Palamuse Muuseumis saab avastada Oskar Lutsu armastatud teose „Kevade“ tegelasi ja sündmusi nende originaalses keskkonnas ning tutvuda 19. sajandi kihelkonnakooli eluoluga. Lisaks pakub muuseum sisurohkeid haridusprogramme, mis teevad ajaloost elava ja põneva kogemuse igas vanuses külastajatele.

„Kevade“ tagamaad

1912. aastal ilmunud Lutsu „Kevade“ on saanud meie kultuuri lahutamatuks osaks. Oskar Lutsu koolipõlve pildikeste tegelased esinevad ka raamatust väljaspool ja on lähedased väga paljudele lugejatele ja vaatajatele. Rohkem kui sada aastat tagasi hakkasid lugejate ees omaette elu elama nii Toots ja Arno kui ka nende kooliõed ja -vennad. Sel aastal on mitmel Palamuse kirjandusloost tuttaval algkujul, näiteks Alexander Georg Nieländeril ja Voldemar Tammanil ümmargune sünniaastapäev. Kõik nad ei vääriks praegu suuremat tähelepanu, kui Luts ei oleks kirjutanud „Kevadet“. 

Kuna „Kevade“ filmi filmimisest möödub sel aastal 55 aastat, siis arutame muuseumi programmis, kuidas „Kevadet“ kirjutati ja kuidas valmis film. Vaatame ka telelavastust „Oskari juures“, mis annab teadmisi selle kohta, kes mõlkusid Lutsul meeles, kui ta oma pildikesi koolipõlvest kirja panema hakkas. 

Muinasjutt „Nukitsamehest“

Lutsu lastejutt „Nukitsamees“ ilmus esimest korda 1920. aastal. Loos muutub nähtavaks kahe kodu kontrast. Kõigest kumab läbi headuse ja kurjuse vastandamine koos lootusega, et võidab hea. Lapsele on oluline üldine pilt: mis on õige ja mis vale. Nukitsamees tahab olla teiste laste sarnane, aga keskkonda, kus väärtused ja kombed on teistsugused kui seal, kust ta on tulnud, on tal väga raske sisse elada. „Nukitsamehes“ kirjeldatud olukorrad on õpetlikud ja jagavad kasulikke näpunäiteid. Näiteks paljud tulekahjud on puhkenud laste vallatlemisest tulega. Eriti rasked õnnetused on juhtunud siis, kui tulega on mänginud eelkooliealised lapsed. Mida teha tulekahju avastamisel? Kuidas tulekahju korral tegutseda? Jne. „Nukitsamehe“ loost inspireeritud lavastuses saavad lapsed ise käpiknukkudega tegelasi mängida ja luua enda jaoks nukuteatri maailma. 

Kelleks saada? 

Kui Oskar Luts hakkas kirjanikuks, siis tema noorimast vennast Theodorist sai filmimees. Toreda kokkusattumusena sündisid aastal 1896, mil Eestis esmakordselt liikuvaid pilte hakati näitama, kogunisti kolm tulevast filmimeest: Konstantin Märska, Theodor Luts ja Armas Hirvonen. Theodor on Eesti filmiajalukku läinud Vabadussõja-ainelise poliitilis-patriootliku tummfilmi „Noored kotkad“ loojana (1927). Lisaks on tema käe all valminud mitmed tolleaegsed suurfilmid. Üks nendest, „Päikese lapsed“ (1932) on esimene Eesti helimängufilm. Kuigi Theodor oli filmioperaator, ei jäädvustanud ta kordagi oma venda. Viimast korda kohtusid vennad suvel 1939, mõni nädal enne Teise maailmasõja algust. Programmis räägime Oskarist, tema vendadest ja nende loomingust. Vaatame ka katkendeid Theodor Lutsu loodud Eesti esimesest helifilmist „Päikese lapsed“. Kelleks oleks võinud saada aga nende varalahkunud vend Arnold? Võib-olla õpetajaks, muusikuks või hoopis muuseumitöötajaks. Piilume ka muuseumi nendesse ruumidesse, kuhu külastajad tavaliselt ei satu. Uurime, miks vanu asju kogutakse, kuidas neid muuseumis hoitakse, ja tutvustame muuseumitöötajate ülesandeid. See on hea võimalus muuseumitööd ja sellega seotud põnevaid ameteid oma silmaga näha. 

Palamuse Muuseumi külastamine ei ole ainult kultuurireis, vaid emotsionaalne rännak ajas, mis ühendab põlvkondi ja hoiab meie sidet eesti rahvuskultuuriga.