin tajuma, mida kõike sõnaga teha ja väljendada saab. 

Kas mäletate oma lapsepõlve lemmikraamatut?

Arvan, et see oli läbi aastate erinev. Noorukina lugesin innustunult Hermann Hesset ja Max Frischi. Enne seda ma isegi ei mäleta … Lugesin kõiki „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Samuti kogu vähest eesti keeles ilmunud ulmekirjandust. 

Kas olite hea õpilane?

Püüdsin nii, et mul oleks kolmesid vähem. Mõned aeg-ajalt tunnistusel ikka olid.

Millistes õppeainetes olite tugev? Millistesse tundidesse läksite hea meelega?

Hea küsimus … Kas ootasin kunagi mingeid tunde? Ei mäleta. Kui, siis vist selliseid, kus seltsielu klassis oli elavam. Mõned õpetajad oskasid seda oma aine huvides ära kasutada. Teisi see aine edastamisel ainult segas. Võib-olla oli meie noorusliku segaduse ja nende distsipliiniteadmiste vastuolu see, millega nad vahel võitlesid.

Rohkem, kui tingimata vaja oli, tegelesin matemaatika ja füüsikaga, mis mulle väga meeldisid. Mul oli astronoomiapisik sees. Lugesin isegi populaarteaduslikku kirjandust universumi kohta. Teadsin juba siis, kuidas tähed moodustuvad, elavad ja surevad. 

Kas mõni õppeaine oli ka raske?

Oli kindlasti tunde, kus ma mitte midagi ei õppinud. Näiteks arvan, et inglise keelt ei omandanud ma gümnaasiumi lõpuks peaaegu üldse. 

Meil oli päris palju noori õpetajaid, kes värskelt ülikoolist tulnuna olid oma ainesse armunud ja tahtsid meile sellest midagi edasi anda. Oma nooruse tõttu võtsid nad meid endaga ehk pisut võrdsematena, kui olime, ega üritanud meid mitte niivõrd distsiplineerida, kuivõrd meie puberteedistiihiat niimoodi oma ainesse pöörlema panna, et sellest mingisugune kasu sünniks. Mõned neist said meid isegi päris konstruktiivsete asjade peale mõtlema. 

Mäletan väga vähe sellest, mida õppisin, aga ilmselt on selline kogemus oma kooliõpingutest paljudel. Pigem mäletame seda, kuidas õppisime. Arusaam, justkui oleksin koolis omandanud mingisugused teadmised, mida olen hiljem elus kasutanud, on täiesti väär. Teadmiste omandamine on koolis päris vähe oluline võrreldes kõikide muude protsessidega. Näiteks sellega, kuidas õpime sotsialiseeruma ja käituma. Tollal olid ju veel ka täiesti mõttetud teadmiste kontrollimise vormid, milleks oli vaja lihtsalt tuupida. Piletitega eksamid ja muu selline. 

Mida olete oma koolikogemusest kõige olulisemana kaasa võtnud?

Minu koolilõpetamisest on juba nii palju aega möödas, et mälestused sellest ajast on peaaegu ainult helged (naerab). Nõmme gümnaasiumis oli päris palju õpetajaid, kes austasid meie agentsust, meie nooruslikku pöörasust, ning toetasid, kui midagi teha tahtsime. Isegi kui see võrdlemisi rumal oli, mida korda saatsime. Selles mõttes tundub eelmise sajandi kaheksakümnendate Nõmme gümnaasium mulle tegijate, teotahteliste inimeste koolina. 

Kuidas teile tundub Eesti kool täna?

Enne kui natukenegi kritiseerima hakata, tahaksin panna praeguse Eesti kooli hindamise maailma konteksti ja öelda, et see on ikkagi üks maailma parimaid koole maailma parima haridusega. Nii õpetuse sisu kui vormi poolest. Samas näivad meie õpetajad võrreldes minu õppimise ajaga väsinumad. Arvan, et sellele on objektiivne põhjendus – me kuhjame neile järjest uusi ülesandeid. Minu õppimise ajal pidi õpetaja edastama distsipliini alusteadmisi ning kui edukalt ta sellega hakkama sai, seda keegi nii väga ei kontrollinud ja kooli edetabelisse ei pannud. Seega oli see täiesti õpetaja südametunnistusel, kui palju ta siis seda tegi. Ta pidi saavutama klassis mingisugusegi korra, ükskõik, milliste vahenditega, ja see oli okei. Tänapäeval aga tahame, et õpetaja oleks edukas teadmiste edastaja, tuleks toime mitmekesise klassiruumiga, suutes arvestada kõikide õpilaste erisusega ja neile individuaalselt lähenedes. Tal ei ole mingisugust abi. Soomes, kus viidi läbi samasugune reform, toodi klassi abiõpetaja. Meil jäi õpetaja endiselt kogu klassitäie lastega üksi. Ja ta peab toime tulema aina nõudlikumaks muutunud lastevanemate ja ühiskonna pilgu all, kes tahavad, et ta tagaks korra ainult positiivsete meetoditega, läbi motiveerimise ja lillede. See on väga raske ülesanne. 

Kui vaadata algharidust, on see päris oluliselt teisenenud. Samas põhikool ja gümnaasium ei ole. Õppimisrõõm püsib läbi algkooli ning kaob siis 5.–6. klassis ära, ja see on isiksuse arenemiseks ja eluks ettevalmistamiseks just väga oluline aeg. Eluks pole vaja mitte mingisuguseid kaasa antud teadmisi, vaid pigem oskust õppida, teaduslikult ja allikakriitiliselt mõelda. Meil on vaja muuta viise, kuidas me teadmisi otsime. Elame maailmas, kus eilsetest teadmistest tänaseks käitumiseks ei piisa. 

Mida te Eesti haridussüsteemi või kooli juures muudaksite?

Esimese asjana paneksin sinna kõvasti ressurssi juurde: klassid väiksemaks, abiõpetajad õpetajate kõrvale. Lisaks palgaprobleemile on põhjus, miks õpetajaamet piisavalt atraktiivne ei ole, just ülekoormus. 

Ei oleks midagi valesti, kui Eesti ütleks, et meile on haridus niisugune prioriteet, et meie õpetajate palgad ongi kõrged. Me tahame, et sellele tööle läheksid parimad inimesed. Minu arvates oleks see hea investeering – ja just nimelt investeering, mitte kulu. 

Milline on hea õpetaja?

Elurõõmus ja vähem väsinud. Praegu läheb 90% jõupingutustest sinna, kuidas saaks aineoskusi paremini edastada. Suures pildis ei ole see aga keskne küsimus, vaid päris vähe oluline. See on hästi suur paradoks.  

Keskne küsimus on hoopis, kuidas tekitada lastes vaimustust teadmistest, kuidas teha nii, et neil oleks ka tegelikult huvi midagi teada saada. Nii nagu väikesel lapsel on huvi kogu aeg küsida, et mis see on ja miks nii on. Ka teismelisel on see huvi veel alles, aga ta ei seosta seda enam peaaegu üldse kooliga. Talle ei tundu, et koolis tema maailmahuvist lähtuvate küsimustega tegeletaks või et ta koolitundides nendele vastuseid saaks. Kui lapsed hakkaksid seda tundma, oleks see parim, mis juhtuda saaks. Et huvi teadmiste vastu ei vaibuks.

Mida soovite Eesti õpetajatele?

Oleme õpetajatele tööülesandeid lisanud, aga ressursse selleks ei ole. Soovin neile esiteks vastupidamist ja teiseks ikkagi, et ressursid ka tuleksid. Töörõõm peab millegi kaudu tagasi tulema. 

Soovin, et õpetaja saaks eriala alusteadmiste edastamise koorma kuidagi väiksemaks. Et kui ta tunneb, et auditoorium ei suuda õppeaine peensusi vastu võtta, tohiks ja julgeks ta minna tagasi sinna, kus räägitakse bioloogias sellest, mis elu üldse on ja mille poolest ta mitteelusast erineb, matemaatikas sellest, mis on arv ja miks arvud üldse huvitavad on. Iga tund peaks lõppema sellega, et kõik lapsed on rohkem inspireeritud teadmisi otsima kui varem. Kui juba õpetaja on sellest eesmärgist võõrandunud ning tema mure on lihtsalt see, et lapsed õpiksid ära grammatikareeglid, siis kui võõrandunud veel lapsed loomulikult teada tahtmise soovist on, eks ole! Soovin, et õpetajal oleks õigus ja julgus see võõrandus ära kaotada.