Eestikeelsele õppele ülemineku suur takistus on õpetajate puudus. Septembri alguse seisuga oli ainuüksi lasteaedadest lahkunud 370 õpetajat, mida on murettekitavalt palju.

Nõutud ajaks suutis C-tasemel eesti keele eksami sooritada oodatust vähem õpetajaid. Paljud oma erialas pädevad ja laste poolt armastatud õpetajad, kes on töötanud lasteaias aastaid, pidid riigikeele mitteoskamise tõttu ametist lahkuma. Osa neist võttis vastu õpetaja abi ameti ning õpib eesti keelt edasi, et eksam ära teha ja õpetajaametisse naasta. 

Lasteaiad otsivadki praegu agaralt uusi õpetajaid. Raskemas olukorras on senised vene õppekeelega lasteaiad, kus käivad valdavalt muukeelsed lapsed. Sinna ei taha õpetajad tulla, sest töö rühmas, kus õpetaja ja lapsed üksteisest aru ei saa, tundub liiga vastutusrikas. Lasteaedadesse kandideerib palju muude erialade inimesi, kellel puuduvad teadmised nii pedagoogikast kui arengupsühholoogiast ja keda lasteaed peab ise välja õpetama. Loodetavasti on tegu lapsesõbralike inimestega, kes suudavad nõutud oskused omandada ega lahku töölt juba lühikese aja pärast.

Lasteaiajuhtide sõnul on eriti keeruline leida õpetajaid tasandusrühmadesse, kus käivad keeruliste erivajaduste ja kõnehäiretega lapsed, kes ei suuda suhelda ka oma emakeeles. Kurvastavalt paljudes tasandusrühmades on praegu õpetajate kohad täitmata. Linnad ja vallad on vanemate soovil taotlenud riigilt neile lastele erandite tegemist, ent riik ei näe seadustele ja uuringutele viidates selleks põhjust.

Spetsialistide seast on kostnud arvamus, et erivajadusega laste jaoks peaks üleminek teisele keelele olema pehmem ja paindlikum. Need lapsed vajavad teistega võrreldes oluliselt rohkem individuaalset abi ja keeletunde, mida praegu ei suudeta pakkuda. Miks ei võiks erirühmas kasvõi ajutiselt proovida rakendada osalist keelekümblust, nii et lastega tegeleb nii eesti- kui ka venekeelne õpetaja? Praegu on meil vene keelt valdavad õpetajad veel olemas ja selline keeleõpe sobiks neile lastele rohkem. 

On küsitud, kas alanud reformiga võib mõni laps ka hammasrataste vahele jääda. Karta on, et võib. Vene kodukeelega lapsel, kes sõnagi eesti keelt ei oska ja kuuleb seda vaid lasteaias, ei saa olema lihtne. Muutused võivadki sageli olla valulikud. Siiski ei ole ükski laps süüdi, et ta veel piisavalt hästi keelt ei oska. Selleks peabki lapse kõrval olema pädev ja head eesti keelt rääkiv õpetaja, kes pakub talle tuge ja abi. Halvustamine ja näpuga näitamine on viimane asi, mida teha. Mõistmist ja empaatiat võiks meil kõigil rohkem olla.