• Venekeelse kooli näol on olnud tegemist nõukogude kooliga, mis on tootnud nõukogude inimesi Eestis ja sellega ka teatud etnilist ja mentaalset segregatsiooni veel 33 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
• Nüüd, üldise üleminekuga eestikeelsele õppele, oleme sisuliselt olukorras, kus vene õpetajad õpetavad vene lapsi eesti keeles.
• Õpetaja peab endises vene koolis tegema sisuliselt topelttööd, sest lisaks aine õpetamisele peab ta õpetama ka eesti keelt. Nii peaks vene kooli õpetaja olema väga pühendunud, mida riik peaks vääriliselt ka tasustama.

Üleminek eestikeelsele haridusele ehk riigi rahastatud venekeelse hariduse kaotamine Eestis on alati kutsunud esile palavaid diskussioone ja vaidlusi. Probleem puudutab mitte ainult integratsiooni ja haridust, vaid ulatub sise- ja julgeolekupoliitikani välja. Kuigi juba 1991. aastast pidi Eestis olema vaid üks kool, ning seda seaduse alusel, kujunes siiski välja kaks erinevat kooli.

Kahtlemata vajab Eesti ühtset, lõimitud ja haritud ühiskonda, mis on eduka riigi alus. Just sellepärast pingutataksegi ühtse kooli loomise nimel, mille üks oluline etapp on venekeelse hariduse kaotamine ja üleminek eestikeelsele õppele. Mõnes mõttes võib võitlust venekeelsete koolide pärast pidada Eesti riigi eksistentsiaalseks sõjaks, sest võitlus käib ju venekeelsete elanike hearts and minds’i pärast, et lõimida neid eestlastega keele, kultuuri ja ühise väärtuste süsteemi kaudu, mida üldhariduskool kultiveerib.

Seda enam, et rahvusvaheline olukord on teravnenud ning nn julgeolekustumine puudutab praktiliselt kõiki rahva eluavaldusi. Nii võib Eesti riigi ette võetud initsiatiivi venekeelse hariduse reformimiseks pidada suurema protsessi etappideks või – väljendudes sõjanduse keeles – lahinguteks, mille tulemuste lõppsumma peab tagama strateegilise edu.

Kvaliteet ja väärtused

Ülemineku etappideks võib pidada eestikeelse õppe rakendamist gümnaasiumides proportsioonis 60/40; riigigümnaasiumide loomist; integratsioonipoliitilisi pingutusi, mille hulka kuuluvad nii muuseumide hariv tegevus, kultuuriprogrammid, aga ka ajaloolise mälupoliitikaga seotud nõukogude monumentide teisaldamine, ning lõpuks ka personalipoliitika ehk õpetajate leidmine vene koolidesse.

Käsitletava probleemi iva on minu meelest mitte isegi õppekeeles endas, vaid antava hariduse kvaliteedis ja selle kaudu kultiveeritavates väärtustes. Eesti Vabariigis ei ole juba pikalt valmistatud ette õpetajaid vene õppekeelega kooli, mistõttu on nendes töötanud sisuliselt aegunud kvalifikatsiooniga õpetajad, kes omandasid pedagoogihariduse Nõukogude Liidus ega ole olnud võimelised täiendama oma professionaalseid teadmisi ja oskusi juba põhjusel, et paljud neist oskavad vaid vene keelt. Kuigi riik on tulnud neile vastu ja andnud mitmeid võimalusi, ei ole paljud neist suutnud eesti keelt omandada. 

Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides tänapäeval antav haridus eeldab mitmekeelsust. On loomulik, et ülikooli vilistlased oskavad kolme-nelja keelt. Õpetaja, kes oskab ainult enda emakeelt ega suuda pika aja jooksul ära õppida kohalikku riigikeelt, ei saa tänapäeva üldhariduskoolis õpetajana töötada, sest haridussüsteem eeldab juba keskhariduse tasandil rahvusvahelistumist. Igal juhul peab tunnistama, et venekeelse kooli näol on Eestis olnud tegemist mitte vene, vaid nõukogude kooliga, mis, üldistatult öeldes, tootis nõukogude inimesi ja sellega ka teatud etnilist ja mentaalset segregatsiooni veel 33 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist.

Potjomkini küla

Üks esimesi katseid korraldada venekeelse kooli üleminekut eestikeelsele õppele tehti mäletatavasti käesoleva sajandi esimesel kümnendil. Seda tuntakse kui süsteemi 60/40, kus suuremat osa õppeainetest gümnaasiumiastmes pidi õpetatama eesti keeles. Kool sai õiguse eesti keeles õpetatavad ained ise valida ja loomulikult valiti nendeks justkui kergemad õppeained, nagu muusika ja kehaline kasvatus, kus õpetaja ei pidanud kuigi palju rääkima. Muuhulgas õpetati enamikus koolides ka ajalugu ja ühiskonnaõpetust eesti keeles, mis osutus siinkirjutaja arvates 2010. aastatel parajaks väljakutseks.

Nii gümnaasiumi kui ka põhikooli keelekümblusklasside ajalooõpetaja võis seista dilemma ees, kas õpetada lastele eesti keelt õppeaine sisu arvelt või keskenduda ainele ning eesti keele õpetamise juures õpetada vaid aine sõnavara. Probleemi sisuline osa seisnes aga selles, et põhikooli keelekümblusklassis oli õpilaste eesti keele oskus sisuliselt nullilähedane ning gümnaasiumis – väga ebavõrdne. Mõne endise vene kooli gümnaasiumiklassid olid pandud kokku nii põhikooli keelekümblusprogrammi kui ka selles programmis mitte osalenud õpilastest. Et saada vajalik arv õpilasi kokku ja nõutud klassid siiski avada, võtsid näiteks Lasnamäe koolid õppima õppeedukuse tõttu naaberkoolist välja arvatud õpilasi.

Peab tunnistama, et eestikeelne aineõpe vene koolides sai märgatavat toetust HTM-ilt. Ministeerium ja selle toel tegutsenud sihtasutused korraldasid regulaarselt konverentse, seminare ja kokkutulekuid. Kui palju nendes osalenud õpetajad pärast seda kõike ka rakendasid, on iseasi. Tihtipeale sõltus õpetajate töö kooli juhtkonnast, kollektiivist ja lastevanematest ning tagurlike hoiakute puhul olid õpetajate võimalused koolis suhteliselt piiratud. Üldiselt püüti toona rakendada nn lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikat (LAK-õpe), mis minu veendumusel andis tulemusi vaid siis, kui õpilaste keeletase oli klassis enam-vähem võrdne. Paraku kõikus see isegi parimates vene koolides.

Nii kujunes õppetööst välja Potjomkini küla, kus ilusa fassaadi taga olid õpetajad tihtipeale sunnitud õpetama ikkagi vene keeles. Kuna iga õpetaja juurde ei saa HTM-i inspektorit panna, võib selline fassaadielu jätkuda ka praegu, mil kõikides üldhariduskoolides peab õpetama eesti keeles.

Alustati valest otsast

Kui tuli valida ainesisu ja keeleõppe vahel, oli nii mõnigi kord otstarbekam valida aineõpe, millele sai lisada eestikeelset terminoloogiat, mõisteid ja olulisi ajaloosündmusi iseloomustavaid tsitaate. Arvestades, kui oluline on teha vene lastele selgeks Eesti ajaloo keerdkäike ja tragöödiat, tuli nii mõnigi kord seda teha neile mõistetavas keeles ja viisil. 

Eesti keele valdamine ei tähenda ju automaatselt lojaalsust Eesti riigile ja ühiskonnale. Küll aga saab seda tekitada ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse kaudu. Seepärast on kahju, et Narva kolledž loobus sisuliselt ajalooõppe läbiviimisest, kuigi oleks võinud keskenduda eestikeelse ajalooõppe arendamisele venekeelsetes koolides. See oleks võinud olla selle hariduskeskuse üks tähtsamaid väljundeid mitte ainult Narvas ja Ida-Virumaal, vaid ka Tallinnas. Just erinevast ajaloomälust tingitud vastuolud põhjustavad vene ja eesti emakeelega inimeste vahel arvukaid konflikte, olgu nendeks siis pronksiöö või tanki eemaldamise tõlgendamine.

Süsteemi 60/40 võib kritiseerida ennekõike valest otsast alustamise pärast. Selmet viia eesti õppekeelele üle ennekõike lasteaiad, kus lapsed omandavad keelt kiiremini, alustati gümnaasiumidest. Gümnaasiumides on õpilased enamasti juba väljakujunenud isiksused üsna selge minapildi ja vähemal-suuremal määral arenenud õpioskustega. 

Võib öelda, et 60/40 lahing ei olnud eriti edukas. Koolisüsteem jäi 60/40 süsteemi puhul samaks ning samaks jäid paljuski ka koolide juhtkonnad, õpetajaskond ja õpilased. Nüüd, üldise üleminekuga eestikeelsele õppele, oleme sisuliselt olukorras, kus vene õpetajad õpetavad vene lapsi eesti keeles. 

Minu hinnangul mõjus nii koolivõrgule kui üleminekule eestikeelsele õppekeelele üsna halvasti koolide allumine kohalikele omavalitsustele. Eesti regionaalpoliitika tuules kujunes uskumus, et kooli alluvus KOV-ile toetab väiksemate valdade püsimajäämist keskustena. Kool, postkontor ja kauplus ei tähenda siiski midagi, kui koolis pole midagi õppida, kirjad ei käi ning poed on tühjad. 

Integratsiooni ja keelepoliitika seisukohalt on olnud koolide alluvus KOV-idele lausa saatanast. Keskerakonna munitsipaalpoliitikud Tallinnas ja Ida-Virumaal seisid venekeelse üldhariduse säilitamise eest ning püüdsid pidurdada üleminekut eestikeelsele õppele. See oli üsna küüniline, sest eestikeelsele õppele ülemineku olid ju algatanud sama erakonna poliitikud Toompeal. Nii aitas Keskerakond ühe käega üleminekut eestikeelsele õppele riigi tasandil, kuid teise käega takistas seda munitsipaaltasandil. Venekeelsete koolide kiskumine poliitilisse võitlusse oli minu hinnangul kaval, kuid kaugeltki mitte vooruslik poliitiline samm, millega teenida vastandamise kaudu vene valijate toetust.

Pooliku lahendusena paistab ka riigigümnaasiumide loomine – ilmselt taheti sellega tõmmata vaipa KOV-ide (venekeelsete) keskkoolide jalge alt. Kahtlemata pakuvad riigigümnaasiumid õpilastele palju paremat füüsilist keskkonda ja ilmselt ka kvaliteetsemat haridust. Kuna aga paljud venekeelsed koolid püüdsid iga hinna eest säilitada gümnaasiumiastet, kujunesid välja riigi alluvusega gümnaasiumid ja munitsipaalgümnaasiumid. Valikuvõimaluse loomine parema hariduse nimel ei tähendanud automaatselt venekeelsete munitsipaalgümnaasiumide lõppu.

Ühise õppekeelega kooli loomine, mille eest võitleb palavalt praegune haridusminister Kristina Kallas, põrkab minu hinnangul ka eesti lastevanemate mõningale vastuseisule, seda eriti vene elanikkonnaga piirkondades. Kardetakse, et koolides, kus õpivad koos erineva emakeelega lapsed, kannatab õppekvaliteet ja eesti lapsed satuvad vene keele mõju alla. Samas on selge, et juba praegu on paljudes Euroopa riikides tavapärased väga mitmekultuurilised klassid. Seega tuleb õppetöö korraldada kvaliteetselt ja innovaatiliselt. 

Paistab, et Ida-Virumaal ja Lasnamäel on juba praegu küllaltki palju eesti koole, kus klassides on väga palju muukeelseid õpilasi. Tuginedes välismaa kogemusele, võib öelda, et ühine kool kätkeb endas nn getostumise ohtu: lastevanemad viivad oma lapsed parema hariduse nimel kaugemale kooli ja kolivad seejärel linnaosadesse, kus migratsioonitaustaga elanike arv on väiksem.

Vaja on põhjalikku üldhariduse reformi

Üks oluline ja läbiv küsimus on kvalifitseeritud personali ehk õpetajate olemasolu. Hiljutine õpetajate streik näitas ühest küljest õpetajate kokkukuuluvust, kuid teisest küljest osutas probleemile – õpetajate sissetulek pole piisav ning õpetajakutse pole noorte seas kuigi atraktiivne. Kust siis võtta kvalifitseeritud noori õpetajaid endistesse vene koolidesse?

Õpetaja peab endises vene koolis tegema sisuliselt topelttööd: lisaks aine õpetamisele peab ta õpetama ka eesti keelt. Või põrkab ta kokku probleemiga, et õpilased ei saa temast lihtsalt aru. Sellisel moel võib õpe muutuda jällegi Potjomkini külaks. Nii peaks vene kooli õpetaja olema väga pühendunud, mida riik peaks vääriliselt ka tasustama. Laiemalt aga peaks riik pingutama selle nimel, et õpetajakutse pälviks Eesti ühiskonnas suuremat tunnustust ja väärtustamist.

Võib mõelda ka nii, et kui üleminek eestikeelsele haridusele ei teeniks üksnes eesmärki juurida vene keel Eesti üldharidusest välja, vaid seaks eesmärgiks parendada üldharidussüsteemi tervikuna, siis oleks võinud reformi kavandada ja ilmselt ka läbi viia palju tõhusamalt. Haridus- ja teadusministeeriumi tegevusväljas on palju probleeme, mille lahendamine eeldab strateegilist mõtlemist ja terviklahendust. Selleks on näiteks kutsehariduse ebapopulaarsus. Kõik põhikoolilõpetajad ei pea minema gümnaasiumi, et omandada pärast seda ülikooliharidus. Kutsehariduse propageerimise ja efektiivsemaks muutmisega saaks suunata osa venekeelseid noori kehval järjel olevate munitsipaalgümnaasiumide asemel kvaliteetsematesse kutsekoolidesse. Pealegi pole saladus, et Eesti tööturul on pidev kvalifitseeritud tööjõu puudus. 

Samuti on näha, et avalik-õiguslikes ülikoolides antav tasuta kõrgharidus ei ole jätkusuutlik ning rahvuslik teadus kannatab pidevalt rahanappuse käes. Eesti vajab terviklikku strateegilist vaadet hariduse ja teaduse arendamisele ning põhjalikku üldhariduse reformi. Sellega saaks luua uut tüüpi ühiskooli, kus ei oleks enam etnilist segregatsiooni ega haridusnäitajate nii suurt kõikumist. Nii saaks teha lõpu vene koolidele kui Potjomkini külale Eesti haridusmaastikul.