Võimet end kõneldes arusaadavaks teha võetakse iseenesestmõistetavana ning sellele mõeldakse alles siis, kui kõne mingil põhjusel häirub. Seni on rohkem tähelepanu saanud laste arengulised kõneprobleemid, kuid kõne võib häiruda ka täiskasvanul. 

Tavaliselt on selle põhjuseks mõni neuroloogiline haigus, näiteks insult või Parkinsoni tõbi. Täiskasvanutelgi võib olla väga eriilmelisi kõneprobleeme. Oma magistritöös keskendusime düsartriale, mille korral on närvisüsteemi kahjustuse tõttu häiritud kõnelemisel osalevate lihaste töö. Inimene teab, mida öelda soovib, leiab vajalikud sõnad, moodustab korrektsed laused, kuid ei suuda kõnet täpselt realiseerida. Hääldus võib olla moonutatud, kõne tempo aeglane või muutlik, hääle kvaliteet häiritud. Kõik see häirib kõne arusaadavust ja mõistetavust ning põhjustab takistusi suhtlemisel. 

Kõne arusaadavus ja mõistetavus võivad küll esmapilgul kõlada sünonüümidena, kuid tegelikult see nii ei ole. Kõne arusaadavus näitab, kui täpselt suudab kuulaja tajuda kõnet ilma kontekstita. Arusaadavuse hindamine ei ole keeruline ning selleks on loodud standardiseeritud teste. Lihtsalt öeldes tuleb uuritaval lugeda ette hulk sõnu (või ka lauseid) ning stiimulmaterjaliga mitte kursis olev kuulaja püüab öeldust võimalikult täpselt aru saada.

Mõeldes aga igapäevasele suhtlusele, ei tähenda see üksikute kontekstiväliste sõnade ütlemist. Vesteldes sõbraga tema hiljuti toimunud reisist, teame ju teemat, näeme suhtluspartneri miimikat ja kehakeelt. Sellisel juhul ei räägi me enam kõne arusaadavusest, vaid juba mõistetavusest. Kuna kõne mõistetavus sõltub kontekstist, on selle objektiivne hindamine keerulisem ning standardiseeritud ja normeeritud teste selle jaoks üldiselt ei ole.

Nii laste kui täiskasvanutega tegelevad logopeedid teavad, kui oluline on omada sisukaid hindamisvahendeid. Logopeedid on düsartriaga inimesi hinnates aga olukorras, kus standardiseeritud testid on loodud kõne arusaadavuse hindamiseks, samas kui igapäevases suhtluses loeb enam just kõne mõistetavus. Siit tekib küsimus, kuivõrd peegeldavad arusaadavuse testide tulemused kõne mõistetavust ning kas nende kasutamine ütleb meile midagi ka reaalse suhtlemisedukuse kohta. Sellest omakorda sõltub, kas ja mis otstarbeks on igapäevases praktikas arusaadavuse teste mõistlik kasutada. Just sellele küsimusele vastamine saigi uurimistöö eesmärgiks.

Uurimistöös osales 12 düsartriaga patsienti. Kõne arusaadavuse hindamiseks kasutasime Oksana Palikova poolt magistritöö raames loodud üksiksõna arusaadavuse testi (vt https://dysarthria-
app-peterkal.vercel.app/) ning Triin Tõntsi ja Kleiri Vesti magistritöödes loodud lause arusaadavuse testi. Mõistetavuse hindamiseks vajaliku testmaterjali panime kokku käesoleva magistritöö käigus. Kasutasime kindlal teemal spontaanse kõne salvestamist ning iga uuritava jaoks individuaalse lühiteksti lugemist. Salvestused mängisime ette hindajatele, kelle ülesanne oli vastata kuuldu alusel sisutaastavatele küsimustele, näidates sellega, kui mõistetav on nende jaoks düsartriku kõne. 

Mil määral on kõne arusaadavus ja mõistetavus omavahel seotud? 

Selgus, et mida arusaadavam oli uuritavate kõne, seda kõrgemad olid ka mõistetavuse skoorid. Saadud positiivsed seosed võivad aga peegeldada hoopis asjaolu, et nii arusaadavus kui mõistetavus on seotud düsartria raskusastmega. Seda hüpoteesi toetab asjaolu, et analüüsides arusaadavuse ja mõistetavuse seoseid sarnase raskusastmega düsartrikute (mõõduka düsartria) grupis, arusaadavuse ja mõistetavuse vahel seoseid ei leitud. Väljatoomist väärib ka asjaolu, et kui kerge düsartriaga uuritavate puhul olid enamasti kõrged mõlemad skoorid, siis raske düsartriaga uuritavate puhul olid üldiselt paremad kõne mõistetavuse näitajad. Lisaks leiti, et logopeedi ja uuritava enda antud subjektiivsed hinnangud kõne mõistetavusele omavahel ei seostunud. Objektiivsete kõne mõistetavuse näitajatega seostusid logopeedi, aga mitte uuritava enda subjektiivsed hinnangud kõne mõistetavusele.

Mida ütleb see logopeedile? 

Kõne arusaadavuse testid on väärt vahendid objektiivse info kogumiseks, teraapia edukuse hindamiseks. Samas ei anna testid täit infot kõne mõistetavuse ja suhtlusedukuse kohta ega sobi seega kasutamiseks ainsa hindamisvahendina. See, mil määral peegeldab arusaadavuse skoor kõne mõistetavust, sõltub tõenäoliselt kõneprobleemi raskusastmest ja olemusest.  

Kinnitust leidnud asjaolu, et patsiendi hinnangud kõne mõistetavusele võivad olla küllalt erinevad logopeedi omadest, väärib meeles pidamist teraapia planeerimisel ning võib olla üks põhjus, miks logopeedi ja patsiendi arvamused teraapia vajalikkusest ja sisust võivad lahkneda. 

Kadi Kase kaitses Tartu Ülikooli eripedagoogika-logopeedia õppekaval magistritöö „Seosed düsartriaga täiskasvanute kõne arusaadavuse ja mõistetavuse vahel“. Juhendaja oli Merje Viigand, kaasjuhendaja Oksana Palikova.