Minu magistritöö eesmärk oli välja selgitada, kuidas tulevad tööga toime ATH diagnoosi või sümptomitega õpetajad ja tugispetsialistid ning milliseid strateegiaid nad kasutavad, et diagnoosist tulenevaid raskusi vähendada.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on neurobioloogilise taustaga häire, mis väljendub peamiselt keskendumisraskustes ja tähelepanu häirituses, kaasneda võib ka ülemääraselt kõrge aktiivsustase ja impulsiivne käitumine. Traditsiooniliselt on ATH-d peetud lapseea häireks, ent üha enam on hakatud rääkima ka täiskasvanute ATH-st. Seda just inimeste vaatenurgast, kes ongi saanud diagnoosi alles täiskasvanuna. Sageli on sümptomeid varasemalt selgitatud hoopis mõne teise häirega, näiteks depressiooni või ärevusega. ATH-ga inimesed töötavad eri elualadel, aga sageli piiravad ametivalikut või ametialast edu häirest tulenevad raskused täidesaatvate funktsioonide ja eneseregulatsiooniga.
Magistritöö valimis oli kaheksa naissoost õpetajat ja lastega töötavat tugispetsialisti, kes olid ATH diagnoosi või selle kahtluseni jõudnud täiskasvanueas.
Selgus, et kõigil juhtudel olid intervjueeritavad olnud kooliajal püüdlikud ja kohusetundlikud õppijad, kellel nooremas koolieas suuremaid probleeme ei esinenud. See vastab ka varasemates uuringutes leitule, et piisava välise toe ja struktuuri ning iseseisvate tööde väikese hulga juures on ATH-st tulenevad raskused kompenseeritud nii, et neid ei paista olevat. Probleemid ilmnesid alles põhikooli lõpus ja gümnaasiumis, kui iseseisva töö osakaal suurenes ning vanemate ja õpetajate pakutud tugi vähenes. Ka kõrghariduse omandamisel esines uuringus osalenutel probleeme keskendumise, ajaplaneerimise, huvi ning motivatsiooni hoidmise ja mahukate iseseisvate tööde koostamisega. Mitme vastanu sõnutsi mõjutasid tekkinud väljakutsed ka nende erialavalikut. Õpetaja või tugispetsialistina taheti lastele pakkuda seda, millest ise puudust tunti, või vastupidi – sooviti enda head koolikogemust edasi anda. Lisati, et lastega töötamine on vaheldusrikas ja võimaldab loovalt tegutseda, sobitudes seega ATH-ga seostatud omadustega.
Kui enamasti räägitakse ATH-st peamiselt kui probleeme põhjustavast häirest, siis uuringutes on leitud, et ATH-ga kaasneb ka palju tugevusi: näiteks võime enda tähelepanu südamelähedasele tegevusele jäägitult pühendada, loovus ja energilisus, huumorimeel ja hea suhtlemisoskus. Võimalik, et kuna ollakse ise üksjagu raskusi ületanud, mõistetakse ja sallitakse ka teiste eripärasid rohkem.
On leitud, et mõnel juhul ei soovi inimesed häirest tulenevaid raskusi ravimite toel kompenseerida, kuna kardavad, et nii võivad kaduda ka tugevused.
Siiski valmistavad mitmed ATH-st tulenevad sümptomid õpetaja- ja tugispetsialistitöös erisuguseid probleeme. Näiteks tõid intervjueeritavad välja toimetulekuraskused rutiinsete ülesannetega, eriti just dokumentatsiooni täitmisega. Kirjeldati ka kehva ajaplaneerimise oskust ning ajapimedust – kohustusi lükatakse viimasele minutile ning keeruline on kaugematel eesmärkidel fookust hoida. See omakorda suurendab ärevust. Pikaaegset pingutust nõudvates ülesannetes ja väsimuse foonil ilmnevad keskendumisraskused. Tuntakse, et ollakse kusagil mujal ning väljalülitunud, mistõttu ununevad kohustused ja kaovad asjad. Impulsiivsusest tulenevalt on keeruline vestluses oma vooru oodata ning püsida teemas.
Nimetatud probleemidega seisavad lastega töötavad ATH-ga spetsialistid pea iga päev silmitsi. Küll aga on nad leidnud mitmesuguseid strateegiaid, mis aitavad toime tulla. Näiteks kasutatakse kalendrit, et oluline ei ununeks. Samuti aitavad ülesannete nimekirjad püsida kohustustega reel. Teadlikult jälgitakse igapäevaseid endale loodud rutiine, kuna siis saab oluline tõenäolisemalt tehtud. Tööl püütakse materjali teadlikult süstematiseerida, sest see lühendab õppetegevuste ja teenuste planeerimise aega. Mõttetöö tegemiseks valitakse vaiksem koht, kus ükski väline tegur ei sega.
Kõik intervjueeritavad leidsid, et valitud amet ja töökoht sobib nende olemusega ja toetub osaliselt ATH-ga kaasnevatele positiivsetele omadustele. Õpetaja ja tugispetsialisti töös hinnati paindlikkust ja juhtkonna usaldust ning tööülesannete mitmekülgsust ja rangete piiride puudumist. Samuti toodi välja, et kindlad tähtajad aitavad kohustustega õigeks ajaks toime tulla.
Kokkuvõtteks saab nentida, et ATH-ga elu toob kaasa üksjagu väljakutseid, kuid piisava toe ja omandatud strateegiate abil on võimalik leida ja seada fookus häirega kaasas käivatele tugevustele, et oma ametis edukalt toime tulla. Lastega töötamine võib pakkuda just piisavat põnevust, sihte ja vaheldusrikkust, et ATH-ga õpetaja silm säraks ja tal püsiks motivatsioon eesmärgi poole püüda.
Eneli Pääro kaitses Tartu Ülikooli eripedagoogika ja logopeedia õppekaval magistritöö „Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega õpetajate ja tugispetsialistide tööga toimetulek ning kasutatavad strateegiad“. Juhendaja oli Evelyn Kiive.
Lisa kommentaar