Mõned soovitused, mida saavad laste ja noortega töötavad inimesed teha, et lapsi nende teekonnal paremini toetada.

Kuigi paljud lapsed läksid esimesel koolipäeval kooli valgete põlvikute ja lilledega, leidub kahjuks ka neid, kes valmistusid kooliks kui raskeks katsumuseks, varustades end justkui kilbi ja mõõgaga, et seal kuidagi ellu jääda. Sotsiaalkindlustusameti lasteabi nõustajad märgivad, et kooliaasta algus toob paljudele lastele kaasa ärevuse ja hirmud, eriti seoses koolikiusamisega. 

Milliseid probleeme esineb lastel ja noortel kõige sagedamini?

Lasteabisse pöördub kõige enam lapsi ja noori seoses suhete ja vaimse tervise probleemidega. Ollakse mures nii suhete pärast eakaaslastega kui vanematega. 

Augusti teisest poolest on pöördumiste arv kasvanud. Üha sagedamini pöördutakse seoses kooli teemadega.

On lapsi, kes on üha ärevamad, kuna neil on hirm koolikiusamise ees. Nad on suvel sellest saanud puhata, kuid juba mitu nädalat enne kooli algust tekib neil kooli ees hirm. Üks laps helistas ja kirjeldas, kuidas ta kodu aknast näeb pidevalt oma kiusajaid, ta on saanud suvel olla turvaliste koduseinte vahel, kuid koolis ei ole ta nende eest kaitstud. Ta kardab, et kõik see, mis on eelnevad neli aastat toimunud, jätkub uuel kooliaastal.

On neid, kellel on koolitõrge, kuna kooliga kaasneb tohutu ärevus: kas ma saan hakkama, kas ma olen piisav; kas ma jõuan; ma kardan oma õpetajat; taas sagenevad tülid perekonnas, sest ma ei taha kooli minna jne. 

Või pöördub mures laps, kellel on hirm koolitee ees. Tema vanemad on seda meelt, et nad ei peaks enam aktusele minema ega last kooli saatma, kuid lapse jaoks on hirmutav mõelda, et ta peab sellest aastast üksi sellega toime tulema. 

Miks on oluline, et laste ja noortega töötavad inimesed pööraksid erilist tähelepanu laste vaimsele tervisele ja heaolule juba kooliaasta alguses?

Lapse heaolu tagamine on aasta ringi oluline, kuid erilist tähelepanu tuleb pöörata aasta alguses just seetõttu, et vahele on jäänud mitmed kuud koolist eemal ja selle aja jooksul võib lapse elus olla palju muutunud. See ei tähenda, et õpetaja peab hakkama lapsi küsitlema, kuid hooliv märkamine võib aidata näha muutusi mõne lapse käitumises. 

Loomulikult võib lapse käitumise muutuse taga olla tema areng, ta võibki olla suvega küpsemaks muutunud, kuid ega enne tea, kui pole küsinud. Lapsele saab peegeldada, et sa näed, et ta on nii tõsiseks muutunud: mis selle muutuse taga võib olla? Ja kui ta on lihtsalt suureks kasvanud, siis ta tõenäoliselt naeratab ja sõnastab selle selliselt, kuid kui tal on mure, siis annab see võimaluse talle ennast avada. 

Aasta ringi on oluline jälgida laste käitumises muutust. Ja kui näeme muutust, ei tasu hakata sellele ise põhjust välja mõtlema, vaid ikka küsida lapse käest. Nii nagu me küsime sõpradelt-sõbrannadelt, kui näeme, et miski neid vaevab. Kui laps on pikalt kurb, mures, ärev, hirmul, siis see mõjutab tema vaimset seisundit ja mida kauem ta nende tunnetega üksi on, seda keerulisemaks võivad vaimse tervise probleemid muutuda. Mida varem me märkame, julgeme sekkuda, seda kiiremini saab laps oma muredele leevendust.

Millised on kõige sagedasemad signaalid, mis viitavad lapse ennastkahjustavale käitumisele? Kuidas peaks õpetaja sellises olukorras käituma?

Lapsed, kes kogevad enesekahjustamise või suitsiidimõtteid, võivad seda väljendada erinevalt. Mõned lapsed näitavad oma käitumisega selgeid märke – nad võivad koolis ennast vigastada või jagada valjuhäälselt oma enesehävituslikke mõtteid. Teised suudavad oma tundeid hästi varjata. Kui laps väljendab enesekahjustamise või suitsiidimõtteid, tuleb seda võtta tõsise appikarjena.

On levinud müüt, et kes räägib enesetapust, seda ei tee. See, kes end vigastab, endalt elu ei võta. Juhtumid elust aga kinnitavad paraku, et see nii ei ole. Kui laps karjub appi, lasub igal täiskasvanul kohustus sekkuda. Sellise lapse puhul on tegemist abivajava lapsega ning temast tuleks teavitada kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat või pöörduda sotsiaalkindlustusameti lasteabi poole. 

Kui aga laps väljendab, et tal on plaan end vigastada, või ütleb, et tal on plaan enda elu kallale minna, tuleks koheselt teavitada 112, kuna tegemist on hädaohus oleva lapsega, kelle elu või tervis on ohus.

Tean, et koolipersonal märkab selliseid lapsi, muretseb nende pärast ja pakub ka omapoolset tuge, mõni sõlmib ka lapsega kokkulepped, kuid selle kõige juures ei saa jätta lapsest teavitamata. Isegi kui te teate, et laps ja pere on lastekaitsetöötajale tuttav, on oluline hoida teda lapse olukorraga kursis, et ta saaks otsustada, kas senised lapsele või perele pakutavad meetmed on piisavad või on vaja senine sekkumisplaan ümber hinnata. 

Samas on oluline märgata ka lapsi, kes on n-ö nähtamatud. Selliseid lapsi on kindlasti igas koolis. Nad liiguvad koridorides, söövad sööklas, õpivad klassis ja lahkuvad koolist nii, et keegi ei pane neid õieti tähele. Nad on justkui head lapsed, kellega ei ole mingit muret. Kuid muretud lapsed jäävad meile silma naeru, kaaslastega mängimise, käe tõstmise, naeratustega. 

Kui laps on nähtamatu, siis võib see tuleneda vajadusest varjata oma probleeme nii, et ta kellelegi silma ei jääks. Kui küsida neilt, kuidas neil läheb, võivad nad vastata, et kõik on hästi. Ja võibki olla. Kuid õpetajad peaksid neil silma peal hoidma ja püüdma luua üks ühele kontakti.

Algatage klassiruumis arutelusid, mille sisuks on suhted, emotsioonid, laste õigused, vajadused. Kui laps tajub, et ta saab täiskasvanuga nendel teemadel vestelda, võib ta leida julguse oma muresid jagada.

Kuidas ära tunda, et laps võib olla väärkohtlemise ohver? Millised on esimesed sammud, mida spetsialist peaks ette võtma?

Väärkohtlemise märgid võivad olla väga erinevad, kuid kõige lihtsam on tuvastada füüsilist vägivalda, kui selle märgid on nähtavad. Loomulikult võib laps saada vigastusi ka näiteks rattaga kukkudes, kuid kui lapsel on sageli vigastusi ja ta ei ole tuntud kui keegi, kes pidevalt end kuskile ära lööb, tuleks sellele tähelepanu pöörata. 

Oluline on küsida, kuidas laps vigastuse sai, ja hinnata, kas tema vastus vastab tegelikule olukorrale. Näiteks, kui lapsel on seljal suur vorp ja ta ütleb, et sõber viskas palliga, siis peaksime mõtlema, kas piklik vorp võib tekkida ümmargusest pallist. Sellisel juhul ei tasu ise hakata kohe lapse öeldut vaidlustama. Võtke korraks aeg maha, arutage olukorda tugipersonaliga ja vajadusel kaasake politsei, et otsustada, kes, millal ja kuidas lapsega edaspidi vestlema peaks. 

Kui laps tunnistab või tekib kahtlus, et tegemist on kodus saadud füüsilise vägivalla juhtumist tingitud vigastusega, siis tuleb viivitamata tegutseda, sest last ei saa lubada koju, kus ta võib sattuda uue vägivallajuhtumi ohvriks. 

Lapsed varjavad sageli väga osavalt oma vigastusi. Näiteks väldivad nad koolipäevi, kui on kehalise kasvatuse tund, või puuduvad nendest tundidest. Üks ohumärk on, kui laps tõmbab end hirmunult tagasi selle peale, et täiskasvanu soovib tema tähelepanu saamiseks talle käe õlale panna või näpuga teda õrnalt puudutada. See võib viidata nii füüsilisele kui ka seksuaalsele väärkohtlemisele.

Kõige olulisem on laste käitumist tähelepanelikult jälgida ja nendega suhelda. Tasub julgelt uudishimulikult küsida, näiteks küsides, kuidas tal läheb, millises huviringis ta käib või kui palju tal sõpru on. Vältida tuleks miks– ja kas– küsimusi, kuna need võivad lapses tekitada kaitsepositsiooni või võimaldada tal lihtsalt küsimusest kõrvale põigelda.

Sagedased on ka noorte omavahelised konfliktid. Mis on kõige olulisemad sammud, mida lastega töötavad inimesed saavad teha, et ennetada ja reageerida kiusamisele, olgu see siis koolis, trennis, huviringis või internetis?

Oluline on sõnastada selgelt oodatud käitumine. Need ootused ei tohiks olla lihtsalt kirjalikud reeglid seina peal, vaid need tuleks klassis või grupis põhjalikult läbi arutada. Näiteks tuleb selgitada, mida tähendab sõbralik suhtlemine nii klassiruumis kui ka väljaspool seda või treeningsaalis ja väljaspool saali. Samuti tuleb kollektiivselt kokku leppida, kuidas kiusamisele reageeritakse, ja need kokkulepped peaksid olema teada kõigile – nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele, sealhulgas kooli tugipersonalile, näiteks puhastusteenindajatele ja sööklatöötajatele. Oluline on, et ka kogu koolipersonal peaks kinni kokkulepetest ja oleks lastele eeskujuks. 

Samuti pean väga oluliseks, et sotsiaalsete oskuste õpetamisel ei jäetaks kiusamise ohvrit kõrvale. Sageli pööratakse pärast kiusamisjuhtumi ilmsiks tulemist suurt tähelepanu kiusajate käitumise korrigeerimisele, kuid samuti vajab ohver oskusi, kuidas kiusamissituatsioonis ennast kehtestada. See võib tähendada vajadust harjutada sotsiaalpedagoogi kabinetis lauset „Lõpetage ära, te teete mulle haiget!“. Ei piisa, kui ütleme lapsele, et ta järgmine kord käituks teisiti. Enamasti on lapsed juba ise mõelnud, et peaksid midagi järgmisel korral teisiti tegema, kuid see ei ole alati lihtne. 

Kui laps saab turvalise täiskasvanu abiga harjutada oma hääle kasutamist, saab ta kiusamissituatsioonis tugineda lihasmälule ja reageerida enesekindlamalt.

Kuidas saavad spetsialistid toetada lapsi, kelle peres esineb lähisuhtevägivalda? 

Lähisuhtevägivald kodus mõjutab lapsi sügavalt ja võib jätta püsivad emotsionaalsed armid. Lapsed, kes on perevägivalla tunnistajad või ohvrid, võivad kogeda ärevust, depressiooni, madalat enesehinnangut ja käitumisprobleeme. Mõned lapsed võivad hakata koolist puuduma, kuna tunnevad vajadust jääda koju ema või noorema õe-venna turvalisuse tagamiseks.

Spetsialistid saavad kõige enam aidata sellega, kui nad suudavad luua lapsele koolikeskkonnas turvalisuse. Oluline on, et laps ei peaks kartma, et tema peale hakatakse häält tõstma või teda klassi ees noomitakse, näiteks kui ta on puudunud, tal on kodune ülesanne tegemata või ta on tunnis korraks uinunud. Lapse käitumine peegeldab sageli, et tema elus toimub midagi, mis takistab tal eakohaselt toime tulla.

Kui laps ei väljenda oma probleeme otse, võib tugispetsialist aidata välja selgitada, mis tema elus toimub ja mis võib tema heaolu ohustada. Oluline on, et laps tunneks, et tema mured jäävad usaldusisikute vahele, mis julgustab teda nendest rääkima.

Peamised soovitused õpetajatele ja teistele spetsialistidele, kes saavad kooliaasta jooksul toetada laste vaimset tervist ja heaolu.

Kõige olulisem on luua lastele turvatunne. Kui õpetaja ja õpilased on koos läbi arutanud käitumisreeglid ja kiusamisele järgnevad tagajärjed, teab õpilane, et see on koolipersonali jaoks tõsine ja oluline teema. 

Väga olulised on suhted. Eeldus, et laps tuleks täiskasvanule oma muresid rääkima, on see, et tal on selle inimesega mingi suhe ja ta usaldab teda. Kui laps jagab oma muret, on tähtis teda uskuda, et sekkuda oleks üldse võimalik.

Samuti on oluline lasta lapsel rääkida. Kui laps tuleb rääkima ebasobival ajal või ebasobivas kohas, siis lepi temaga kokku, et sa kuulad ta ära hiljem, kui sul on päriselt aega teda kuulata, ja kohas, kus te saate omavahel sellest rääkida. Anna lapsele teada, mida sa plaanid temalt saadud infoga peale hakata, et laps teaks, mis teda ees ootab. Alati on võimalik helistada lasteabisse ja paluda nõustajalt abi ja tuge, kuidas oleks kõige parem last aidata. 

Loo moraal: suhted, suhted, suhted. Kui täiskasvanu on sõbralik ja avatud, on lapsel temaga kergem rääkida. Kui õpetaja väljendab oma muret lapse pärast, on lapsel lihtsam ennast avada. Kui õpetaja soovib lapse käitumist mõista, ei kosta tema lausetes ja hääles hukkamõistu ja lapsel tekib võimalus jagada.