
Tartu tähetorni läänesaal. Foto: Kaimar Tauri Tamm

Tartu Ülikooli muuseumi näitus „Mis on valgus? Professor Georg Friedrich Parroti füüsikakabinet“. Foto: Luisa Greta Vilo

Tartu Ülikooli muuseumis avatakse 2024. aasta oktoobri lõpus näitus Tartu linna sünnist „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“. 1224. aastal toimunud Tartu lahingut ja sellega kaasnenud pöördelisi ühiskondlikke muutusi ning keskaegset linnaelu tutvustavale näitusele ja selle juurde valminud haridusprogrammidesse „Kuidas näha nähtamatut keskaega?“ ja „Kuidas kirjutada ajalugu?“ on oodatud nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiõpilased.
Miks tulla vaatama näitust keskaegsest linnast?
Erinevalt näiteks Tallinnast ei näe Tartus ringi jalutades kuigi palju jälgi keskaegse hansalinna ja kunagise Vana-Liivimaa piiskopiriigi keskuse uhkusest. Vaid Toomemäel kõrguvad kunagise toomkiriku varemed ja Jaani kirik all-linnas annavad sellest aimu. Ometi on tänapäeval võimalik tänu arheoloogide ja ajaloolaste uuematele uurimistulemustele silmaga nähtavaks ja käega katsutavaks teha palju enamat Tartu linna ajaloost. Kunagise toomkiriku varemetesse rajatud Tartu Ülikooli muuseum on just see koht, kus need teadustöö tulemused keskaegsete müüride vahel kõnekaks näituseks vormitakse.
Mis juhtus 800 aastat tagasi?
Läti Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab värvikalt, kuidas 1224. aasta suvel vallutati viimse tugipunktina Eesti mandriosas Tartu linnus ja asutati siia Tartu piiskopkonna keskus. See tähendas ühtlasi, et endisest puitlinnusest sai lääneeuroopalik linn nii välisilmelt kui ka elanike ja valitsemise poolest. Milline nägi Tartu välja 13. ja 14. sajandil? Kes siin elasid ja millega tegelesid? Mida söödi ja joodi, kuidas riietuti? Näitusel saab neile küsimustele vastused ning esmakordselt Eestis näha rekonstruktsioone Tartu vanemast ajaloost.
Kuidas kujuneb arusaam minevikust?
Kroonikad, ajaloouurimused, kooliõpikud, filmid, kirjandus- ja kunstiteosed, lood ja legendid – kõik need kujundavad meie arusaama minevikust. Iga minevikupeegeldus on rohkem või vähem selle looja nägu. Kroonik on kellegi teenistuses, kirjanik valib endale sobiva väljendusviisi, ajaloolane kannab oma ajastu väärtusi ja arusaamu. Tartu keskajast on säilinud vähe esmaseid allikaid, seda põnevam on aga luua endale pilt linnast, mille asutamisest möödub sel aastal 800 aastat, ning avastada, et nähtamatu ei pruugi alati nähtamatuks jääda.

Lisa kommentaar